Võluv võrdsus: Eino Savisaar ja Edgar Baskin

Veiko Märka

Oli muidugi puhas juhus, et Manfred Vainokivi tõsielufilmi „Baskin” esilinastus kinos Artis sattus peaaegu samale päevale kui Toomas Lepa tõsielufilmi „Edgar Savisaar. Hetked ja arvamused” esmaettekanne TV 3s. Aga nende kahe mehe võrdlemiseks leidub pärast seda argumente küll ja küll. 51aastaselt (1980) sai Eino Baskin päris OMA teatri, 51aastaselt (2001) sai Edgar Savisaar päris OMA linnavalitsuse. Mõlemal institutsioonil on oma sära, kuid ka omad intriigid, rivaalitsemised. Lühidalt: mõlemad kuuluvad väga närviliste ja meedia tähelepanu fookuses valdkondade ritta. 43aastaselt (1972) asutas Eino Baskin oma populaarseima projekti „Meelejahutaja” Eesti Raadios. Ligikaudu samas vanuses korraldas ka Savisaar oma kõige meelelahutuslikuma koega ettevõtmisi: võilattu murdmine, moonipõllu üleskündmine, poliitiliste rivaalide pealtkuulamine. Naisi tundub Savisaarel isegi rohkem olevat kui Baskinil, kes filmis nende arvukust möönab. Aga peame arvestama, kuivõrd meedia selle küsimuse valgustamisel vahepeal on arenenud. Pealegi veetis Baskin mitu oma parimat meheaastat Venemaa lõpututes avarustes ja mida ta seal kõik korda saatis, sellest võib Savisaar vaid und näha.

Baskin rajas teatri, mis kuidagi valmis ei saa. Savisaar ehitab kirikut, mis samuti kuidagi valmis ei saa.

Baskin on sekkunud poliitikasse, nad on Savisaarega erakonnakaaslased aastast 1998. Savisaar on sekkunud näitlemisse autojuhina filmis „Vanad ja kobedad saavad jalad alla”. Mõni paralleel lausa vapustab. Kes ütleb filmis kelle kohta: „Ta on absoluutne soolo. Ta ei kannata mitte kedagi enda kõrval”? Ei, mitte Kalle Laanet Savisaare, vaid Roman Baskin oma isa kohta!

Ita Everi „Ta on heledalt oma elu elanud” ei kõlaks võltsilt ka Savisaare suhtes. Või Romani diagnoos isa seisundi kohta selle kriitilisimail hetkil: „Kliiniliselt on läinud, bioloogiliselt on veel alles.” Millise kirega on ajakirjanike hordid lootnud seda ikka ja jälle kasutada Savisaare puhul. (Tegelikult ongi kasutanud.) Mõlemad on pidanud välja kannatama alluvate tõsiseid vastuhakke, kuid siiski pinnale jäänud. Lisaks on mõlemad sündinud Kaksikute tähtkujus.

Muidugi on teatraali ja poliitiku eluloofilmide võrdlemine jumekas, kuid mitte korrektne tegevus. (Ma ei kujuta ette, et Jüri Järvet oleks kõigist erimeelsustest hoolimata Eino Baskini pildi pihta märki lasknud.) Osutan seetõttu ka olulistele erinevustele. Esiteks on Baskin kaks korda vanglas istunud, Savisaar aga juriidiliselt võttes mitte. Selle taaga all kannatab tema ja Keskerakonna maine rängalt. Endistele vangidele tuntakse ikka kaasa. Kui jääda truuks 21aastasele vanuse intervallile, oleks Savisaar pidanud trellide taga veetma aasta 1985. Selle aasta kuulsaimaks vangistatud eestlaseks sai aga hoopis Soomes juveeliäri röövinud Alex Lepajõe, hilisem armastatud telestaar. Asja oleks parandada saanud 20 aastat hiljem, kui saatus Savisaarele naeratas ja lindiskandaaliga seoses kriminaaluurimise kaela tõi. Aga leidus ülearu empaatiline assistent Vilja Laanaru, kes ennastohverdavalt dzotile viskus ning märtri maine omastas. (Kujutage ette, et Baskini elukaaslane oleks omal ajal pornograafia levitamise süü oma peale võtnud!)

Savisaare loomtootem on ninasarvik, Baskinit selle pahura ja ülemäära koguka loomaga küll võrrelda ei saa. Kui näitemängukorüfeele loomariigist analoogiat otsisin, meenus mulle kõigepealt rott. Kahjuks on ka antisemiidid ammusest ajast juute rottidega võrrelnud.) Sel ajal, agraarühiskonna tingimustes, kui viljasaagist sõltus vaat et kogu ühiskonna saatus, oli rott muidugi vihatud ja kardetud loom. Tänaseks on selle närilise kuvand tundamatuseni muutunud, rotist on saanud laste armastatud mänguseltsiline ja lihtsalt sümpaatne olevus. Selline vana, tark ja kaval rott ongi Baskin.

Baskin väidab filmis, et on kaks juuti, kes surnust üles tõusnud: Jeesus Kristus ja tema. Ja on kaks eestlast, kelle käsi pidevalt kalju kammitsais hoitakse, nii et nad oma titaanijõuga kuidagi ei pääse oma rahval õnne tooma, eesti põlve uueks looma, ehkki nad seda üle kõige ihkavad – Kalevipoeg ja Savisaar.

„Ta ei valeta iialgi. Ta ainult liialdab,” ütleb Roman Baskin. Jälle mõlemale mehele sobiv iseloomustus. Aga see, mis on kiiduväärt teatris ja estraadil, pole seda millegipärast poliitikas. Neetud topeltstandardid.

Lõpuks on huvitav fantaseerida, mida teeb Savisaar Baskini praegusesse vanusesse jõudes aastal 2033?

Tallinnast on selleks ajaks saanud Helsingi pooltühi, lagunev ja ilma omavalitsuseta slumm – nii et linnapea ametit ta pidada ei saa (linnaosavalitsus oleks mehele liiga väike mängumaa). Aga küllap on virtuaalne tegelikkus selleks ajaks määratult edasi arenenud. Alles nägime uudist, et internetigigant Google on kõik Tallinna tänavad 3D-tehnoloogia abil kaardistanud ja neid mööda saab internetis liikuda isegi paremini kui tegelikkuses, sest löökaugud pole nii ohtlikud. Küllap on 21 aasta pärast veteranpoliitiku arvutisse – selleks ajaks on see väike nagu pähkel ja installeeritud otse inimese ajju – sisse seatud spetsiaalne linnavalitsemise programm. Mitte mingi steriilne ilupilt, vaid tõsine tööpõld oma ebapädevate ametnikega ja tüütu opositsiooniga, Linnalehe ja Tallinna TVga, lahtiajamata tänavatega talvel, kaelakukkuvate jääpurikatega kevadel, sallipidi tont teab kuhu rippuma jäävate mudilastega aasta läbi – täisväärtuslik avalik haldus.

Ainult Toompea lossi kohal on tühi koht, täpsemalt – pommilehter.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming