Valdo Pandist. Riivamisi ja riivatult

Mart Soidro

Ene Hion: „Kaine talupojamõistus oleks pidanud Panti hoiatama: ära tee seda saadet!” Ene Hioni raamat „Valdo Pant – aastaid hiljem” (Maagiline Ruum, 2013. 287 lk). Teemaõhtu „Valdo Pant 85” ETV 2s 20. I. And kitsi kink, ja andemeeson elu konterbant,kui andetute antiteesjääd meelde, Valdo Pant         Voldemar Panso järelehüüdest Valdo Pandile Ei meenugi, kelle sünni(aasta)päeva me viimati nii suure põhjalikkuse ja pidulikkusega tähistasime. Üle-eelmisel nädalal kõneldi legendaarsest raadio- ja telemehest Valdo Pandist (1928?–1975) „Pealtnägijas” (16. I) ja „Ringvaates” (18. I), talle oli pühendatud rahvusringhäälingu teemaõhtu „Valdo Pant 85” (ETV2, 21. I). Ei pane imestama, et pärast seda lükkas Ene Hioni kõvaköiteline Pandi-raamat Rahva Raamatu müügiedetabelis Savisaare pehmekaanelise pamfleti kiiresti esikohalt. Mõneti kummastav, et alles 21 aastat pärast iseseisvuse taastamist ja 37 aastat pärast telelegendi surma hakati tõsisemalt arutlema Pandi fenomeni üle ning toodi filmiarhiivist vaatajate ette üksikud säilinud saated XX sajandi üheks suurkujuks valitud eestlasest. Nojaa, seda juttu oleme varemgi kuulnud, et arhiivis on Pandi saateid vähe ning seetõttu on tänapäeva noortel raske klassikut mõista. Kas saaksime Pandist rohkem aru, kui neid saateid oleks säilinud rohkem? Või oleks Pant seetõttu meile veelgi mõistetamatum? Teemaõhtul nägime kuut Pandiga seotud telesaadet aastatest 1966–1973. „Naapurivisa” (1966) esimene saade oli hiljuti kuskilt arhiivitolmu alt üles leitud. Õigemini pool saadet, aga piisas sellestki, et tunda ajastu hõngu. Saatejuhid, mälumängurid ja esinejad olid küll toredad, aga seletamatu äng lasus stuudio lae kohal. Küsimused olid nõmedad ja inimesed krambis – küllap oli asjaosalisi enne saadet piisavalt drillitud ja selgeks tehtud, mida tohib ühes Nõukogude Eesti ja Soome ühissaates öelda, mida mitte. Vahest oligi Pant ainuke, kes „meie omadest” suutis säilitada telegeensuse. Õnneks oli enne „Naapurivisa” taasesitust eetris „Pealtnägija”, kus Roald Johansson oli tollased tegijad lahe mõlemalt kaldalt üles otsinud.

Pant maalis telepilti

Suur oli minu üllatus, kui lugesin Valdo Pandist kirjutatud raamatust, et „Reportaaž mitte millestki” (1967) saadeti hiljem Cannes’i telereportaažide konkursile. „Cannes’is auhinda ei saanud, kuna tegime asja algeliselt: sõitsime voorimehega ette ja salvestasime kolme peaaegu jäiga kaameraga. Polnud mingit kaasaskantavat tehnikat. Aga meile anti siiski tunnustuskiri kõige elurõõmsama, humoristlikuma lähenemise eest tõsisele teemale,” on kirjutanud Valdo Pant oma päevikus. Eks prantslasi võis tõesti pahviks lüüa, kui nad Ene Hionilt kuulsid, et juba XV sajandil oli Tallinnas raekoja platsil kena komme näärikuuski põletada. Pant ei jäänud võlgu ja lisas veidi hiljem, et samal platsil peksti talupoegi, aga nüüd oleme piima, koore ja Viru Valge viina tarbimise osas Euroopas esirinnas.

Need laused on kontekstist välja rebitud, kuid toodud päikesekiirena vastukaaluks selle telesaate hallile foonile ja kümnetele tuima olekuga inimestele, kes kaamera- ja mikrofonihirmus ei suutnud öelda „ööd ega mütsigi”.

Teledokumentaalfilm „Eestimaa” (1968) on ühe mehe väljanäitus: Valdo Pant on nii stsenarist kui reporter. Ilmselt tahtis autor anda tervikpilti Eesti NSVst, aga tulemuseks on puder ja kapsad. Pant vestleb sõjaveteranide, ehitus­malevlaste, üliõpilaspäevade tõrvikurongkäigus osalejate, Soome turistide ja mingite Prantsusmaa teadlastega, kes suitsetavad vabaõhumuuseumis ainult paari meetri kaugusel aastasadu vanast veskist. Taamal rahva­tantsijad ja taustaks diktoritekst: „Kui eestlased Lõuna-­Uuralist siia tulid, siis neid ilusaid rahvariideid veel polnud – koondis Uku oli asutamata.” Naera või puruks.

Telefilmis „Võidu hind” (1970) on kasutatud Valdo Pandi esinemisi sarjas „Täna 25 aastat tagasi”, autoriteks loominguline kollektiiv eesotsas režissöör Mati Põldrega. Tagantjärele tundub, et teletüki tegemise ainsaks õigustuseks oli jäädvustada filmilindile otsesaade. Paraku sellega ei piirdutud, vaja oli inter­vjueerida priskeid punaveterane, kes seletasid, kuidas Saksa sõjameeste püksid püüli lõid ja olid puna­armeelasi nähes „küpsed”.

Küllap oli „Päev keemiata” (1972, rež Leo Karpin, stsenarist Pant) teemaõhtu parim telefilm. Tunda oli TPI keemiainseneri Enn Vetemaa toimetajakätt. Oma aja kohta küllaltki kaasakiskuv, uuenduslik ja hariv.

„Laulab RAM-1” (1973) võetus esineb Pant rindemeeste seltsis, suits suus ja pisar silmas. Aga veidi nokastanud inimesed lähevadki hardaks. Samas võis see olla näitlejameisterlikkus, sest Ene Hioni raamatus (lk 269) on must valgel kirjas, et filmivõtted algasid varavalges: tööpäev 23. veebruar 1973, kell 6 start Pärnu, filmivõtted RAM I filmile, kell 14 loeng Nõukogude Armee aastapäevaks EKEs, Tallinnas kell 16 ERFis saate proov Jüri Järvetiga, kell 18 Uno Loobi show tekst üle anda, kell 20 tellimus­intervjuu Paul Keresest, kell 21.30 saade ERFis Jüri Järvetiga.

Sellise pagasi pealt asusin lugema Ene Hioni raamatut „Valdo Pant – aastaid hiljem”. Enam-vähem sama kaliibriga meestest on varem ilmunud mälestustekogumikud Urmas Otist (2009) ja Toomas Ubast (2010). Hoolimata selles, et ma paljude Ene Hioni seisukohtadega raamatus ei nõustu, olgu kohe algatuseks öeldud, et meie ringhäälingu grand old lady on kirjutanud meistriteose, kindlasti parima seitsmeteistkümnest kaantevahest, mille autoriks või kaasautoriks on Ene Hion olnud. Suurimaks raamatu väärtuseks on muidugi isiklikud mälestused, kirjutatud südamesoojusega, hoogsas stiilis ja toredas eesti keeles. Ene Hionil on fantastiline visuaalne mälu, ta mäletab, et „ istuti Lutheri vabriku kõrge seljatoega toolidel ja elevandiluu karva kohvitassidel oli värviline kant” (lk 169). Detailid annavad lugejale kohalolekutunde, kohati loeks nagu põnevusromaani ja ootad lõpplahendust. Aga vastust me teada ei saa, sest autor Hion ei suvatse serveerida subjektiivset tõde – ta jääb viisakaks ja taktitundeliseks. Kohati see „salatsemine” mind muidugi häirib, tahaks näiteks teada, kes oli see lurjus, keda Hion nimetab delikaatselt „kõrgtasemel koolitatud luurajaks” (lk 94).

Mul pole kombeks pärast elulooraamatute läbilugemist teadmistele lisa hankida, raamatukokku minna, kartoteekides sorida ja vanadest ajaleheartiklitest koopiaid teha. Pärast Pandi-raamatu läbilugemist ma paraku nii talitasin. Võta nüüd kinni, on see kiitus või laitus raamatu autorile? Kellel tekkis raamatut lugedes sama kiusatus, soovitan algatuseks läbi lugeda Lembit Lauri järjejutu „Valdo Pant ja tema „Täna 25 aastat tagasi”” (ajaleht Edasi 4. – 17. V 1988).

Pandi-raamatul puudub nimeloend ja kasutatud kirjanduse register. Häbiasi! Ene Hion küll mainib üsna alguses, et „ see siin pole uurimus tema loomingust, ei ole paljastav elulooraamat” (lk 11), kuid autor võinuks siiski lugejatele vastu tulla ja teha hõlpsamaks kaante vahelt vajaliku koha kiire ülesleidmise.

Puudused ja küsitavused

Ene Hionil pole vaja enam midagi tõestada, ometi üritab ta olla popp ja noortepärane. Kui vanadaam ütleb Mati Talviku vastupidavuse tunnustuseks „Vau, Mati!” (lk 205), on see kelmikas. „Sina jeerum, sina jeerum – mida ütlevad Koidula ja Laulev revolutsioon iPhone’i ja Lady Gaga põlvkonnale” (lk 220) kõlab vanamoodsalt. Valdo Pandi, Paul Kerese, Mart Pordi ja Voldemar Panso võrdlemine Kostja Vassiljevi, Edgar Savisaare, Baruto ja Ott Leplandiga
(lk 148) on aga pehmelt öeldes kohmakas.

Valdo Pandi sünniaasta on teema, mis vajaks omaette uurimust. Pant muutis korduvalt oma sünniaastat ja elulugu, lähedastega kohtus salaja ja harva. Tagantjärele tark olles: milleks see pimesikumäng? Pandi munad olid ju kindlalt KGB pihus. Üllatav, et ta ei saanud sellest aru isegi siis, kui ta korterinaaber Ülo Koit (1925–1996) kiiresti tele-raadiokomitee esimehe asetäitjaks tõusis ja Rootsi vahet askeldama hakkas. Muide, Hion mainib Ülo Koidu nime raamatus vaid üks kord (lk 67). Või on neid kohti raamatus rohkem, näiteks märksõna „varjud” (lk 94) all? Mis sünniaasta muutmisse puutub, siis Valdo Pant polnud muidugi ainus, kes sedaviisi talitas. Sama tembuga sai hakkama ka näiteks Vello Salo (1925). Vahe on aga selles, et kui Salo mõtles sünniaastat muutes kodu-Eestisse jäänud sugulaste, siis Pant ennekõike iseenda peale.

„Võib öelda, et reporteri elav mikrofonitöö algaski Valdo Pandi ajal,” arvab elulooraamatu autor (lk 74). Nii see päris kindlasti ei ole, näiteks säravaid spordireportaaže tehti juba Eesti Vabariigi ajal. Tiit Karuksi raamatu „101 Eesti spordilugu” vahel on CD reportaažikildude ja usutlustega. Valdo Pandi usutlus Paul Keresega 1956. aastast on kahvatu vari Oskar Lõvi Berliini olümpiamängude intervjuude ning Heino Mikkini 1938. aasta Eesti-Läti jalgpallimatši reportaaži kõrval.

Pärast Eesti kultuuri- ja kunstipäevi Moskvas (1956) ja ülemaailmset noorsoo ja üliõpilasfestivali (1957) tõdes Ene Hion: „Kui festival lõppes, kustusid tuled, sulgusid uksed. Kraane hakati kinni keerama, ohjad tõmmati pingule. Inimesed harjusid hirmuga, nagu harjutakse kehva ilmaga” (lk 122). Ilus võrdlus, nagu ka „pärast sõda levisid Raimond Valgre lembelaulud nagu leetrid” (lk 45). Kui viimases väites pole põhjust kahelda, siis esimene seisukoht paneb Hruštšovi sulaajastut ja samal aastal esmakordselt eetrisse läinud „Reporteritundi” silmas pidades kulmu kergitama.

Ene Hion ei tea, millal jõudsid Valdo Pandini Kalju Lepiku luuletused. Raamatus tsiteeritud Lepiku „Topsisõbra matus” ilmus luulekogus „Mängumees” (1948), „Kisendad, kodumaa! II” veelgi varem („Nägu koduaknas”, 1946). Viimasest luuletusest oli Pandil üksnes masinakirjakoopia. Samal riiulil 1968. aastast pärit kullakarva medaliga, mis anti Pandile suurte teenete eest võiduka Nõukogude armee 50. aastapäeva puhul (lk 155). See pealtnäha vähetähtis fakt ütleb Pandi kohta rohkem kui tema kümned sentimentaalsed ja vahutavad reportaažid.

Telelegend armastas arve, oma filmides otsis ta nüri järjekindlusega keskmist nõukogude eestlast, kes loeb ajalehti ja raamatuid rohkem kui keegi teine maailmas. Ka ise pidas ta täpset arvestust: „On teada, et aastatel 1950–1957 luges ta 104 254 lehekülge ilukirjanduslikku teksti” (lk 182). „Aga viimasel ajal oli hea, kui ta paar raamatut suutis aastas läbi lugeda,” meenutab Aare Tiisväli (Edasi 15. V 1988). Silmapaistvast ja esinduslikust kooliõpetajast, kelle „jalanõud olid masinaõliga läikima löödud” (lk 47), oli saanud „kõige odavamat” (lk 19) alkoholi trimpav eluloojangut ootav mees …

Vastuolulisi tundeid tekitas ka peatükk „Täna 25 aastat tagasi”. Raamatus on jäänud mainimata, et algselt plaanis Pant välja vedada 350. saateni ja 1. oktoobrini 1971, mil möödus veerand sajandit Nürnbergi kohtuprotsessi lõppotsusest (Rahva Hääl 20. X 1968). Tegelikult oli viimane saade järjekorranumbriga 313 eetris 3. septembril 1970.

„Pandi ajal ei teatud selle sõja vastuokslikust ajaloost veel paljut. Polnud teada ka tragikoomilist lugu punaarmeelasest, kelle käel on Berliinis tehtud fotol näha kaks käekella. Meest pildistati, kui ta heiskas Riigipäeva hoonele võidulippu. Hiljem kellad soldati käel retušeeriti, kuigi võib arvata, et marodeerimine on internatsionaalne nähtus,” kirjutab Hion (lk 231). Küllap Pant teadis, mida ta teeb. Ikkagi 20. Eesti diviisi väljaõpperügemendis käinud mees, kel suur lugemus ja keeled suus. Miks ta muidu armastas eetriväliselt öelda, et „nõukogude kääbused on maailma kõige suuremad kääbused” (lk 255).

Punase näoga leegionär

Kõige pikemalt peatub Hion saatel, mis läks eetrisse 9. märtsil 1969. Meisterlikul moel seletas Pant, miks oli vaja Tallinna pommitada, et tegelikult oli see Teise maailmasõja kõige tavalisem päev. „Meie Tallinna rohked külalised lähedalt ja kaugelt on seniajani hämmelduses, nähes Tallinnas, raske sõja tallermaal, kõige paremini säilinud keskaegse linna ansamblit Kesk- ja Põhja-Euroopas. Sest mitte see ei olnud Teises maailmasõjas ebatavaline, et linn hävis. Ebatavaline on see, et linn säilis” (lk 242).

Ene Hion ei näe või ei taha näha Valdo Pandis punapropaganda raskekahurit, autori arvates oli hämmastav, et saade „Täna 25 aastat tagasi” üldse ENSV televaatajateni jõudis. Mõistes, et arvamustejões ujub ta vastuvoolu, lohutab autor end tõdemusega: „Kui Pandi lugu ei sobinud, visati see peast välja” (lk 230).

„V. Pant valis ühe ja ainuõige tee: materjal tuleb endal eelkõige läbi seedida, et see kuulajale „söödavaks” teha. V. Pandi saated olid kõik ülimal määral „söödavad,” haarab Hion õlekõrrest ja tsiteerib Aarne Rannamäe 1981. aastal kaitstud diplomitööd (lk 279), jättes küll targu lisamata, et seesama diplomand astus samal aastal „söödavasse” kommunistlikusse parteisse.

Ene Hioni südametunnistus ei lubanud siiski jätta osundamata pedagoog Leida Tarandi „Mälestustele”. Kuna tsitaat on raamatus kärbitud ja mugandatud, siis siinkohal originaaltekst: „Televisioonireporter Valdo Pant pidas kord loengusarja „Täna 25 aastat tagasi”. Sinna loengusarja mahtus ka Tallinna pommitamine. Pant oli andekas ja osav ja rakendas need oma võimed terve selle ajastu suupäraseks tegemisele, noppides välja ainult fakte, mis näitasid fašistliku diktatuuri verejanulisust ja Stalini – nõukogude diktatuuri heroilisust. Mina kuulasin ja vaatasin ainult mõnda ja leidsin ja leian, et Pant karistas ennast ise oma meeletu joomise ja enneaegse surmaga. Pandi osavus ja andekus mõjutas vähem asjatundjaid hoopis vääralt möödunud aegadesse ja sündmustesse suhtuma. Ah, kui osavalt ta vingerdas ja tegi meelepäraseks Tallinna pommitamise, kuidas see oli sõja seisukohalt tarvilik! Nõukogude võim pidas ju Tallinna oma linnaks ja tappa oma tsiviilelanikkonda – oli see tõesti tarvilik?” („Mälestused”, 2006, lk 252-253).

„Kaine talupojamõistus oleks pidanud Panti hoiatama: ära tee ajakirjanikutööd! Ära tee seda saadet!” jõuab ka Ene Hion kurvale järeldusele.

Aga nii poleks saanud seda raamatut lõppeda! Paar rida hiljem on teekaaslane juba ennast kogunud: „Ei, ta jääb aumeheks, ta oleks võinud sooritada ise või lasta enda kallal sooritada eksekutsiooni. Või põgeneda kodumaalt, elada emigratsioonis. Ratsutada suure varanduse seljas lahtise portfelliga ringi ja kirjutada oma varamuid tühjendades põnevaid raamatuid sõjast. Ta oleks võinud pälvida au ja kuulsuse terves maailmas” (lk 286).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming