Uuest ja vanast visuaalsest meediast

Erkki Luuk

  Vahepeal on meedias vilksatanud nii palju huvitavat, et peaaegu häbi on alustada ühe teada-tuntud tõdemusega kaugest minevikust – sellest, kuidas visuaalne meedium kõik muu välja tõrjub. Tuleb siiski märkida, et see on vaid poolik tõde. Visuaalne meedium on ju ka trükisõna, mis kuidagi kedagi välja ei tõrju, vaid pigem ise teistele, n-ö vahetult visuaalsetele meediumidele alla jääb. Ometi see, mis sellest sünnib – infoühiskond, allub endiselt verbaalse teksti kehtestatud korrale.

Võtame näiteks sellise asja nagu film. Filmi all mõeldakse vaikimisi mängufilmi ja iga keskmine filmimees või -naine ütleb teile, et selle aluseks on lugu (sama ütleksid nad ilmselt dokfilmi kohta). Lugu aga allub täiel määral kõne korrale, oma päritolu ja tava kohaselt lugu ongi suuliselt esitatud, st ajaliselt korrastatud informatsioon. Traditsioonilise loojutustamise korral langeb selle algus ja lõpp kokku loo alguse ja lõpuga, samas kui eristus loo ja loojutustamise vahel ongi see, mis teeb võimalikuks enam-vähem igasuguse filmiuuenduse, niipalju kui neid on üleüldse võimalik välja mõelda. Iva pole mitte ainult selles, et loojutustuse ajaline kord on loo omast irrutatav (à la Tarantino), vaid ka selles, et loojutustuse üldine kord on irrutatav tavakohasest, täielikult sõnades väljendatavast, traditsioonilisest loojutustuse korrast. Kaadrite või siis rangemalt piiritletud kaadriosade, ütleme näiteks tegelaste miimika, kostüümide või žestidega lugude jutustamise idee pole muidugi midagi uut, kuid samas on see kõik, millele taandub uuendus mitte ainult filmi, vaid igasuguses vahetult visuaalse kunsti (tants, teater, ja isegi foto ja maal, need staatilised kunstiliigid) keeles. Ei ole muud võimalust neid uuendada, st a priori muud õigustust neile žanridele, kui see võimalik lahknemine traditsioonilisest loojutustuse korrast.

Seda, mis on tänapäeval traditsiooniline loojutustus, võib muidugi mitmeti mõista. Näiteks kaasaegne Hollywoodi filmikeel sisaldab kindlate loojutustuse võtete arsenali, mis on traditsioonilisest suulise info korrastatud edastuse koodist juba küllaltki kaugel (tagasivaated, märulistseenide nihilistlik montaaž jne). Samas on tekstis täielikult säilitatud just suulisele kõnele iseloomulik verbaalne kord. Ainus süstemaatiline maania, mis suulist kõnet Hollywoodi filmides väärastab, on meeleheitlik killurebimine, repliigifetiš, mis taandub paljuski ühe oskustöö (dialoogikirjutuse) mõõdutundetule enesepromole (nagu muidugi ka lollidele produtsentidele ja vaatajatele, kes seda promo vastavalt “ande” ja “nalja” pähe ostavad). See on masendav, kuid palju muud need dialoogikirjutajad kõnekeelele lisanud ei ole.

Üks erinevus vana ja uue vahetult visuaalse meedia vahel, mida tavaliselt ei märgata, on järgmine: kui vanas (film) oli ekraanitäis informatsiooni korrastamata, siis uues (veeb) on see korrastatud. Võrgulehekülgede ja hüperlinkide süsteem on suvalise filmikaadriga võrreldes hüperkorrastatud. Erandeid muidugi leidub (“Eelmisel aastal Marienbadis”), need aga on kõik filmikeelelise uuenduse eriskummalised viljad. Teine suur erinevus, mida tavaliselt märgatakse, on muidugi uue visuaalse meedia interaktiivsus. Korrastatus ja interaktiivsus käivad käsikäes. Interaktiivsuse aluseks on teatav kord, mis teeb interaktsiooni ülepea võimalikuks. Isegi vana elektroonilise meedia lipulaevad (raadio, TV) liiguvad seda teed, et suurendavad ekraanitäite (teletekst) ja paradigmade (kanalite hulk ja valik) korda ja interaktiivsust (nn publikumängud).

Mis tehnilistesse lahendustesse puutub, siis piisab meil kõigil tulevikus ühest õhukesest ekraanist, kust tuleb nii TV, videokõne kui ka hüpermeedium. Lähiajalugu näitab, et suhtlusvahendi kadumine ei tähenda tavaliselt sellel baseeruva meedia kadumist. Lihtsaim näide on muidugi praegune üleminek digi TV-le. Niisamuti on kirjalikul tekstil eripärane funktsioon ja toime, mis välistab selle, et kirjalik tekst kuhugi kaduda saaks (st me ei hakka hoomatavas tulevikus kõike audiovisuaalselt edastama ja vastu võtma).

Vähe sellest. Paljud kinnitavad, et selline funktsioon on ka trükitud tekstil, st isegi see meedium ei pruugi kuhugi kaduda, kui selle järele ikka vajadust tuntakse. Tahtmata kuidagi tagurlikuna näida, tuleb siiski märkida, et isegi paljuräägitud elektrooniline paber on miski, mis peab (juhul kui mõni väline asjaolu, näiteks paberipuudus, meie valikuid ei mõjuta) enne nõudlikuma tarbija toidulauale jõudmist omama lisaks uuenenud funktsionaalsusele ka olulisemaid paberi voorusi, nagu ekraanihelenduse, -peegelduse ja -kihilisuse täielik puudumine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming