Tosin aastat televisiooni hommikuprogrammi

Mart Soidro

„Terevisioon” ETV s 11. – 15. II 2013 kell 6.55–8.55 Võta või jäta, aga 5. veebruaril 2001. aastal esmakordselt eetris olnud „Terevisioon” pole pälvinud just ülearu suurt meedia tähelepanu. Nojaa, internetiavarustest leiab hommikuprogrammi kohta igasuguseid karvustusi, mille kirjutanud tundliku sotsiaalse närviga kommentaatorid. Guugeldades tuli „Terevisiooni” kohta päevavalgele siiski ka kaks retsensiooni: Fagira D. Morti „Miks tehakse hommikutelevisiooni ajusurnud zombidele” (Eesti Ekspress 23. II 2012) ja Delfi Rahva hääle kirjamehe „ETV „Terevisioon” on end sellisel kujul ammendanud” (17. IV 2012). Neil artiklitel ei hakkaks pikemalt peatuma, pealkirjad räägivad kõnekalt enda eest. „Terevisiooni” arenguloo võib jaotada kolme etappi. 1. Anu Välba ja Marko Reikopi rahulik ajastu (2001-2006). Siiamaani nutetakse taga kadunud aegu, aga eks esimesed saatejuhid jäävad televaatajatele kõige armsamateks. Formaadi osas võeti snitti põhjanaabritelt ja saade kulges mõõdukas tempos (kui jätta kõrvale hommikuvõimlemine). Paljud ilmselt enam ei mäleta, et sel ajal algas saade kell 6.25 ning reedeti edastati „Terevisiooni” Tartu stuudiost. Sealsed võimalused olid aga küllaltki piiratud, ka tollaste saatejuhtide nimed on vajunud unustuste hõlma.

2. Segaduste aeg (2006–2009).

Saatejuhtideks Kaileen Mägi ja Priit Kuusk või Katrin Vaga (Liis Lusmägi, Tuuli Koch, Elis Aunaste) ja Toomas Luhats. Ilmselt üritati vahetuvate saatepaaridega „Terevisiooni” mitmekesistada, aga välja tuli nagu puder ja kapsad. Kui Kaileen Mäge ja Priit Kuuske „Terevisiooni” saatejuhtidena veel ehk mäletatakse, siis Toomas Luhatsi partnerite meeldetuletamiseks läks vaja Vikipeedia abi. Lootus, et tekib kuvand kokkukuuluvatest saatejuhtidest kui vanadadest abielupaaridest, ei teostunud objektiivsetel põhjustel: Katrin Vaga läks Brüsselisse, Tuuli Koch tagasi Postimehesse, Liis Lusmägi lapsehoolduspuhkusele.

3. Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino „tulistamise ajajärk (2009– )

Tänast „Terevisiooni“ kiputakse võrdlema õhtuse „Ringvaatega”, sest päevakajalised on ju mõlemad saated. Välba ja Reikop on muidugi professionaalid, kindlasti säravamad ja tuunitumad saatejuhid kui „hommikune abielupaar”. Stardipositsioon on neil erinev: esimest pikemat „Aktuaalset kaamerat” vaatab üle 100 000 silmapaari – seega on varases prime-time’is televiisorite ees mitu korda rohkem televaatajaid kui hommikuti. Seetõttu on „Ringvaate” ülesanne hoida vaataja oma kanali peal. Ega vist väga raske hoida olegi, sest konkurentideks on teiste kanalite „Reporter” ja „Seitsmesed uudised”. Siiski ootaks veidi nõudlikuma televaatajana „Ringvaate” saatejuhtidelt suuremat süvenemist ja lugemust – ei mäletagi enam, millal Reikop või Välba oleksid saanud saates rääkida vestluspartneriga raamatust, mille nad ka ise on läbi lugeda jõudnud.

Viirpalule ja Vainole pealiskaudsust ette heita ei saa: nende silmaring on lai ja kultuurikiht kogukas. Arvestades uneaega, on imetlusväärne, kui kursis on saatejuhid hilisõhtuste sündmuste ja varahommikuste ajalehtedega. Kindlasti on selles oma osa toimetajatel Tiiu Laksil ja Rasmus Kaggel, aga ka Ave Lutteril ja Laura Kõrvitsal. Viimane on käsitöötoimetajana leidnud oma niši, veel pool aastat tagasi oli noor daam Delfi klatšiajakirjanik ja otsis Londoni olümpiamängudelt „uut ja huvitavat” (Delfi 24. VIII 2012).

„Terevisiooni” kooslusesse sobivad ülihästi ka uudistelugeja Kerli Dello ja „ilmapoiss” Kristo Elias. Kahtlustan, et varsti me Eliast ilmateadustajana enam ei näe, kusjuures süüdi pole selles mitte talvine päevitus, vaid allhoovustest ja rünkpilvedest kõrgemal terenduv ajakirjanduslik lend.

Meediauuringud kinnitavad, et „Terevisiooni” keskmine vaatamisaeg on veidi üle 20 minuti. Seetõttu on saade jaotatud mõtteliselt pooltundideks, mida eraldavad täis- ja pooltunni uudised. Kuna paljud lähevad tööle juba enne kella kaheksat, korratakse esimese tunni intervjuud ka teises saatetunnis, sest vaataja on suure tõenäosusega juba vahetunud. Põduratele ja pensionäridele ei pruugi see muidugi meeldida.

Saate formaat ei eelda, et sellest aastaid hiljem räägitaks. Viimasest aastast meenub esimesena „Terevisiooni” asendussaatejuhi Peeter Oja „debatt” Marianne Mikkoga sookvootide teemal (23. III 2012) ja Soome Vabariigi 95. aastapäeva erisaade Soome saatkonnast (6. XII 2012). Luureandmed kinnitavad, et midagi sellesarnast näeme ka täna hommikul Vääna mõisa koolist, kust läheb eetrisse Eesti Vabariigi 95. aastapäeva erisaade.

Suurem muudatus „Terevisiooni” stsenaariumis ja osistes tehti 2012. aasta septembris.Igapäevane kokk on asendunud elustiili teemadega, mille hulka kuulub jätkuvalt muidugi ka toitumine. Ka ilmateadustaja on toodud otsestuudiosse, kuna ilm on hommikuti üks olulisemaid teemasid.

Ajalehtede tutvustuse puhul rõhutakse sellel hooajal personaalsele arvamusele. See on kahe otsaga asi. Iseenesest on ju huvitav jälgida, mida saatekülalised ajalehtedes oluliseks peavad. Tihti kipuvad nad aga ajama n-ö oma asja: keskenduvad ühele artiklile ja räägivad hingelt ära kogu südamevalu (näiteks Jaak Lõhmus 5. II ja Rein Veidemann 19. II „Terevisioonis”). Seetõttu eelistan töönädala teisel poolel, mil ilmuvad paljud nädalalehed, kuulata Vikerraadiost Märt Treieri hommikuprogrammi ajaleheülevaateid.

„Terevisiooni” saatelõigud on läinud lühemaks ja teemat käsitletakse erinevatest vaatenurkadest ja mitmesuguste allikate kaudu. Näiteks 13. veebruari „Terevisioonis” arutles elektriautode laadimisega seotud probleemide üle kolm inimest. Rahandusolümpiaadist rääkis kaks õpetatud meest, aga neil oli kaasas ka üks magistrant, kes kööginurgas televaatajale tundmatut ülesannet lahendas. Ruumide sisekliima mõõtmist piltlikustas kaks spetsialisti, vaid narkoennetuse tutvustamine jäi ühe siseministeeriumi nõuniku õlgadele.

Kas seda pole ühe hommikuprogrammi kohta liiga palju? Ei saanud enam täpselt aru, kes mis liini ajas või millist koolkonda esindas. Mõne tõsisema teema puhul jõuab minusugune aeglase mõtlemisega inimene parasjagu asja tuumani, kui kärsitu saatejuht kella vaatab, külalisele vahele segab ja intervjuu lõpetab.

Aga tuleme tagasi kujutluspildi juurde, et „Terevisiooni” igapäevased saatejuhid peavad olema kui vanad abielupaarid, keda inimene ootab ja usaldab. Usaldan neid kindlasti, aga kas nad ka tavamõistes „abielupaarina” mõjuvad? Jätavad pigem sellise Itaalia perekonna mulje (lapsed on jäetud kaamera taha!): unise ja veidi loppis olemisega pereema kõrval on „duracelli jänese” masti pereisa, kes suure tõenäosusega pole öösel sõba silmale saanudki, kes reageerib kiiresti ja tulistab puusalt. Itaalia, et mitte täpsemalt öelda: Sitsiilia värk!