„Tähelaeva” kaptenid ja „Jutusaate” ankrud

Mart Soidro

„Tähelaev” ETVs pühapäeviti kell 10. „Jutusaade” Vikerraadios pühapäeviti kl 10. Pühapäeva hommikud on ju enda jaoks. Juba kümmekond aastat sisustavad minu selle päeva hommikut Eesti Televisiooni „Tähelaev” ja Vikerraadio „Jutusaade”. Kuidas kunagi, tuleb teha raske valik, sest saated algavad ühel ja samal ajal. „Tähelaeva” persoon on varem välja reklaamitud, „Jutusaates” on üllatuskülaline. Kui „Tähelaeva” peategelaseks on mõni poliitik või vanema generatsiooni naljamees, eelistan „Jutusaadet”. Õnneks saab tehnoloogiaajastul vajaduse korral üle vaadata/kuulata ka selle saate, millest reaalajas ilma jäin. ERRil on kaks tele- ja neli raadioprogrammi. Seetõttu pole midagi imestada, kui kahes programmis on korraga samatüübilised saated ja oma kindel auditoorium. „Jutusaadet” kuulab tavaliselt veidi üle 60 000 inimese, „Tähelaeva” vaatab üle 70 000 silmapaari. Üks pluss üks ei pruugi olla sugugi alati kaks ja vaevalt „Tähelaeva” vaatajaskond 130 000 inimeseni tõuseks, kui „Jutusaade” hingusele läheks. Praegu kuulub „Tähelaeva” rekord Laine Mägile: Mati Talviku juhitud 18. XI 2012 eetris olnud saadet jälgis 125 000 vaatajat. Tagantjärele ei üllatagi mind see suur hulk, sest saade oli tõesti väga hea.

On inimesi, kes pühapäeva hommikuti liigutavad voodis varbaid ega vaata teleka poolegi, ning on kodanikke, kelle hommikukohvi kõrvale kuulub „Tähelaev”. „Jutusaateid” on arhiivis 353 ja need on kõik ERRi kodulehel järelkuulatavad. „Tähelaev” on eetris olnud 310 korda, kuid kõik pole digiteeritud.

Jutusaadet teevad praegusel hooajal Margit Kilumets ja Tarmo Tiisler. Kilumetsale ongi see põhitöö, Tiisler on jätkuvalt põhikohaga sporditoimetuses, aga nad on enam-vähem võrdselt eetris. Tiisler on vestelnud sageli spordimeestega (Martin Reim 10. VI, Toomas Tõniste 22. VII, Aleksander Tammert 21. X), aga vana rahvatantsijana ka pärimuskultuuri esindajatega (näiteks 13. I saates oli setode eeslaulja Jalmar Vabarna). Kilumetsa külalised on ettearvamatumad, viimase aja üllatuskülalistest võib positiivse poole pealt esile tõsta Eesti Kunstimuuseumile suure kingituse teinud Marje Reinansi (16. XII). Tiisler võib aktiva poole peale kanda pühapäeva hommiku, kui külaliseks oli Kristel Pappel (13. X). Aga tilk tõrva meepotti ka! 20. XI 2011 oli eetris saade Tiit Aleksejeviga, kus Tiisler tunnistas, et ta pole kahetsusväärsel kombel lugenud saatekülalise „Kindlat linna”. Teadmata, et selleks ajaks oli Aleksejevi sulest ilmavalgust näinud neli teost, nende seas ka Betti Alveri auhinnaga pärjatud romaan „Valge kuningriik” (2006).

Kui „Jutusaatele” veel midagi ette heita, siis veidi väsinud formaati. Pisut tüütu on kuulata Tarmo Tiisleri sissejuhatust: „„Jutusaates” on nagu ikka kaks inimest – üks küsib (raadiomaja poolt), teine vastab (väljaspool raadiomaja). Mis ta vastab? Räägib rohkem, mitte ei vasta küsimustele.”

Iseenesest pole midagi hullu, kui „Jutusaade” varem lindistatakse. Arusaadav, et kõik esinejad ei saa tulla pühapäeva hommikul stuudiosse. Küll aga häirib, et saated on nii erineva pikkusega (näiteks Martin Reim oli otse-eetris 50,55 minutit, Marje Reinansi saade kestis vaid 40,57).

Kuulaja pole rumal, ta haistab ära, kui saatejuht on läinud kergema vastupanu teed ja külaliseks on mõni „vana sõber malevapäevilt, kellega jätkame sina-vormis”.

On meeldiv tõdeda, et viimasel ajal üritatakse leida külalisi, keda meedia pole väga ära leierdanud – saadetesse on kutsutud palju noorema põlvkonna kultuuritegijaid.

„Tähelaev” on eetris 2004. aastast. Kui alguses portreteeriti põhiliselt peredünastiaid, siis nüüd on valik rohkem persoonipõhine. Neil peab olema minevik, neil peab olema midagi ette näidata, neil peab olema mälestusi. Nimekiri on muidugi vägev, vaid mõni persoon paneb õlgu kehitama. Üheksa aasta jooksul on saadet juhtinud kogunisti 39 ajakirjanikku, nende hulgas on kõik meie rahvusringhäälingu tipptegijad. Piilusin „Tähelaeva” köögipoolele ja tundsin huvi, millised on ajakirjanikele esitatavad kriteeriumid. Enamasti teeb saate produtsent pakkumise ajakirjanikule, kes on saatekülalisega tuttav või läheb tema nime kuuldes „põlema”. Seetõttu juhtiski „Tähelaeva” Paavo Järviga Ruth Alaküla ja Heiki Nabiga Lembitu Kuuse (Nabi sattus meedia huvi­orbiiti eelmisel nädalavahetusel koguni kahel korral – ka Eesti Päevalehe laupäevalisas ilmus temaga pikem intervjuu). Aga ega küll küllale liiga tee: tore oli teleekraanil näha teisipäeval 88aastaseks saanud August Englast ja maadluslegendist 61 aastat nooremat mantlipärijat Heiki Nabi. Pärast Londoni olümpiamängudel võidetud hõbemedalit võib vist küll juba nii öelda?

Meeldib, et saatejuhid on pühendunud ega tee „Tähelaeva” raha pärast. Vahel ollakse saatekülalise vastu teinekord liigagi aupaklikud. Aga nad on ka ebavõrdses olukorras: elukogenud 70aastasel Mati Talvikul on võrratult kergem küsitleda Laine Mägi, kui poisiohtu Joonas Hellermal püsida ühel lainel Marju Lauristiniga (6. I 2008). Aga ühtviisi hästi nad hakkama said!

ERRi rahalised võimalused ei luba saatetegijaid alati välismaale saata. Sellest on veidi kahju, sest on vaks vahet, kas kohtuda mõne olulise persooniga silmast silma või telefoni teel.

Halb, kui head kavatsused ja suured mõtted jäävad raha taha. Persoonide ja ajakirjanike taha need igatahes ei jää.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming