Suvine meedia: lapsed, loomad ja uppunud

Veiko Märka

Selle suve meediasõnumitest on intensiivse kasutuse ja sügava allteksti tõttu mulle eriti meelde jäänud üks: „Võta nüüd päikeselaen, sest tagasimaksed algavad alles kolme kuu pärast!”. Seega võime rahumeeli ajaloo prügikasti visata Reformierakonna kunagise ettepaneku viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka. Kui äristrateegia eeldab, et eesti rahvas puhkab aastas vähemalt kolm kuud ja sedagi laenatud raha eest (s.t ei teeni ka ülejäänud üheksa jooksul midagi), on meie tööpanus maailma majanduslikult arenevate regioonidega võrreldes lihtsalt olematu. Ja kes ei tööta, see ei söö. Olenemata sellest, kas inimene lesib suvi otsa süüdimatult laenuraha eest rannas või rautab vastutustundlikult rege (valmistab oma töörinde talveks ette), ilmast on ta ikka huvitatud. Päike ja vihm kuuluvad suvel meedia peateemade hulka, kajastades ilmekalt eestlase pessimismi ja negatiivset ellusuhtumist. Pikka aega valitsesid ahastavad küsimused nagu „kas sel suvel sooja ei tulegi?”. Pruukis ilmal aga lausa ideaalseks minna, kui kohe tõusis teleuudiste esilooks uppumissurmade järsk kasv.

Kõik teleajakirjandust õppinud teavad, et uudisklippides tuleb igal võimalusel näidata loomi ja lapsi. Ehkki nende kahe kontingendi vahel on erinevusi rohkem, kui esmapilgul tundub, siis ühine on siiras ja loomulik käitumine kaamera ees. See tagab vaatajale hetkelise heldimustunde. Suvel domineerivad lapsed ja loomad ka interneti uudisvoogudes. Toon kaks näidet: „Pirital kadunud laps leiti üles. Tallinnas Pirital eelmisel reedel kaduma läinud laps leiti eile õhtul naaberaiast üles. Häirekeskus sai eile kell 21.27 teate väikesest inimesest Metsavahi teel. Tegemist oli eelmisel reedel omaniku käest kaduma läinud lapsega. Põngerjas polnud kaugele jõudnud, sest päästjate saabudes istus ta naaberaias õunapuu otsas. Mustamäe päästjad ronisid redeli abil õunapuu otsa ja tõid lapse alla. Kell 22.08 oli umbes meetripikkune laps kätte saadud ning omanikule üle antud. Päästetu suhtus olukorda rahulikult. Omaniku sõnul on laps elanud perekonnas juba üheksa aastat.”

„Batuudivigastustega pöördub haiglasse kuni 10 iguaani päevas. Suvisel ajal tuleb traumapunktis tegelda keskmiselt 3–10 batuuditraumaga päevas, ette on tulnud ka päevi enam kui kümne batuudivigastusega,” ütles Tallinna loomakliiniku suurte sisalike osakonna juhataja dr Andres Mänd.

Kõige rohkem viga saadakse tohtri sõnul kaitsevõreta batuudilt kukkudes. „Samuti on väga ohtlik situatsioon, kui batuudil hüppavad üheskoos väga suure massivahega iguaanid või siis pojad ja täiskasvanud – nii muutub batuut väiksemate jaoks juhitamatuks,” märkis ta.

„Sellel aastal on traumatoloog-ortopeedi sõnul olnud mitu tõsist traumat pisikestel iguaanipoegadel. Alles hiljuti toodi Tallinna loomakliinikusse väike iguaan, kes tahtis vanematele tagurpidi saltot näidata, kuid kukkus nii õnnetult, et kaotas kolm esihammast, tõid arstid näiteks.”

Vahetasin kunstilise mõju huvides küll sõnumites sõnad „laps” ja „iguaan” ära, aga sisuliselt vahet pole: hoolt ja muret on mõlematega üksjagu, seda eriti suvel, kui kontrollijate haare lõdvem ja looduse kutse tugevam.

Näiliselt süütu ja turvalise lasteteema tagant võib välja tulla ülipõnevaid probleeme. Näiteks TV 3 Pampersi reklaam, mille tekst kõlas umbes nii: „Toolile ronimine on imiku jaoks võrreldav tippsportlase pingutusega. Selleks on neil vaja mähet, mis jälgib iga nende liigutust.”

Milline julge uuriv ajakirjanik julgeks näiteks Gerd Kanteri võistluspükste sisuga tutvuda ja kindlaks teha, mis firma mähkmeid tippsportlane kannab? Huvitav oleks ka teada, kustmaalt see staatus algab ja kas näiteks noor jooksja Rasmus Mägi kasutab juba vastavaid aksessuaare või mitte.

Lausa meediasaagaks kujunes Evelin Ilvese olümpiatule kandmine. Eesti presidendiproua võib perekonnanime alusel paigutada loomade, tegude järgi otsustades aga laste sekka. Mida muud kui laste mäng on see põleva tulelondiga ringilippamine? Ei kujuta ette, et Helle Meri või Ingrid Rüütel midagi nii ebasoliidset teinuks.

Viimane globaalne meediasündmus, Londoni olümpiamängude avamispidu, kujunes samuti lapsemeelseks. Seda nii heas mõttes (Rowan Atkinson, Mary Poppinsid) kui kurjade jõudude (Woldemort, Konkskäsi, Ärtuemand jt) osalemise tõttu.

Aga nagu Lembitu Kuuse elutargalt viimaste kohta ennustas: „Ega neil siin pikka pidu ei ole.” Nii ka läks. Tõelistest hirmutistest on mängudele jäänud vaid Venemaa korvpallihiiglane Kirilenko.

ETV olümpiaülekannetes on lapsikus aga endiselt kesksel kohal. Peamiselt avaldub see kaheti. Esiteks verbi „loodame” kasutamine ilma kriitilise meeleta ja reaalse aluseta, s.t lapsikus kontekstis. Ainult mõned näited: „Loodame, et Deniss allatuuleotsal pingutab kõvasti”, „Loodame, et Raul suudab indoneeslasel mängu alguse üsna raskeks teha”, „Selline oli siis nende olümpiadebüüt. Ja loodame parimat jätku”, „Loodame, et raja ääres on ka Eesti lippe lehvimas”.

Eelkõige häirib eranditu mitmuse esimese pöörde kasutamine, sest kunagi ei täpsustata, kes on need „me”, kes loodavad. Võib-olla püütakse ka mulle kui vaatajale lollide lohutuses osalemist kaela määrida?

Veel infantiilsem on katkematu õhinaga nende hetkede loetlemine, kui eesti sportlast juhtumisi ekraanil näidatakse („Ka Grete Treier on praegu kenasti pildis … oli päris pikalt telepildis”, „Kahjuks ei näita telepilt grupi keskpaika, kus peaks olema ka Grete Treier”).

Sageli need kaks diskursust kattuvad: „Loodame, et kohe-kohe meie paatkonna nina tuleb ka ekraanil nähtavale.”

Hoolimata põnevatest olümpianädalatest ei maksa siiski valvsust kaotada. Suvekuumus võib veel kaua püsida, seetõttu meenutan igale lugejale veel kord sel suvel palju korratud käsku: ära lase oma purjus sõpra vette!

Kui muidu jagu ei saa, pane ta põlema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming