Suu laulab, süda muretseb

Mart Soidro

Urmas Reinsalu avalikus valguses Nii ajaratas ringi käib. Alles see oli, kui Urmas Reinsalu koos oma mängukaaslastega ühel kuumal suvepäeval Kopli tänavas asunud valimisstaabi uksele koputas ja abi pakkus. Enda sõnul oli ta eelkõige huvitatud Lennart Mere plakatitest ja valimisvoldikutest, mida siis Mustamäe ABC-tüüpi toidupoodide vaateakendele kleepida ja EV kodanikele lihalettide vahel jagada (Keskus, august 2003). Oli aasta 1992 ja elu ilusaimad ajad ees. Võidupüha eel saab vastne kaitseminister 37aastaseks ja võiks tähistada väikest tähtpäevi – Reinsalu on olnud Eesti poliitikas juba terve inimpõlve! Sulg tõrgub teda veel nimetamast veteranpoliitikuks, kuna ka praegu poleks tal veel õigust kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks. Aga see aeg on kiire tulema! Poliitikavaatlejad suhtusid Reinsalu nimetamisse kaitseministriks ettevaatlikkusega, oma esimestes intervjuudes oli ettevaatlik ka minister ise. Kõigile tuli Mart Laari tagasiastumine ootamatult, aga IRLi esimees pidi selleks siiski valmis olema. Kuid vaevalt et Reinsalu unistas kaitseministri ametist. 19 aastat tagasi püstitas ta koos Ken-Marti Vaheriga hüpoteesi: „Kes kaitseks riiki paremini – kas kodust, töölt või ülikoolist vägisi ära võetud rahumeelsete huvidega noormehed või tugevad, treenitud „rambod”, kes ei oota pikisilmi seda päeva, mil nad tagasi tsiviilellu saavad [---]. Isiklikult kaldume arvama, et palgaarmee maksab vähem. Mõned faktid selle väite tõestuseks: ühiskonnal jääb saamata kasu, kuna noored ei tööta ega õpi, vaid on logelemas kasarmuseinte vahel” (Eesti Ekspress 26. XI 1993). Tollastele tudengipoistele pole mõtet neid tsitaate väga palju nina peale visata – aeg muutub ja meie koos ajaga. Noortest liberaalidest on saanud rahvuslikud konservatiivid, Saulustest Paulused. „Lubasime vastuseisu palgaarmeele ja astmelisele tulumaksule. Eesti kaitsevõime huvides suutsime tõsta riigikaitsekulud 2 %ni SKTst,” võttis IRLi esimees kokku valitsuse esimese tegevusaasta (Õhtuleht 5. IV 2012) ja lisas ühes teleintervjuus, et niikaua kui IRL on valitsuskoalitsioonis, nendest põhimõtetest ei taganeta.

Reinsalule on ette heidetud populismi ja õõnsalt kõlavat retoorikat. Esimest võiks süüks panna kogu kunagise Res Publica juhttuumikule, äraostmatutele, kelle hulka kuulus toona ka Indrek Raudne. Valiti kord, käidi kirikus, aga 2004. aasta Euroopa parlamendi valimistel enam läbi ei murtud. Kass oli kohal, aga Jumalat ei olnud kodus.

„Valimispäeva hommikul palus respublikaanide esinumber Urmas Reinsalu taevaisalt abi ja ostis koomiksiraamatu Platonist. Tallinna kesklinna jaoskondades valitses paraku ähvardav surmavaikus. „Armas jumal avita, sinu sõna hästi kuulda, sinu vaim meid valgustagu, maa pealt taeva juhatagu,” kaigub üle rahvast täis pühakoja. Jumalikku abi ja pattude andestust soovib valimispäeva hommikul Kaarli kirikus ka Reinsalu,” kirjutas toona Peeter Ernits (Postimees 14. VI 2004).

Erakonna esimehena on Reinsalu hoidnud end tagaplaanil. Minu meelest liigagi, aga eks mingi aeg kulu uude rolli sisselamiseks. Reinsalu on küll asetanud pärja märtsipommitamise ohvrite mälestuseks (9. III) ja käinud loomade hoiupaigas talgutel (Delfi 5. V), avaldanud arvamust, et õpetajatele tuleb tagada stabiilne palk (Õhtuleht 10. III) ja lapsevanematele valimistel lisahääl (Delfi, 24. III). Tundnud muret Mihhail Kõlvarti kõlvatu tegevuse pärast (Postimees 14. IV) ja suurejooneliselt lubanud, et sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimine oleks kaalukaim regionaal- ja julgeolekupoliitiline samm Ida-Virumaal Eesti vabanemise järel (Põhjarannik 3. IV 2012). Viimast võinuks väita siiski Siim-Valmar Kiisler (tema haldusala ikkagi!), sest siis olnuks kõigile üheselt selge, et sisekaitseakadeemiat sinna ei tule nagu ka haldusreformi praeguse regionaalministri ametisoleku ajal.

Ühesõnaga: need pole päris need seisukohavõtud, mida uuelt partei esimehelt oleks oodanud. Rohkem nagu tseremoniaalne, et mitte öelda asendustegevus. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi ehitamise osas pole Reinsalul siiamaani selget seisukohta. Kummaline, et meie kõige rahvuslikuma erakonna esimees on selles küsimuses pigem ühte meelt Priit Toobali kui Andrus Ansipi ja Sven Mikseriga. Selle vahega, et IRLi esimees on diplomaatilisem ja vaoshoitum. Kui Keskerakonna peasekretär pidas Eesti Rahva Muuseumi ehitamist 87 miljoni eurose laenuga „lauslolluseks”, siis Urmas Reinsalu soovitab ära oodata rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi – „et kõik riigi võetavad kogukulud ei seaks ohtu eelarve tasakaalu” (Eesti Päevaleht 15. III).

Kujutan ette, milline oli Reinsalu näoilme ja kõnemaneer seda öeldes. Murekurd kulmu kõrval ja paatoslikult kõmisev hääl … Niikaua, kui mina Reinsalu mäletan – ja seda on pea kakskümmend aastat! –, on tal helin alati rinna sees helisenud. Ja mida vanemaks ta saab, seda valjemalt see ka heliseb. „Peaasi, et Reinsalu ei muutuks sama paatoslikuks nagu Ivan Orav,” muretses ERRi uudistejuht Urmet Kook („Rahva teenrid”, 12. V). „Kust kohast on ta üles korjanud sellise esinemismaneeri?” ahastas päev hiljem Postimehe vastutav peatoimetaja Anvar Samost („Olukorrast riigis”, 13. V). Eks Reinsalu „korjanud selle üles” Lennart Mere ajal (1998–2001) Kadriorus olles, 23aastane inimene on ju ümbritseva suhtes tundlik ja vastuvõtlik.

Eelmisel esmaspäeval olin meeldivalt üllatunud, kui lugesin uudiseid IRLi võimalike ja võimekate kaitseministri kandidaatide kohta. Nimekiri oli aukartustäratav. Lisaks Urmas Reinsalule oli BNSi peatoimetaja Ainar Ruussaar juba paar kuud rääkinud Liisa Pakostast kui potentsiaalsest kaitseministrist („Mehed on ju sussid!”). Pakosta lisas omalt poolt nimekirja tugeva analüütiku Marko Mihkelsoni, kaitsepoliitika eksperdi Eerik-Niiles Krossi, tugevate administraatoritena tuntust kogunud Kaia Iva ja Marko Pomerantsi ning karismaatilise juhi Annely Akkermanni nime. Seda pikka nimekirja vaadates torkab silma, et Pakostal näikse olevat vimm vaid tugevate spordimeeste Erki Noole ja Toomas Tõniste suhtes. Miks? Hommikuil teevad nemadki kümme kükki.

Urmas Reinsalu sai kaitseministriks 36aastaselt. Jüri Luik oli ministriks saades 26, Indrek Kannik ja Sven Mikser 28. Kuigi aeg-ajalt tundub, et kogu maailma mured on nüüdsest Reinsalu õlgadel, olgem kordki ausad ja vaadakem tõele näkku: vastsel ministril on võrreldamatult kergem oma eelkäijatest. 2012. aastal kuulub Eesti Suurbritannia, Kreeka, Prantsusmaa, Poola ja Türgi kõrval nende Euroopa riikide hulka, kes investeerivad kaitsekulutustesse 2% SKTst või veidi alla selle. Ma ei kahtle Reinsalu võimekuses ja mingi ettekujutus sellest valdkonnast on tal olemas. Juba kaitseministri kandidaadina intervjuus Kärt Anveltile tsiteeris ta Georg Merd: „Sellest puust, mis on sulle antud, tuleb voolida oma nool” (Eesti Päevaleht 8. V).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming