Suletud süsteem

Luhmann pahandab, et meedia täidab maailma lisakäraga, dramatiseerib üle, seob sündmusi ja arvamussündmusi, loob näivust.

INDREK IBRUS

Et ühiskond on meediast läbi imbunud, on triviaalne tõdemus. Meediat on palju, see mõjutab kogu kultuuri, ühiskondlikke suhteid ja majanduse käekäiku. Meediaga seotud töökohti tuleb aina juurde ja neid jätkub ka väljapoole meediat aina rohkem. Seda tähelepanuväärsem ehk on see, et siin Eestis ei ole me kuigivõrd tegelenud sellega, et meediast ka hästi aru saada, ei ole maakeelde tõlkinud kuigi palju meedia kohta käivaid süvauurimisi ja teoreetilisemaid käsitlusi. Neid on tõesti vaid näpuotsaga: omaaegne Denis McQuaili „Sissejuhatus massikommunikatsiooni“, Pierre Bourdieu vihuvormis laamendus „Televisioonist“, Lev Manovichi „Uue meedia keel“ ja veel veidi meediat ja popkultuuri äärtmööda seletavaid raamatuid. Sestap on positiivne, et Tallinna Ülikooli Kirjastus on käivitanud selleteemalise sarja, et peatselt tuleb välja paar tunnustatud klassikut (tõlkimisel on raamatud Marshall McLuhanilt ja Stuart Hallilt), ning et tänavu on Eesti Keele Sihtasutus andnud välja Niklas Luhmanni teose „Massimeedia reaalsus“. Viimasest siinkohal Sirbi palvel mõni sõna.

Raamatu toimetaja Raivo Palmaru on eessõnas üsna pompoosne: tegu on ühe olulisima sotsiaalteoreetiku kirjutatud nüüdisaja põnevaima raamatuga. Pole kahtlust, et tegu on tõepoolest XX sajandi teisest poole ühe originaalsema sotsiaalteoreetikuga, kelle nimi vaevalt vajab sotsiaalteadusi veidi nuusutanutele tutvustamist. Teine asi on aga tema tööde ja teooriatega. Tuntus ei ole taganud alati omaksvõttu ja heakskiitu. Luhmanni teooria eripära on, et seda on raske vaid osaliselt omaks võtta. Kui võtta, siis täies mahus, sest see on nii eripärane, lausa kõikehaarav. Nimetatud asjaolu on seadnud selle teooria laiemale levikule paratamatult ka tõkkeid. Nii moodustavadki Luhmanni ja süsteemiteoreetilise sotsioloogia austajad kindlameelse, kuid siiski kitsa ringi. Erandiks on siin vaid saksakeelne maailm, kus sotsiaalsete süsteeemide teoorial on mõjukas koht.

See kehtib ka meediauuringute valdkonna kohta. Kui võtta XX sajandi teise poole ja XXI sajandi alguse suured sotsioloogid-teoreetikud, siis on Pierre Bourdieu, Erving Goffman, Anthony Giddens, Ulrich Beck, Zygmunt Bauman ja Bruno Latour olnud sotsioloogiapõhistes meediauuringutes märksa mõjukamad. Eestis on Tartu-kolleegide eelistuste tõttu kujunenud eriti mõjukaks just Bourdieu, vähem ka Beck. Luhmanni mõju on silmatorkav vaid saksa oma Kommunikationswissenschaft’ile – Saksa vastava erialaühingu aastakonverentsidel on Luhmanni töödest tõukunud meediasüsteemide uuringutel programmis oma koht. Suundumus on silmatorkav ka näiteks Euroopa eriala­assotsiatsiooni (ECREA) suurkonverentsil, kus saksa süsteemiteoreetikutest kolleegid omaette asjatundjate ringi madistama suletakse.

Eesti meediauurijate seas on pikaaegseks veendunud luhmanniaaniks arvustamisel oleva raamatu toimetaja Raivo Palmaru. Samuti on selles traditsioonis töötanud ajakirjandusõppejõud Ragne Kõuts, kes oli ka 2009. aastal välja tulnud Luhmanni „Sotsiaalsete süsteemide“ toimetaja.

Selle arvustuse ülesanne ei ole anda ülevaade Luhmanni teooria olemusest, kuid siinkohal siiski paarilauseline sissejuhatus. Luhmanni põhitees on, et moderniseerimisprotsessi käigus on ühiskond jagunenud nn funktsioonisüsteemidesse (majandussüsteem, õigussüsteem, poliitikasüsteem, meediasüsteem, kunstisüsteem jne). Need ja teised, ka võimalikud uued süsteemid tekivad koos eristumisega, mis on ühiskondliku dünaamika peamine mehhanism. Ning seejärel need süsteemid suletakse, vähendavad keskkonna komplekssust, organiseerides iseenda süsteemi tööd lähtuvalt teatud üksikutest binaarsetest koodidest. Näiteks õigussüsteemis on selline kood seaduslik-mitteseaduslik. Nood sotsiaalsed süsteemid töötavad autopoieetiliselt – taastootes iseennast ja oma keskkonda, lähtudes antud koodist ja taandades muu keskkonna sellele.

Arvustatava raamatu ülesanne on spetsiifiliselt kirjeldada meediasüsteemi toimimist, rakendada Luhmanni suurt üldteooriat meediasüsteemi mõistmiseks. Seejuures on põhiküsimus, nagu pealkirigi ütleb, kuidas massimeedia oma eripäraste opereerimisprintsiipide kaudu ühiskonda talle endale tagasi vahendab – meediareaalsust konstrueerib. Olgu seejuures öeldud, et küsimus reeglipäradest, kuidas meedia reaalsust konstrueerib, ja nende põhjustest ei ole meediauuringutes kuigi originaalne. Tegu on olnud algusest peale meedia­uuringute ühe põhiküsimusega. Originaalne on vaid Luhmanni suure teooria rakendamiskatse selle nähtuse seletamiseks.

Tuleb ka tõdeda, et raamatus toodud juhtmõtted ja seosed on originaalsed ja huvitavad – kuidas meedia loob vabaduse tingimusi, kuidas meediasüsteemi põhiülesanne on reaalsuseoletuste ja uute teadmiste omandamise võimalikkust loovate taustateadmiste tootmine, kuidas massimeedia iseenesele viitamine tagab ühiskonnas pidevalt tajutud edasise vajaduse informatsiooni järele jne. Meedia eneseleviitavuse tees ei ole samuti kaugeltki originaalne, kuid sellekohase teooria on Luhmann tõesti küllalt süsteemselt esitanud ning see osa tema tööst on peavoolulistes meedia­uuringutes ehk ka kõige enam levinud.

Kõige hea kõrval tulevad raamatus esile ka Luhmanni teooria puudused. Üks väljakujunenud kriitikaid Luhmanni vastu, on et ta opereerib väga suurte sotsiaalsüsteemidega (majandus, poliitika jne) ning nendesiseste hierarhiatega. Ta näeb võimalust süsteeme ja nende allsüsteemide hierarhiaid ja sümmeetriaid küllalt selgelt eristada. Näiteks „Massimeedia reaalsuses“ on meediasüsteemi kolmeks allsüsteemiks ajakirjandus (uudised ja reportaažid), reklaam ja meelelahutus. Teisi ei ole. Ühendavaid vahesüsteeme ei ole. Sellest järeldub Luhmanni süsteemi suhteline jäikus. See ei ole muutuste teooria. See ei ole teooria, mis painduks hästi seletama halle varjundeid, väikseid erisusi, uue tekkimist.

Luhmanni tugevuseks on suur üldistus ja see on ka tema nõrkus. See 1994. aastal ilmunud raamat on justkui üldplaanis foto saksa meediasüsteemist internetieelsel ajastul. Seda võib eriti noorel lugejal olla raske mõista, sest mina leidsin end seda lugedes pidevalt meenutamas või oletamas, milline oli tollane Saksa meediasüsteem, kuna muidu oli sisu raske mõista ja väiteid konteksti panna. Luhmanni süsteemis mõeldes on keeruline mõista, kuidas sai tekkida praegune varasemaid ja uuemaid meediavorme kokku sobitavate vahevormide kirjusus. Olen oma silmaga näinud, kuidas saksa kolleegid näevad tulist vaeva mitteeristumist konseptualiseerides, et seletada praeguste erisuguste sisuturunduse ja kommerts­ettevõtete loodud ajakirjandusvormide esilekerkimist. Seega vormide, mis ei kuulu kolme Luhmanni eristatud allsüsteemi – need on ajakirjandus, reklaam, meelelahutus.

Arvustatavas raamatus on kirjakoht, kus autor tõdeb, et reklaam, kuigi meediasüsteemi allsüsteem, on ka majandussüsteemi turg ning osaleb nõnda mõlemas süsteemis. Kuid väidab samas, et hierarhia või selge asümmeetria nende vahel ei ole kindlakstehtav. Selles väites avaldub Luhmanni teooria põhimõtteline kaugenemine oma objektist, ahistoorilisus ja tegelikult ka meedia­uuringute valdkonna mittetundmine. Sest see, kuidas majandussüsteem meediat reklaami kaudu mõjutab, on suur valdkond, mida uuritakse eri lähenemis­nurkade alt, olgu nendeks siis kriitilised poliitökonoomilised või administratiivsed meediamajanduslikud platvormid. Igal juhul on selliste uuringute ülesanne ajas võimalikult selgelt kontekstualiseerida, kuidas süsteemide koos­evolutsioon üksteise arengut on tinginud, võimuasümmeetria täpselt välja valgustada. Luhmanni kaunil konstruktsioonil ei ole siin aga kuigivõrd seletuslikku võimet. Ehk on paslik pöörduda Ulrich Becki manu, kes tõdes samal 1994. aastal oma refleksiivse moderniseerumise teesi tutvustades,* et sotsiaalsete süsteemide täieliku eristumise loogika viib omamoodi virtuaalse autismini ning tulevikuarengute mõistmiseks on vaja otsida oma kaasaegsest sotsiaalsest ja semiootilisest kaosest dialooge, koodide kombinatsioone ja sünteese.

Luhmanni süsteemiteoreetiline sotsioloogia aga neid ei otsi ning ses mõttes on tema teoorial mõnevõrra ühist neoklassikalise majandusteooriaga, mis ju samuti eeldab, et muutused, innovatsioon lihtsalt tekivad – süsteemivälisena. Lugeja aga teab, et muutused on tekkinud, et sotsiaalmeedia ja muude osalusmeedia vormide ajastul on keeruline kõneleda massikommunikatsiooni kesksest rollist reaalsuse konstrueerimisel. Selle muutuse kontekstis kukub kokku ka Luhmanni pakutud meediasüsteemi eristumise aluseks olnud tehniline asjaolu, et koos trüki­pressi tulekuga välistati interaktsioon enamiku kommunikatsioonis osalejate vahel – tagasikommunikatsioon auditooriumi liikmetelt sisuloojani võis olla vaid suur erand. Luhmanni järgi sai seeläbi tekkida meedia kui autopoieetiline, ennast reprodutseeriv süsteem. Kuid nagu nüüd teame, on just tagasiside, osalusvõimalused ja interaktiivsus meediasüsteemi iseloomustavateks põhikarakteristikuteks. Niisiis algupärane eristumise alus on kadunud ning esile on tõusnud lõputu arv eriilmelisi individuaalset, grupi- ja massikommunikatsiooni kombineerivaid hübriidvorme. Huvitav oleks kuulda mõnda tänapäeva luhmanniaani seletust neile nähtustele. Kas on leitud uus meediasüsteemi teistest eristav alus?

Samas tekkis küsimus ka Luhmanni kirjeldatud varaste 1990ndate osas: kui tema pakutud meediasüsteemi eristavaks binaarseks koodiks oli informatsioon/mitteinformatsioon, siis miks üritas ta sama dihhotoomia alusel analüüsida ka reklaami ja meelelahutuse allsüsteeme-žanreid? Siinkirjutaja sellest aru ei saanudki. Ja küllap oli ka tolleaegses saksa meedias žanreid, mis kolmainsusse ajakirjandus-reklaam-meelelahutus ei sobinud, nt kultuurikommentaarid, arvustused, esseistika jms. Ilmselt oli ka tolleaegse meediasüsteemi sisemise kirjususe allutamine üldteooriale väljakutse ning selle tarvis pidi mõndagi analüüsi alt kõrvale jätma. Jääb ka võimalus, et autori meeli köitsid 1990ndate alguses telekommunikatsiooniturgude liberaliseerimise tagajärjel ka saksa meediasüsteemis koha võtnud eratelekanalite programmikooslused. Nii analüüs neile keskenduski.

Eri žanrite-meediatüüpide analüüsil peatutakse Luhmann raamatus kolmes eraldi peatükis ja need on ehk ka kogu raamatu kõige huvitavam osa, sest seal kaugenetakse ebavajalikust üldteooriast ja leidub mitmesuguseid teravaid tähelepanekuid. Muutub ka stiil. Kui muidu on Luhmanni tööd objektist pigem distantseeritud ja mittenormatiivsed (mida paljud meediauurijad talle ka pahaks panevad), siis neis peatükkides tõuseb esile tolle aja kohta tüüpiline Lääne-Euroopa intellektuaal, kelle märkustes ilmneb üleolekut ja rahuolematust.

Autor pahandab, et meedia täidab maailma lisakäraga, et see dramatiseerib üle, seob sündmusi ja arvamussündmusi, loob näivust jms. Nutikad tähelepanekud vahelduvad triviaalsete õhkamistega. Kuigi neis peatükkides on elu, osundavad need samuti, et autor ei tundnud tolleaegseid meediauuringuid. Ta ei osanud oma aruteludesse kaasata empiiriliselt läbiuuritud põhjusi vaadeldavate nähtuste taga, analüüs jäi pahatihti nüansi- ja infovaeseks. Eriti abitu on meelelahutuse peatükis laiali laotatud kultuurianalüüs – üsna ilmselt puudusid autoril selleks piisavalt vahedad teooriariistad. Aga see on kultuurianalüüsi puhul sotsioloogide üldisem häda.

Mida kokkuvõtteks öelda? Iga raamatu­arvustuse ülesanne on kas soovitada või mitte soovitada. Mina siiski soovitan. Luhmanni ei ole kerge lugeda, kohati väga tüütu. Aga tegu on ühe originaalsema mõtlejaga ühiskonnateooriate alal ning see raamat pakub eesti keeles veel ühe täiendava võimaluse tema vaadetega tutvuda. Meediaanalüüsi osas on tegu pigem ajaloopildiga, aga eks seegi ole hea – nii areneb ennekõike nooremal lugejal oskus mõista neid eeltingimusi, mille põhjalt tänapäeva meediasüsteem on välja kasvanud.

* Ulrich Beck, The Reinvention of Politics: Towards a Theory of Reflexive Modernization. — U. Beck, A. Giddens & S. Lash (Eds.), Reflexive modernization : politics, tradition and aesthetics in the modern social order. Cambridge: Polity Press.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht