Sirp sel reedel

Olemise varjus. Martin Heideggeri „Mustad vihikud“.

Joonas Hellermaa intervjuu Heideggeri uurija Peter Trawnyga. Martin Heideggeri koondväljaande ja „Mustade vihikute“ („Schwarze Hefte“) toimetaja ning väljaandja, Wuppertali ülikooli Martin Heideggeri instituudi juht prof Peter Trawny: „Miski pole enam kahtlustest vaba.“

 

JOONAS HELLERMA: „Vähesed aimavad“. Heideggeri kahekõne olemisega

Eelmisel aastal ilmusid esimesed Martin Heideggeri „Mustade vihikute“ köited („Schwarze Hefte“), mis heidavad uut valgust Heideggeri väga mõjukale filosoofiale. Iseäranis on teravdatud tähelepanu all tema seos kolme- ja neljakümnendate aastate Saksamaa poliitiliste oludega, samuti tema mõtlemise antisemiitlikud motiivid. Tõsi, sellised küsimused on Heideggeri filosoofiat rohkem või vähem alati saatnud, ent nüüd lugejatele kättesaavaks tehtud vihikud sisaldavad reljeefseid ülestähendusi juutide ja teiste rahvaste rollist õhtumaa käekäigus, ühes millega arvustab Heidegger XX sajandi esimese poole ideoloogiaid. Uued materjalid on osutunud skandaalimaiguliseks, poleemika on jõudnud ka väljapoole kitsast filosoofiaringkonda.

HENT KALMO: Natsimaatriks

Tapmist sissejuhatavas kõnes meenutas major Trapp, kuidas „juudid ässitasid Ameerikat kehtestama Saksamaad kahjustanud boikotti”.

„Nad nimetavad meid Saksa sigadeks. Meie hulgast pärinevad niisugused suurmehed nagu Wagner, Liszt, Goethe, Schiller – ja nad nimetavad meid Saksa sigadeks. Ma ei saa tõesti aru.”

„Tead, millest see tuleb? Kuna sakslased on liiga humaansed, kasutavad nad seda humaansust ära ja laimavad meid.“

See vestlus pärineb Teise maailmasõja ajal liitlaste kätte vangi langenud Saksa sõdurite salaja pealt kuulatud vestlusest. Protokollid avaldanud ajaloolased esitasid seda näitena väärastunud mõttemaailmast, mille suletus tuleb kõige paremini esile siiras üllatuses, et teised võivad näha asju teistmoodi. Saksa sõjavangid küsisid: kuidas ei mahu liitlastele ometi pähe, et me täitsime idas juute ja teisi tsiviilelanikke hävitades rasket, kuid vajalikku ülesannet?

EDUARD PARHOMENKO: Salajane Saksamaa

Sirbi toimetus palus mul kommenteerida intervjuud Peter Trawnyga, eeskätt neid kohti, kus on kõne all küsimus, kas Martin Heideggeri mõtlemist iseloomustavad antisemiitlikud tendentsid. Pärast holokausti on antisemitismi küsimus aga kuristikulaadne. See pole enam mõne kommentaari ega ajalehejutu asi. Ka teaduslik uurimistöö ei mõõda seda tegelikult välja. Vahest harv kunstiteos laseb küündida pilgul, religioossus keskenduda kuristiku põhjatusele.

Feminism on Venemaal sõimusõna

Intervjuu 1.–2. juunini toimuval konverentsi „Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis“ ühe peaesineja Madina Tlostanovaga.

Tlostanova: Postsotsialistlikul feminismil on palju koolkondi, nii nagu on erinevaid postsotsialistlikke riike ja olukordigi. Minu arvates ei saa veel rääkida ühtsest koolkonnast, mis jagab samu põhimõtteid või lähenemisviise ja mida saaksime nimetada postsotsialistlikuks feminismiks. See on veel tekkefaasis, otsitakse omavahelisi kokkupuutepunkte ja ühiseid teemasid. Pealegi toimub praegu postsotsialistliku maailma ümberjagamine uute ja vanade geopoliitiliste vektorite vahel, nii et selle osad liiguvad eri suundades, mis võib viia täiesti erinevate teemade esilekerkimiseni.

Postsotsialistlik kogemus koos sellele eriomase näilise sooküsimuste lahendamise või maskeerimisega on alles kõigis postsotsialistlikes riikides, kuigi meil võttis kaua aega, et seda täies ulatuses mõista.

Oleme maailmas ainuke grupp naisi, kes on omal nahal tunda saanud, mida tähendab sotsialistliku riigikorra hiilgus ja viletsus

MARGUS OTT: Sõnavabadus on vabaduse sõna

Järgnevalt räägin eeskätt sõnavabadusest, aga samal moel on käsitletav ka teovabadus.

Tüüpiline skeem sõnavabaduse teema esitamiseks on selline: (1) mõtted ja sõnad on igaühel olemas ja loomuldasa neid ka väljendatakse ning (2) ideaalis (või „loodusseisundis“) need väljenduksidki kõik korraga ja pärssimatult, (3) aga praktikas on vajalikud mitmesugused piirangud sellisele ideaalsele piiramatule sõnavabadusele.

LVI Veneetsia biennaali vahendavad Jaan Elken, Hanno Soans ja Julija Fomina

Kärdla, Narva ja Tallinna linnaruum

Võimalikke lisandusi Max Harnooni tundmaõppimiseks

Cannes’i filmifestival ja uued prantsuse filmid

Marie Underi „Sonetid“ said uue elu

Kuidas õpetada noori muusikat kuulama?

Raminagrobis mäletab IV

 

Arvustamisel

Veronika Kivisilla „Cantus firmus“, Heidi Köngäse „Dora, Dora“ ja Ljudmila Ulitskaja „Daniel Stein, tõlkija“

Vanemuise „Meie oma tõde, meie oma õigus“, VAT-teatri „Estonian hikomori“, Annika Viibuse „Vabadus vabanduseks“ ja rahvusooperi „Cardillac“

CD-plaat „Dmitri Šostakovitš – kantaadid“

Mängufilm „45 aastat“

Alo Põldmäe autorikontsert

Ulla-Maija Alaneni näitus „Kehamaastikud“

Kiwa näitus „Kuuldes sõna „näitus“, haaran kunstsilma järele“ Haapsalu Linnagaleriis

LISAKS Keele Infoleht: Euroopa mitmekeelsuse ilu ja valu

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht