Sirp kultuuriväljal ja ühiskonnas

MARJU LAURISTIN

Kui alustasime ülikoolis 1970ndate teises pooles Sirbi ja Vasara lugejate uurimist, oli Sirbi trükiarv 56 000 ja seda luges pidevalt 23% kõigist eestlastest.1 Peale Sirbi ilmus tollal kultuuriväljaannetest Looming, Loomingu Raamatukogu, Keel ja Kirjandus, Kultuur ja Elu. Teater. Muusika. Kino tuli mõni aasta hiljem, Vikerkaar ja Akadeemia sündisid 1980ndate lõpus koos poliitilise tõusulainega. Kultuuriajakirjandus oli nähtav ja suutis tollal asendada ideoloogiliselt valvatud ühiskonnas puuduvat poliitilist avalikkust. Fosforiidisõja sümboliks muutunud Priit Pärna karikatuur Sirbis ja Vasaras on selle eredamaks näiteks.

Kas tänapäeva Eesti ühiskond, milles on tajutav stagnatsiooni ja suletuse paine, vajab taas kultuuriajakirjandust kui ühiskonna kriitilise vaimsuse areeni? Või on meie poliitiline avalikkus nüüd piisavalt avatud ja demokraatlik ning kultuuriavalikkus niivõrd killustunud ja endasse sulgunud, et selleks ei ole võimalust ega vajadustki?

Sirbi 75. aastapäeva konverentsi mõttevahetus ärgitas neid küsimusi esitama ja lahti harutama, kasutades käimasoleva kultuuriajakirjanduse sotsioloogilise uuringu tulemusi.2

Kultuuri(ajakirjanduse) publiku muutumine

Möödunud aasta sügisel tehtud esinduslikus uuringus „Mina. Maailm. Meedia“ küsitlesime tuhandet juhuslikult valitud 15–79aastast eestikeelset ja viitsada venekeelset vastajat muu hulgas ka nende kultuurialase aktiivsuse ja kultuurimeedia tarbimise kohta.3 Tulemuste üldistamisel statistiliste tüüpide ehk klastrite kaudu saime jaotada Eesti praeguse elanikkonna viieks kultuuris osalemise tüübiks selle alusel, kuivõrd inimesed end kultuurivaldkonnaga seovad (eelistavad tegelda kultuuriharrastustega, käia teatris, kontserdil, muuseumis, raamatukogus, lugeda raamatuid, otsida kultuuriinfot ja osaleda kultuuridebatis kas traditsioonilises või uues meedias). Vt joonis 1.

Joonis 1. Eestlaste jaotumine viide kultuuriaktiivsuse klastrisse.

Joonis 1. Eestlaste jaotumine viide kultuuriaktiivsuse klastrisse.

Eestlaste kultuuriaktiivsuse tüpoloogia

A – Uus mitmekülgselt aktiivne kõigi kultuuris osalemise võimaluste ja infokanalite kasutaja: keskmisest kõrgema sotsiaalse enesekuvandiga, keskmisest haritum, noorem või keskealine, veidi sagedamini naissoost kultuurihuviline (26% eestlastest).

B – Aktiivne traditsiooniline ilukirjanduse lugeja: keskmise või madalama ühiskondliku asendiga, keskealine või vanem, keskmise haridustasemega mees või naine (16% eestlastest).

C – Uus arvutikeskne, raamatukauge, audiovisuaalse ja performatiivse kultuurihuviga sotsiaalselt edukas publik, keskmisest noorem, sagedamini meessoost (23% eestlastest).

D – Mõõdukalt aktiivne, eeskätt traditsioonilise meedia kaudu kultuuris osalev publik: vanem, keskmise sotsiaalse staatusega, keskmiselt haritud naine või mees (19% eestlastest).

E – Ülimalt passiivne, kultuurikauge: madala sotsiaalse enesekuvandiga, keskmisest vaesem, igas eas, veidi sagedamini meessoost (17% eestlastest). Nagu uuringust selgub, on tugev veerand eestlastest jätkuvalt kultuurivaldkonnaga ise aktiivselt ja mitmekülgselt seotud kas kultuuriharrastaja või kultuuritarbijana, kusjuures on kaasa läinud uute digitaalse kultuuri võimalustega, kaotamata seejuures huvi osalemiseks traditsioonilistes kultuurivormides. See eespool iseloomustatud A-tüüpi kultuuripublik, kelle ligikaudset kogusuurust võib hinnata 175 000-le, domineerib nii suurtel kultuuriüritustel, teatrisaalis, kunstinäitustel, kino- ja kontserdisaalides, raamatukogudes kui ka kõigi kultuuriväljaannete lugejaskonnas ja ERRi kultuurisaadete auditooriumis. Ehkki meie uurimistulemused 1980ndatel näitasid seda osa rahvast vähemalt kaks korda suuremana, ulatudes tollal pooleni eestlastest,4 ei tasu seda kultuuriaktiivsuse vähenemist võtta liiga dramaatiliselt, arvestades toonast muude tarbimise ja eneseteostuse võimaluste vähesust. Küll aga on eesti kultuuri ja ka kultuuriajakirjanduse tulevikule oluline, et selline aktiivne ja asjatundlik eesti keelt valdav ja seda eneseväljenduseks kasutav kultuuripublik püsiks põlvkondade vahetumisel ning ka Eesti elanikkonna rahvusliku koosseisu muutumisel veel mitmepalgelisemana kui praegu.

Joonis 2.  Kultuuripubliku tüüpide osakaal  eri earühmades.

Joonis 2. Kultuuripubliku tüüpide osakaal eri earühmades.

Näeme, et kultuuripubliku kujunemist noorte eelistatavas digimeedias mõjutab juba kriitilisel määral konkurents pealetungiva ingliskeelse globaalkultuuri ja samal ajal üsna tagasihoidlikult esindatud eestikeelse väärtkultuuri (sh eesti kirjanduse, teatri, audiovisuaalse loomingu, rahvakultuuri ja kultuuriajakirjanduse) vahel. Kultuuri­aktiivsuse tüpoloogia arvutikeskne ja raamatukauge C-rühm kasvab jõudsalt ja on nooremate vanuserühmade seas juba kaks korda rohkem levinud kui eespool nimetatud mitmekülgne, uut ja traditsioonilist kultuuri edukalt lõimiv A-rühm (joonis 2). Selle tendentsi suhtes käitub nii riik kui ka eesti kultuurieliit (sh kultuuriajakirjandus) seni üsna abituna, oskamata või soovimata piisavalt panustada digivõimeka ja samal ajal süvakultuurist, eesti kultuuripärandist huvituva uue kultuuripubliku kasvamisse.

Muretsemine kultuuriajakirjanduse lugejaskonna vananemise üle, mis läbis ka Sirbi aastapäevakonverentsi, peegeldabki seda abitust. Seni on kõigi kultuuriajakirjade lugejaskond veel tugevalt tagatud A-tüübi ja D-tüübi püsimisega jätkuvuse kandjatena (vt joonis 3). Kuid kõige vanemat lugejaskonna põlvkonda esindava D-tüübi osakaal hakkab juba lähiaastail kiiresti kahanema, samal ajal kui A-tüübi juurdekasv noorte seas on ebapiisav selle korvamiseks. Nii traditsioonilise B- kui arvutikeskse C- tüübi kultuurisuhe on pigem ajaviiteline ning kultuuri üle „targutamine“ huvitab neid vähe.

Muidugi võib küsida, miks see on üldse oluline. Kas on ikka tähtis, et noored õpiksid aru saama ja lugu pidama keerukatest emakeelsetest kultuuritekstidest, leidma ka tulevikus oma probleemidele ja tunnetele võrdkujusid ja metafoore „Kalevipojast“, „Kevadest“ või „Tõest ja õigusest“ ning oskaksid adekvaatselt kasutada nii audiovisuaalse kommunikatsiooni kui ka kirjaliku eneseväljenduse tunnetuslikke võimalusi? Kas ja kuidas on kultuuriväljaanded, sealhulgas Sirp, võimelised uuenema ja kaasa haarama uut kultuuripubliku põlvkonda? Vastuse leidmine sellele küsimusele ei puuduta enam kitsalt kultuuriajakirjanduse või ka ainult kultuurivaldkonna tulevikku, vaid Eesti ühiskonna intellektuaalset võimekust ning suutlikkust oma kultuurilist identiteeti säilitada ja ennast riigi ja rahvana teostada rahvusvahelistunud ja digitaliseerunud maailmas.

Kultuuriajakirjanduse võimalus olla ühiskonna virgutaja

Joonis 3. Kultuuripubliku tüüpide esindatus  kultuuriväljaannete lugejaskonnas.

Joonis 3. Kultuuripubliku tüüpide esindatus kultuuriväljaannete lugejaskonnas.

3 × Uuring „Mina. Maailm. Meedia“ 2014

Selleks et suuta nii suurele väljakutsele vastata, peaks kultuuriajakirjanduse enda identiteet ja positsioon ühiskonnas olema küllalt tugev. Üheks eelduseks on siin kultuuriajakirjanduse sisukus aktiivse ja mitmekülgse kultuuripubliku kõnetajana, kellest suur osa on ka ühiskonnas arvamusliidriks. Just tema kaudu leiavad kultuuriloomingust kasvanud ideed ja kultuuriajakirjanduses võimendatud arvamused laiema ühiskondliku kõlapinna ja saavad niiviisi mõjutada avalikku arvamust valitsevaid diskursusi. Kultuuriväljaannete mõju ühiskonna vaimsele ja poliitilisele arengule sõltub nii nende suhestumisest kultuuri enda sees toimivate jõujoontega kui ka autonoomia määrast võimu- ja turusuhetes. Kultuurivälja ja kultuurilise kapitali teooria rajaja, prantsuse kultuurisotsioloogi Pierre Bourdieu järgi kujundavad kultuuriväljal tegutseja suhtelist positsiooni tema asend konservatiivsuse ja radikaalse uuenduse vahel ühelt poolt, teisalt sulgumine esteetilisse elevandiluutorni, mõttekaaslaste kitsasse ringi (salongi, klubisse) vs. avatus laiemale publikule ja ajakirjanduslikule avalikkusele. Kultuuriväljal toimijaid väärtustavate jõududena näeb Bourdieu kas nende isiklikku karismat, „loojat ümbritsevat aurat“, kitsama asjatundjate publiku tunnustust, tuntust laia publiku seas või institutsionaalsete struktuuride, tunnustatud normide ja rituaalide kaalu. Kultuuriväljal loodav väärtus on reeglina seda suurem, mida sõltumatum on tema looja. Lähtudes Bourdieu ideedest, püüdsin välja joonistada Sirbi ja teiste meie kultuuriväljaannete asendi Eesti kultuurivälja jõujoontes (joonis 4). Kuna selle pildi täpsustamiseks on vajalik väljaannete sisu täpsem analüüs, mis meie kultuuriajakirjanduse uurimisrühmal alles ees seisab, põhineb see pilt pigem isiklikul lugejamuljel ja on seetõttu hüpoteetiline.

Joonis 4. Sirbi jt kultuuriväljaannete hüpoteetiline asend Eesti kultuuriväljal

Joonis 4. Sirbi jt kultuuriväljaannete hüpoteetiline asend Eesti kultuuriväljal

(joonise idee: Bourdieu „The Field of Cultural Production“).

Sellel pildil näeme Sirpi asetsemas Eesti kultuurivälja keskpunkti lähedal, ühendamas radikaalset uuenduslikkust akadeemilisema konservatiivsusega, andmas hääleõigust nii vanemale kui nooremale kultuuripõlvkonnale ning sidumas asjatundjate ja loojate professionaalset süvatunnetust laiema avaliku huviga. Loomulikult on see teatud ideaalne asend, millest tegelike publikatsioonide pilv kord ühes, kord teises suunas eemale kaldub. Jälgides viimase kahe aasta intensiivset uuenemisprotsessi, väidan, et Sirp on liikunud kultuurivälja elitaarsemast ja akadeemilisemast nurgast radikaalsemale, uuenduslikumale ja avalikkusele enam avatud positsioonile. Valdkondlikult universaalse, ühiskondlikult tundliku kultuurilehena oleks Sirbile oma keskse positsiooni hoidmine kultuuriavalikkuses nii jõu- kui ka aukohane eriti praegu, kui ühiskonnas on taas tunda rahulolematust paigalseisuga ning kultuurivallas on tunda uuenduslikku energiat märksa jõulisemalt kogunemas meie poliitika- ja majandusväljal. Ehk on taas käes aeg, kui kultuuriajakirjandusel on võimalus ka ühiskonda virgutada?

1 Vt Peeter Vihalemm, Ragne Kõuts. Trükisõna ja lugejaskond Eestis 1965–2004. – Peeter Vihalemm (toim), Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.

2 Vt Peeter Vihalemm, Marju Lauristin. Kultuurikanalite kasutajaskond 2014. – www.kul.ee/sites/default/files/kultuurikanalite kasutajaskond.pdf

3 Vt Peeter Vihalemm, Marju Lauristin. Kultuuritarbimine kultuuriruumi elujõulisuse näitajana. Eesti inimarengu aruanne 2014/2015. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu, 2015.

4 Vt Marju Lauristin, Peeter Vihalemm. Eestlane raamatuostjana. Looming, 1985, 2; Marju Lauristin, Peeter Vihalemm. Raamatunõudlus ja kirjanduskultuur. Keel ja Kirjandus, 1986, 7 ja 8, Marju Lauristin, Peeter Vihalemm. Meie muutuv elulaad. Tallinn: Eesti Raamat, 1988.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar