SIRBI LAUREAADID 2015

Illustratsioon Maria Generalova

Illustratsioon Maria Generalova

Väestaja ja mõtestaja

Margus Ott on filosoof, väemõtleja, kes loob pühendunult ainulaadset maailmatõlgendust, lõimides ida ja lääne mõtteviisi avardades eesti mõtteruumi uute käsitlusviiside ja mõistetega.

Margus Oti panust eesti filosoofia rikastajana, uskumatult viljaka tõlkija ja kirjamehena ei ole võimalik üle hinnata, mõttehaardelt on teda võrreldud Hasso Krulli ja Valdur Mikitaga.

Kesksel kohal Margus Oti kirjatöödes on, lausa punase niidina liigendades, läbistades ja lõimides väe mõiste, mille ta on laiemalt tuntud terminiks verminud.

„Vormiliselt on „vägi“ ise vägev sõna, kätkedes paljusid tähendusi,“ kinnitab Ott. „Neis on kätketud mingi intensiivsus, pinge. Nende tähenduste (ja neis kätketud ambivalentsuse) lahtivoltimine juba annakski mingi sisulise filosoofia.

Teisest küljest, sisuliselt, olen väga pikka aega mõelnud muutumise, muundumise peale. Kõik mu kolm akadeemilist väitekirja on olnud sellel teemal. See on tihedalt seotud mitme olulise teemaga: ajalisus, evolutsioon, isiksus ja tema muundumine jm. Kõige üldisemalt olen neis uurimustes üritanud korraga silmas pidada kaht külge: teaduslikud andmed nendega seotud probleemidest (nt füüsikalisest ja bioloogilisest evolutsioonist, ühiskonna arengust jne) ning teisest küljest „enda“ sissevõtmine kirjeldusse, jõudmaks avarama käsitluseni, mis võtaks arvesse ka seda, kes käsitleb. Selliste sisuliste probleemide vormistamiseks ja kokkutoomiseks on väe mõiste tundunud hästi sobivat. Vägi sobitub sellesse liigendkohta: reaalsetel protsessidel on alati mingisugune enesekohasus ja nad avalduvad mingil ees-leiduval või ette-heidetul, objektiivsel moel. Vägi muundub ja filosoofilises mõttes muundumine kätkeb väge.“

Kahjuks jääb leheruumist napiks, et kõike Margus Oti väest sündinut üles lugeda. Ta on kaitsnud doktorikraadi filosoofias Tallinna ülikooli humanitaarinstituudis (2014) ning viljaka lektorina kümmekond aastat mitmes ülikoolis romanistika, filosoofia ja sinoloogia loenguid pidanud.

Tänu tema tõlgetele saab eesti keeles lugeda olulisi filosoofilisi tekste nii lääne mõtlejatelt kui ka hiina filosoofidelt, lisaks ilmus 2015. aastal kaks raamatut Margus Oti enda sulest – kuueköiteliseks kavandatud „Väekirjade“ seeria esimesed osad „Vägi“ ja „Filosoofilised esseed“.

Sirbis on Margus Ott vaaginud talle ainuomases filosoofilises võtmes aasta jooksul ühiskonda pingestanud ja teravat debatti tekitanud teemasid: progressiivne poliitika, ränne, lõimimine, sõnavabadus, humanitaarteaduste roll ühiskondlikus dialektikas jne.

Tema arvates on Eestis kaunis levinud elektoraalsele demokraatiale tüüpiline arusaam, et maksab enamuse tahe, mille huvides on lubatud vähemusi diskrimineerida. „Kuldreegli järgi on see madalam ühiselu vorm, kui enamus kohtleb vähemust objektina ega ole suuteline asetama end vähemuse positsiooni. Sellel on muidugi omad ajaloolised põhjused, aga me peaksime püüdlema selle poole, et me võtaksime maksimaalselt arvesse iga ühiskondliku grupi ja põhimõtteliselt iga ühiskonnaliikme subjektiivsust. Ja ei maksa unustada, et mingist aspektist on igaüks meist vähemus.“

Praegu viibib Margus Ott Hiinas, kus tal on käsil artikkel kehalisuse teooriast seoses hiina filosoofiapärimuse tekkega, pikem uurimus Hiina Songi ajastu (960–1276) filosoofiast, eeskätt hinguse (qi) ja soonestiku (li) teooriast seoses Deleuze’i väesolu ja kättejõudmise filosoofiaga ning kaugemas plaanis on hiina filosoofia ajaloo kirjutamine.

„Tahaks loota, et meil õnnestub oma ühiskondlikku dialektikat arendada nii, et me ei sulgu autoritaarsusse nagu sõdadevahelisel perioodil. Majanduslikult rasketel aegadel (ehkki kogu maailma kontekstis kuulub Eesti privilegeeritud riikide klassi) võib tekkida kiusatus patuoinaid otsida ja kaastunnet kahandada (sest „endalgi on raske“). Võib aga arutleda nii, et andja ja aitaja saavad vastu veelgi rohkem.“ (Vt Margus Ott „Aitaja jõud“. Sirp 24. VII 2015).

LEA LARIN


Märt Väljataga

Märt Väljataga

Eesti mõtte- ja ideeilma mõjutaja

Märt Väljataga vaimse haarde ulatus ja sügavus äratavad ühtaegu nii austust kui ka aukartust ja hirmu. Ehkki Leo Luks usub siinsamas Sirbis, et kui katsed oma vaimuvilju teadusajakirjadesse sokutada luhtuvad, tasub katsuda õnne mõnes vähem prominentse indeksiga kodumaises kultuuriajakirjas, arvavad paljud, et just Väljataga toimetatavas Vikerkaares avaldatud saamine on tõeliselt elegantse ja sisuka humanitaariateksti mõõdupuu. Neid kordi on olnud rohkem kui ühe käe sõrmi, kui suurepärased esseistid on oma teksti pakkudes saateks sõnanud „Vikerkaare tasemele lugu vist päriselt ei küüni, aga vaata sina …“. Olen alati loo Sirpi rõõmuga vastu võtnud. Mõni aeg tagasi kirjutas Väljataga ent Sirpi ühe muu hulgas ajalooteemasid puudutava raamatu arvustuse ning paar professionaalset ajaloolast nentis seepeale, et esseistid on ajaloopublitsistika lati nii kõrgele tõstnud, et peab omade mõtetega veel tööd tegema, ei julgegi neid kohe teele panna.

Lakkamatult ja põhjalikult kultuuri- ja ideeilmas toimuvat jälgides on Väljataga püüdnud kodumaist vaimuelu ergutada siin vähem tuntud ja armastatud valdkondi ja suundumusi tutvustades. On ju tegelikult ka nn postmodernistlik buum ja kõik see (veel paar kümnendit tagasi peaaegu tundmata) kultuuri- ja kriitiliste teooriate jms mõttevoolude vohamine meil Väljataga koordineeritud ja suunatud olnud, olgu Vikerkaare või „Avatud Eesti raamatu“ sarja jm sadade köidete vahendusel. Selle kõrval on Väljataga aga juba postmodernismi varastest aastatest peale toetanud tervemõistuslikumat, kainemat ja analüütilisemat mõtteviisi. Läinud aastal ilmus Väljatagal teiste seas kolm põhjapanevat raamatutõlget, mis tasandavad ehk veidi praegu muserdavalt vohavat postmodernsuse ja nihilismibuumi: kaks Thomas Nageli raamatut ning Simon Blackburni „Tõde“.

Väljataga kogumõju toimetaja ja koordineerijana on keerukas hõlmata. Kahtlemata on tegu ühe eesti mõtte- ja ideeilma viimasel veerandsajal aastal kõige enam mõjutanud inimesega. Selle tegevuse kõrvalt on Väljataga aga leidnud aega ka arvukate argisemate teemade üle mõtisklemiseks ajakirjanduse veergudel, mis sedapuhku on päädinud Sirbi toimetuse tänuga aastaauhinna näol. Läinud aastal ilmus Väljatagal Sirbis kõigepealt mõtteavaldus mõningate toonaste Reformierakonna ja Jürgen Ligi juhitud rahandusministeeriumi fiskaal- ja maksupoliitiliste ideede võimalikust mõjust kulkale ja kultuuri rahastamisele („Kultuur, töö ja kapital“, 30. I 2015) ja seejärel intrigeeriv mõtisklus kriitiku rollist („Kriitika – mis seal arutada on?”, 27. III 2015). Üle-eelmise aasta teises pooles avaldas Väljataga Sirbis ent märkimisväärse arutluse Eestit külastanud USA presidendi Barack Obama saavutustest USA ja maailma poliitikas („Obama, kas liiga nõrk või liiga võimas?“, 3. IX 2014).

VALLE-STEN MAISTE


Aare Tool

Aare Tool

Missioonitundlik muusikast mõtleja

Aare Tool (1986) on Sirbi tänavustest laureaatidest noorim, mistõttu palusin tal end lugejale lühidalt tutvustada. Tool vastab tagasihoidlikult: „Minu elulugu kattub tegelikult haridusteega. 2010. aastal lõpetasin EMTAs bakalaureuseõppe muusikateaduse erialal (kaks esimest aastat õppisin ka klarnetit) ja 2011. aastal magistriõppe tööga „Vormist ja harmooniast kolmes Eduard Oja sümfoonilises teoses“. Sestpeale olen olnud doktoriõppes ja sellest õppeaastast sealsamas ka muusikateoreetiliste ainete lektor. Väitekiri tuleb Eduard Oja teemal muusikateoreetilisest (analüütilisest) vaatepunktist. Viimase aja tegemistest niipalju, et detsembri alguses osalesin Hämeenlinnas rahvusvahelisel Sibeliuse konverentsil.“

Aare Toolist sain Sirbi muusikakülgede üks püsiautoreid 2013. aasta sügisel. Enamik tema rohkem kui 30st kahe aasta jooksul kirjutatud artiklist kuulub kõige traditsioonilisema kontserdiarvustuse žanri. Olen muusikatoimetajana pidanud seda väga oluliseks, ehkki tean, et nüüdismeedias peetakse seda pigem väljasurevaks nähtuseks (vt nt Jüri Reivere „Kriitikakunst“, Sirp nr 49, 2015). Sel teemal on „Kriitikakunsti“ rubriigis sõna võtnud ka tänavune laureaat, kes leiab, et „kriitika kriisist kõnelda oleks mõneti lihtsustav, sest kriitika marginaliseerumine on vaid üks ohumärk humanitaaria üldisest üha rohkem muret tekitavast seisundist“ (Sirp nr 11, 2014). Sealsamas on ta esile toonud muusikakriitika eripära teiste kriitikaliikidega võrreldes: „Asjaolu, et muusika toimib ka sõnalise väljenduse sfäärist sõltumatuna, teeb sellele keskenduva arutelu paratamatult mõneti spetsiifiliseks. Enamgi kui mitmed teised kriitika valdkonnad peab muusikakriitika looma teatava intersubjektiivse välja, kus lugeja oma kuulamiskogemusele ja taustateadmistele toetudes intuitiivselt aimab sõnadesse rüütatud muusikalist tegelikkust. Niisamuti on muusikakriitikal nagu esituskunstide kriitikal üldisemaltki oluline roll kultuurisündmuste valikulise jäädvustaja ja kultuurimälu toetajana.“

Aare Tool on osutunud vägagi missioonitundlikuks, teravapilguliseks ja sõnaosavaks kriitikuks. Asjaliku hinnangu saavad nii esitaja kui ka kavas olnud helilooja ja/või (uudis)teos, ent see on alati osavalt sulandatud laiemasse konteksti. Nii kirjutab ta juba oma esimeses artiklis, arvustades Vardo Rumesseni Brahmsi-kava, nii Brahmsi võimest jätkuvalt kuulajat kõnetada – „ülemöödunud sajandi muusikasse kätketud traagika ikka ja jälle kõigiti päevakohane“ – kui ka pianisti laiahaardelisusest ja süvitsiminekust. Needsamad kvaliteedid saab esile tuua ka Aare Tooli kaastööde puhul. Seetõttu on Tooli arvustused leidnud kõlapinda ka nende lugejate seas, kes ise (klassika)kontserdil ei käi ja kuuldavasti muusikaküljed lugemata edasi lappavad. Loodan, et lugeja märkas nautida meie värske laureaadi tänast tagasivaadet detsembrikontsertidele, kus ta näitab oma haaret Mussorgskist Saariaho ja Sinatrani.

TIINA MATTISEN

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar