Silmade avanemise aegu

Mart Soidro

Pronksiöö kajastamine eesti ajakirjanduses aastatel 2007 ja 2012 Küllap on Marju Lauristinil õigus, et viis aastat on isegi teadlastele liiga lühike aeg, et teha pronksiööst põhjapanevaid järeldusi (ERR, 26. IV). Meie kärsitu ajakirjandus ei mallanud muidugi oodata ümmargusemat tähtpäeva ja võttis teema põhjalikult ette. Läks kohati isegi veidi liiale, aga prevaleerima jäi siiski asjalik arutelu. Läheme aga ajas viis aastat tagasi. 2007. aasta 28. aprillil avaldas Postimees online-küsitluse: millise hinde annaksite valitsuse tegevusele seoses pronkssõduriga? Vastajaid oli 3939. Hinde „väga hea” andis 77%, „hea” 5%, „rahuldava” 3% ja „mitterahuldava” 15% vastajatest. Mõtlemapanevad arvud. Arusaadav, miks Edgar Savisaar ei korraldanud pronksmehe teisaldamise asjus toona rahvaküsitlust. Seejuures ei olnud Postimees sel mälestusväärsel ajal just ülemäära objektiive, õigemini tegi kvaliteetleht kõik endast oleneva, et tulemused just selliseks kujuneksid (sama päeva Postimehe iseloomulikumad pealkirjad: „Lumpeni pale”, „Tundmatu vene pätt”, „Õhtu tõi kesklinna taas märatsevad noored”, „Tallinna südalinn muutus taas vandaalide paradiisiks”, „Kümned eestlased pidid taluma politsei peksu”, „Politsei: iga päti järel me joosta ei saanud” jne). Ma ei tea, kas Eesti Päevaleht avaldas viis aastat hiljem Postimehe kunagistele šedöövritele vastukaaluks viimase ülemnõukogu saadiku, „lõngapoe kaitsja” Vladimir Lebedevi artikli või mitte, aga sõna ta igatahes sai: „Kriisiolukord tekkis ammu enne 2007. aastat. Arvan, et mul ei ole vaja rääkida, kui tundlikult suhtuvad venelased Suurde Isamaasõtta ja ohvritesse, mille tõi märkimisväärsel määral vene rahvas, kelle õlul lasus natsismivastase võitluse peamine raskus. Nende tunnete mõnitamine tähendab vene inimesele hinge sülitamist [---]2007. aasta 27. aprillil arreteeriti Tallinnas umbes 1300 inimest, peamiselt noori vene poisse, kellest paljud olid tulnud vaatama tänavaid, mille politsei oli eelmisel ööl jätnud vandaalide lõhkuda. Järgmisel päeval hakkasid politseinikud, kes olid nimesildid riietelt maha võtnud, valimata kinni nabima kõiki, kes tundusid kahtlased ega ei suutnud end väljendada eesti keeles” (Eesti Päevaleht, 26. IV). Ühesõnaga: uudishimulikud ja armsad vene poisid, tegudeinimesed, kes tahtsid Mart Laari ja Mart Kalmu eeskujul kolmkümmend aastat hiljem tulla kodulinna korrastama, aga kelle suhtes politsei jõudu rakendas ja „hinge sülitas” ...

Ühes küsimuses tuleb Vladimir Lebedeviga siiski nõustuda: probleemid pronksmehega tekkisid tõesti varem. „Tundus, et pronksmees vajub unustusse ja ma isegi hakkasin mõtlema, et las ta seisab siis seal. Kuni kaks aastat tagasi algas kõik otsast peale. Siis ei olnud see enam mitte sõjaveteranide nostalgilise kokkutuleku paik, vaid sinna viidi noori ja vihaseid inimesi,” mõtiskles Lauri Vahtre riigikogus (30. IV 2007). Minu mäletamist mööda käis „rahulal” tõeline möll juba varem, aastatuhande algusest saati. Aga Vahtrel õigus, et mida aasta edasi, seda rohkem hakkasid mälestusmärgi lähiraadiuses domineerima kummalistes kostüümides karmoškamängijad ja varmad viinajoojad – sõjaveteranidele ja vene koolide õpilastele jäid episoodilisemad rollid. Õige moment monumendi teisaldamiseks oli mööda lastud, aga millal pidanuks seda tegema? Hardo Aasmäe, kes oli Tallinna linnapea aastatel 1990–1992, on korduvalt väitnud, et pärast taasiseseisvumist kohe Aljošat maha võtta ei saanud, sest teisaldamise vastu oli kategooriliselt Tallinna garnisoni ülem Juri Belov. Aasmäe hinnangul „erakordselt kultuurne ja haritud ohvitser” (SL Õhtuleht 18. VIII 2001). Järgmine võimalus olnuks ilmselt 31. augustil 1994, aga ma ei ole sugugi kindel, et siis õnnestunuks probleem lahendada „eestlaste ja venelaste ühiste jõududega”, nagu usub siiamaani sotsioloog Juhan Kivirähk (Eesti Päevaleht 24. IV 2012). Pärast 2006. aasta 9. maid, mil politsei viis pronkssõduri juurest ära sinimustvalge lipuga piketeerijad, tuli valutav hammas ilma tseremooniata välja tõmmata. Kuigi Ain Seppik leiab ka pärast Keskerakonnast lahkumist, et „Edgar tegi palju selleks, et suvel, koolivaheajal, pronksmees auavaldustega ära viia” (Postimees 26. IV. 2012).

Heausklikkus ja mure venekeelse elanikkonna tunnete pärast on ju iseenesest toredad asjad, aga need isikuomadused peaksid vasakpoolse maailmavaatega arvamusliidritel mahtuma kaine mõistuse piiresse. Aprillirahutuste ajal soovitas sotsioloog Andrus Saar meil olla „kaakide” suhtes empaatilisemad (Postimees 30. IV 2007), Märt Väljataga aga arvas, et rahutuste peasüüdlane on hoopis Andrus Ansip: „Mina oleks pronkssõduri sinnapaika jätnud: kuju saanuks tõlgendada ju fašismivastase võitluse mälestusmärgina” (Eesti Päevaleht, 28. IV 2007). Seda mõtet arendab viis aastat hiljem edasi Oudekki Loone, kelle arvates pakkus pronkssõdur geniaalset võimalust vähendada Eesti rahvuslikku vastandamist. Eesti avalikkus oleks pidanud ise haarama koha Tõnismäel, tähistades seal vaba maailma kokkulepet, et „ei iialgi enam Teise maailmasõja tüüpi konflikte, ei iialgi enam ideoloogiat, mis alati eelistab ühte rahvust teisele” (Postimees 26. IV 2012).

Neil ärevail päevil võttis juhtunu kõige tabavamalt kokku tollal Helsingi ülikooli politoloogiateaduskonnas teaduri ja lektorina töötanud Iivi Anna Masso: „On raske ette kujutada kedagi ütlemas juudi soost natsismiohvrite järeltulijatele, et neil tuleks suhtuda leplikult natsisõduri monumenti kodulinna paraadpaigas, sest see on oluline saksa identiteedi sümbol. Ometi on nii Venemaa võimud kui Eesti meesprofessorid just seda öelnud tallinlastele, kelle hulgas on veel praegugi palju stalinistliku terrori ohvrite lapsi ja lapselapsi.

Et Vene võim kaitseb Nõukogude sõduri sümbolit nii raevukalt ja et teatud osa venekeelsest noorsoost seob oma identiteedi nii tugevalt selle sõduri mälestusega, osutab eelkõige ajaloolise patukahetsuse puudumisele Venemaal. „Fašismi vastu võidelnud sõdurid” on endiselt sangarid, sest nende järglased ei nõustu nägema sarnasust oma esiisade ja tollaste vastaste ajalooliste tegude vahel” (Eesti Päevaleht 30. IV. 2007).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht