Sel reedel Sirbis voogedastus

Sirbi vahel on Diplomaatia ja Eesti Kultuurkapitali 2016. aasta I jaotus

INDREK IBRUS: Netflix muudab mängureegleid

See tekst on Netflixist. Teenusest, millest Eestis laiemalt palju ei teata, kuigi see on juba jaanuari algusest saati Eesti elanikele internetis valla. Teadmist on vähe, kuna ametlikult oleme selles kõik pettunud ja keegi seda seetõttu justkui ei kasuta. Mäletatavasti avastati jaanuaris, et Netflixi Eesti versioon pole kuigi rikkalik ning sestap pole sel kohalike pakkujatega võrreldes kuigivõrd eeliseid.

TRISTAN PRIIMÄGI. Sild, mis ei vii kuhugi

Aprilli alguses ilmus meediasse uudis, et Taani populaarne teleseriaal „Sild“ („Bron/Broen“) leiab originaalsarja ja kahe muganduse järel tee ka Eestisse neljandas variandis, kus lahendatakse nagu originaali esimesel hooajal kahe riigi vahelisel sillal toimunud mõrvajuhtumit. Riikideks siis seekord Eesti ja Venemaa.

Plekktrummide kõrvulukustav vaikimine. Meelis Oidsalu intervjuu Joonas Hellermaga. JOONAS HELLERMA: „Televisioon meediumina on kummalisel vahealal. Ühtpidi oodatakse televisioonilt, et ta teostaks (kultuuri)kriitikat, (kultuuri)ajakirjandust, teiselt poolt on ta ise ka (kultuuri)kriitika objekt.“

ANDRA TEEDE: Milline on Eesti teleseriaal?

Telestsenaristide vestlusringis kohtusid Martin Algus („Varjudemaa“, „Doktor Silva“), Urmas Lennuk („Õnne 13“, „Naabriplika“), Andra Teede („Õnne 13“) ning kirjutamispartnerid Livia Ulman ja Andris Feldmanis („Kättemaksukontor“, „Keeris“). Räägiti sarjakirjutamise eripäradest ja raskustest, sellest, millises olukorras on praegu Eesti teleseriaal ja kuidas paistab see võrdluses maailma sarjadega.

PILLE-RIIN LARM: Rohkem süvenemist, rohkem kõike!

Kirjandussaateid on ERRi tele- ja raadiokanalites päris palju. Praegu on käigus sarjad „Kirjandusministeerium“, „Loetud ja kirjutatud“, „Peeter Helme soovitab“ ja „Uus raamat“. Vahel on kirjandusteemat ka „Vasaras“, „OPis“ ja „Plekktrummis“.

JOHANNA ROSS: Naised ei soovita enam

„Kirjandusministeeriumi“ naiste rubriik oli kummaliselt vormistatud, kuid selle kadumisest on ometi kahju.

Õiglaselt kommenteerida Eesti kirjandus- ja kultuurisaadete või koguni üheainsa saatesarja „soolist kliimat“ (kuidas on sugupooled esindatud nii tegijate kui ka materjali hulgas ning millises võtmes sooteemale lähenetakse) oleks suur töö ja nõuaks palju kuiva andmekogumist.

REET VARBLANE: Kuidas tutvustada kunsti Eesti televisioonis?

Kunsti on Eesti televisioonis läbi aegade õige mitmes formaadis tutvustatud: on räägitud kunstnike või teoste kaupa, peatutud probleemidel, on olnud jutusaateid huvitavate inimestega, on tehtud lavastusi kunstiteemadel. Praegu on kunstitutvustamises eraldi kunstisaate mõttes väike vaheaeg.

Kuidas tuleks kunsti, eelkõige praegusaegset kunsti televisioonis tutvustada? Kas eraldi saatena või väikeste vahepaladena (nagu oli „NO99 kunstikool“)? Kas televisioon ongi enam vajalik areen?

KERRI KOTTA: Voogedastus ja muusikaline vorm

Kuigi muusika voogedastuse esilekerkimises võiks näha digitaalse salvestustehnika ja interneti arengu loomulikku tulemit, on minu kirjutise eesmärk näidata pigem seda, et voogedastust toetavad struktuurimuutused kujunesid muusikas välja juba mõnevõrra varem.

TOOMAS VELMET: Tehke muusikat ja saagu teid palju

Aega ei ole – see ongi see meie aeg. Ei ole aega, et jõuda ise otsuseni, mis või kes mulle meeldib. Seda peab otsustama keegi teine ja siis ma tean, mis mulle meeldib. Nii on see vist olnud aegade algusest peale, kuna oli keeld maitsta hea ja kurja tundmise puu vilja, aga näe, va madu, ta ju soovitas. Vist esimene PR-tegija? Kuidas ikkagi välja selgitada, kes on parem, kes halvem interpreet-muusik.

REBEKA PÕLDSAM: Iga vägeva naise selja taga on veel üks naine

Televisioon on olnud peavoolu sünonüüm ligi 50 aastat. Internetikanalite ja -tootjate tulekuga seoses tarbitakse televisiooni veel intensiivsemalt ja kultuuriliselt on see määravam kui varem. Seriaale saab järjest enam osta otse tootjatelt hooaja kaupa, et need ühe hooga järjest ära vaadata. Turg nõuab tegijatelt iga sammu läbimõtlemist, et mitte astuda mõnda ideoloogilisest lohakusest tingitud ämbrisse, mille tõttu võiks mõni huvigrupp toote täiesti maha teha.

MATI HINT : Kolonialism meis enestes

LINNAR PRIIMÄGI: Essee Eesti märgist

MARGIT TÕNSON: Lutsukivilapsed ehk Looduslähedase kasvamise kaitseks

KAAREL TARAND: See ohutu paremäär

Ülikooli arengu võti. Margus Maidla intervjueerib teistkordselt rektoriks valitud Tiit Landi. TIIT LAND: „Tallinna ülikooli arengu võti seisneb interdistsiplinaarsete uurimisülesannete lahendamises ja võimekuses neid kõrgel akadeemilisel tasemel menetleda.“

Euroopas ei ole paremäärmuslus enam luuserite ideoloogia. Barbi Pilvre intervjuu Budapesti Kesk-Euroopa ülikooli professori Andrea Petőga. ANDREA PETŐ: „Poliitilises süsteemis on toimunud tõsine muutus, mida nimetakse ka paremäärmusluse mobiliseerumise neljandaks laineks: need parteid on muutnud oma agendat ja toetajaskonda. Paremäärmuslike parteide esindajad ei ole enam harimatud, süsteemivastased luuserid, kergelt joobes mehed – nagu meedia on neid varem kujutanud –, vaid tõelised professionaalid, kes valdavad keeli, tunnevad ka poliitikategemise keelt, on poliitilises süsteemis treenitud.“

Arvustamisel

VIII Tallinna muusikanädal: kontserdid, konverents, filmiprogramm

Mängufilm „Päevad, mis ajasid segadusse“

Näitus „Fotorealism. 50 aastat hüperrealistlikku maali“

Vanemuise „Lucia di Lammermoor“

Kärt Hellerma luulekogu „Hümn pikale ninale“

Kogumik „Kolmteist Eesti kirja“

Péter Nádasi romaan „Mälestuste raamat“

Pärnu Endla „Öös on asju“ ja Ugala „Krimka!“

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar