Sel reedel Sirbis töö

LIIA HÄNNI: Põhiseadus ajamasinas
On omamoodi aja märk, et president tuleb leida üha tugevneva poliitilise konkurentsi tingimustes, mille puhul senine valiku tegemise metoodika ei pruugi töötada.
Tuleval aastal saab veerand sajandit Eesti põhiseaduse heakskiitmisest rahvahääletusel. Oleme seega elanud terve inimpõlve jagu põhiseadusega kehtestatud ühiselu ja riigikorralduse reeglite järgi. Selle aja jooksul on põhiseadust muudetud neljal korral, kusjuures 2003. aastal toimunud rahvahääletusel täiendati põhiseadust seadusega, mis lubab Eestil kuuluda Euroopa Liitu. Ülejäänud põhiseaduse muudatused on teinud riigikogu, toetudes kahe järjestikuse rahvaesinduse otsusele.

OTT KARULIN: Millal maksad memme vaeva?
Sotsiaalsete garantiide tagamiseks vabakutselistele loovisikutele pole nn sissepääsupileti stsenaarium enam pädev.
Mõned teemad on nii leierdatud, et isegi järjekordse artikli alustamine klišeega ei tundu kohatu. Seega siin see parafraas on: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka ravikindlustus,“ ütleb riik, aga ravikindlustust ei tulnud, seda pole vabakutselistel tänaseni. Loovisikute sotsiaalsete garantiide küsimus on olnud kultuuriministeeriumi tööplaanis juba aastaid, peetud on ohtralt ümarlaudu ja aina nenditud, et probleem on tõsine.

JANNO ZÕBIN: Õpetlik eeskuju Eestile
Prostokvašino multifilmid on heaks näiteks, kuidas maal tööd teha ja mõistuse juurde jääda
Lapsevanemana olen taasavastanud nõukaaja multifilmide kullavaramu. Jälgin huviga YouTube’ist Eduard Uspenski raamatu „Onu Fjodor, kass ja koer“ ja tema originaalkäsikirjade ainetel vändatud Prostokvašino multifilmisarja, kus on vaatajateni jõudnud sellised pärlid nagu „Kolm sõpra Prostokvašinost“, „Koolivaheaeg Prostokvašinos“ ja „Talv Prostokvašinos“.

REET VARBLANE: Korralik kutseharidus on hinnas
Kadi Kreis: „Kui aga igaüks peab ainult oma pisikest kooli ja on veel teiste peale kade, siis raisatakse noort annet ja vähest raha.“
Möödunud reedel kõlas Tartus Nooruse galeriis oksjonihaamer ning Tartu kunstikooli kuuekümne viie vilistlase kuuskümmend viis kunstiteost läks enampakkumisele. Uue omaniku leidsid kolmkümmend kolm teost, kaheksateist internetis ja viisteist saalis. Kuid märksa olulisem kui meie praeguses kunstipildis igati tähtsat rolli mängivate kunstnike müügiedu, on tõsiasi, et Tartu kunstikool on juba kuuskümmend viis aastat vastu pidanud.

KRISTINA KUZNETSOVA-BOGDANOVITŠ: Kuidas toetada ettevõtlikkust looverialadel?
Poleemika ettevõtluse ja sellekohase õppe teemal on viimastel aastatel akadeemilises ja professionaalses loomeringkonnas löönud ookeani mõõtu laineid. Vahel tundub, et loomeerialade tudengitele või õppejõududele tähendab ainuüksi sõna „ettevõtlus“ mainimine negatiivseid emotsioone. Tuleb tunnistada, et ettevõtluse tutvustamine käsikäes loomemajanduse arenguga on olnud kohati ka üsna agressiivne.

JAAK AAVIKSOO, RENNO VEINTHAL: Tenuur kui akadeemilise vabaduse tagatis
Sellest aastast kehtima hakanud TTÜ arengukava aastani 2020, näeb ette ühtse, tenuuri põhimõtetele tugineva akadeemilise karjäärimudeli kasutuselevõtu.
Tallinna tehnikaülikool võtab kasutusele tenuuril põhineva teadlaste karjäärisüsteemi, et motiveerida noori valima teadlase elukutset ning pakkuda teadlastele tööle keskendumiseks nii vajalikku kindlust tuleviku suhtes.

Jüri Kolk: Argitraagika IV. Julgus olla laisk
Aastal 1991 jutustas mu sõber oma juhtumisest erataksos. Taksojuht muudkui rääkis. Tema lemmikteema oli raske, kannatusterohke elu ja õige eesti mehe viis sellega toime tulla. „Tööd peab tegema, tööd,“ rõhutas sohver. „Kaheksast viieni on palgatöö, siis käin kodus söömas ja siis sõidan taksot, hilisõhtuni välja, ööni! – öösel on kliente rohkem, pikemad sõidud, jäetakse lahkemalt jootraha. Nädalavahetustel, muidugi, siis olen kogu aeg roolis. Hull on küll, võtab kohe läbi, aga elama ju peab!“ Sõber, nii ta väitis, küsis leebelt, õpetajalaurilikult, et millal te siis elate, ja sai vastuseks sama jutu, esitatud veel suurema rõhuga, veel veendunumalt. Eks ole me ju kõik märganud, et võõramaalased ja pika taibuga inimesed saavad kohe kõigest aru, kui sama sõnastust tungivamal toonil kordame.

Elo Lindsalu: Ei õnnestu ammendada Tammsaare varaaita
Maarja Vaino, Tammsaare irratsionaalsuse poeetika. Toimetanud Maiga Varik, kujundanud Merle Moorlat. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 264 lk.
A. H. Tammsaare looming ja tema elufilosoofia on ikka olnud lähedane ja oma. Nagu klassiku eluajal, käivad tänapäevalgi vaidlused selle ümber, mis on tõde ja kas seda on ülepea olemas. Teatavasti esitas sama küsimuse ka Pontius Pilatus Jeesusele, samuti paelus see Tammsaaret, kes on selle üle arutlenud oma tegelaste kaudu. Mitmesuguseid elutõdesid on Tammsaare teostest ammutatud pea sajandi jagu – ju siis on ta üks neid kirjanikke, kes on ise „tõe seest“ (vrd Jh 18:37).

INDREK IBRUS: Digikultuur – boring as shit?
Tänane reaalsus on, et e-Eeestit, mis paljudes muudes eluvaldkondades pulbitseb ja on kõiki oma loorbereid väärt, kultuurivallas ei eksisteeri.
Digitaalne kultuur. Ma olen selle osaga kultuurist tegelenud uurijana tubli 15 aastat, aga mida aeg edasi, seda vähem saan aru, kuidas ühiskond sellesse valdkonda suhtub. Digi- tähendab Eestis midagi progressiivset, siin soovitakse  olla väga „digi“ ja sellega praalida. Digi- on meile nii välispoliitiline kaitsekilp kui ka sabasulg. Võimet olla digiasjades kõneisik tõlgendatakse siin riigis reeglina kõva poliitvaluutana. Sest digi- on aus ja ehe ja tulevik.

BERK VAHER: Genialistide Klubi – utoopiline reaalsus
Tartus tegutsev subkultuurimaja on saanud kümneaastaseks.
Kaua juurdlesin, kuidas kirjutada seda juttu võimalikult vähese paatosega. Omajagu pusisin, aga pidin ikkagi alla andma – liiga palju kalleid mälestusi, liiga tihe side ruumiga, mis mõnele kaugemale või värskemale pilgule võib tunduda lihtsalt ühe boheemlasliku ja isegi mõnevõrra laokil peopaigana, milliseid ikka on tulnud, olnud ja läinud. Mis siis ikka, sünnipäevakõnes on paatos ju lubatud, ehk isegi eeldatud …

Põhjamaade identiteet ja mudel. MART KULDKEPP intervjuu Bergeni ülikooli võrdleva poliitika professori Stein Kuhnlega. Stein Kuhnle: ajalugu eksportida ei saa.

Arvustamisel
Antal Szerbi „Rändur ja kuuvalgus“
Toomas Hussari „Luuraja ja luuletaja“
Teatrifestival „Draama“  ja EMTA lavakunstikooli „Vallutatud“
Näitus „Vaikus. Pimedus“ Tallinna Kunstihoones ja Tanel Veenre isikunäitus „Tahe“
Eesti Kontserdi sarja „Pihtimused. Šostakovitš“ avakontsert
Mängufilmid „Õpilane“ ja „Suburra. Valu, veri ja võimuvõitlus“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar