Sel reedel Sirbis juhid ja kuraatorid

ANDERS HÄRM: Kuraatori sünd
Kanada majandusteadlase Dan Tapscotti järgi on majanduses viimasel ajal esile kerkinud kaks tegelast, kellest esimest ta on nimetanud prosuumeriks ja teist kuraatoriks. 2006. aastal kirjutatud raamatus „Wikinomics“ käsitleb ta pööret majanduses Wikipedia näite varal, kus tarbijad on ühtlasi ka sisu tootjad (prosumer = producer+consumer). Pealkirja alla „Prosuumer“ toimus eelmisel aastal ka EKKMis näitus, mis tõukus sellest teemast. Paralleelselt prosuumerlusega tekib ka marketingistrateegia, mida on nimetatud sisu kureerimiseks (contentcuration) ja kus infot toodete või tootegruppide kohta vahendatakse peamiselt ühismeedias. Teevad seda aga enamasti tarbijateks maskeerunud turundajad.

JÜRI REINVERE: Così fan tutte ehk Mis on õhtusöögiks?
Don Alfonsol on kiire naise ja laste juurde, Panama paberite jaoks ei ole tal aega.
Edward Snowden tagus oma paljastused Guardiani seinale nagu mõni modernne Martin Luther. Ei juhtunud aga seda, et inimesed tulevad tänavale ja kuulutavad, et neile selline ühiskond enam ei sobi, et nad ajavad tänavad ja majad kas või uppi, aga nii see enam edasi ei saa kesta. Ülemaailmne kontroll kõige üle on vale, kõigi ja kõige järele salajane nuhkimine on vale, läbipaistmatu info on lubamatu ja see ka ei lähe, et inimeste üle valitsetakse mingites hämarates koridorides. Oli pahurust, oli virinat, siin-seal rähmitsetigi, televisioonis räägiti ja arutati – seejärel söödi aga kõht täis ja mindi koju magama. Snowdenil ei olnud siin küllalt suurel planeedil mitte mingit muud võimalust kui põgeneda … Moskvasse – vihma käest räästa alla. Kogu lääne loidus omaenda küsimuste suhtes on lõikamatu nagu hülgetraan.

 Teadus ühiskonna arengukiirendina. Margus Maidla intervjuu Eesti Teaduste Akadeemia presidendi TARMO SOOMEREGA. Tarmo Soomere: ”Eesti Teaduste Akadeemia püüab hoida selget piiri nõustamise ja lobitöö vahel ning esitada üksnes sisuliselt põhjendatud arvamusi.”

Kirjanikumuuseumide kafkalik absurd. Pille-Riin Larmi intervjuu Tammsaare majamuuseumi juhataja MAARJA VAINOGA. Maarja Vaino: „On kuidagi piinlik, et nendest inimestest, kes on tohutul määral loonud eesti identiteeti, millele me toetume, ei hoolita enam.“

MONIKA LARINI: Etendades teatrijuhti
Teatrijuht võib olla vähem või rohkem karismaatiline, diktaator või rahvamees, aga ta ei tohi olla oma töötajatele kauge ja kättesaamatu.
Kõigepealt tuleb selgitada, kellest käib jutt, kui räägitakse teatrijuhist: kas kõne all on kunstiline juht, pealavastaja või administratiivjuht. Eestis on teatrijuht enamasti administratiivjuht, kes võtab omakorda tööle kunstilise juhi.

Mustavalgekirju teatridirektor. Ott Karulini intervjuu Rahvusooper Estonia peadirektori AIVAR MÄEGA. Aivar Mäe: „Ma joondun autokraatia järgi: kui ma vastutama pean, siis pean ma ka teadma, mis toimub.“

ERO LIIVIK: Infopiraadid ja Panama leke
Digitaalse informatsiooni ajastuga on kaasnenud küll rohkelt meetodeid, mille varal andmeid paremini kaitsta ja salastada, aga kus tegijaid, seal nägijaid. Kindlalt luku ja riivi taha pandud teave võib salamahti lekkima hakata. Tegelikult ei ole nn Panama paberites midagi sensatsioonilist. Teada on, et rahvusvaheline rahapesu on ülimalt tulus ja atraktiivne tegevus, mille jälgede peitmiseks pakuvad hinnalist teenust nii tippjuristid kui ka rahamaailma vägevad. Kuritarvitusteks mõeldud äriühingute ehk offshore-firmadega hangeldamine on olnud pigem au- ja mitte häbiasi, mis räägib selle organisaatorite suurest nutikusest ja eliiti kuulumisest (loomulikult ka Eestis). Ebaseadusliku andmelekke pioneerid WikiLeaks ja Edward Snowden on kõigile jüngritele eeskujuks juba võimsa raja sisse tallanud.

Interdistsiplinaarsus teadusfilosoofi luubi all. ENDLA LÕHKIVI intervjuu Kopenhaageni ülikooli professori HANNE ANDERSENIGA. Hanne Andersen: „Iga uus teadusametnike ja -poliitikakujundajate põlvkond avastab ikka ja jälle uuesti interdistsiplinaarsuse kui kõikvõimsa vahendi.“

KAIJA-LUISA KURIK, KEITI KLJAVIN: Kuidas vahendada tühja ruumi?
Tänapäeval on ruum iga linna võtmeressurss ja kinnisvarasektor üks maailma juhtivaid majandusharusid. Oma languste ja tõusudega on see põhjustanud palju ebavõrdseid olukordi ning muutnud linnaelu era- ja jagatud huvide võitlustandriks. Paneb imestama, miks pole meil Tallinnas või väikelinnades kasutult seisvale kinnisvarale veel strateegiliselt lähenetud. Kus on ruumiringluse agentuurid või vahekasutusele keskendunud arhitektuuribürood? Eestis on puudu lüli, mis viiks kokku võimalikud kasutajad ning tühjade ruumide omanikud.

TRIINU SEPPAM: Eesti võiks e-raamatute laenutamises haarata ohjad
Euroopa Liidu infoühiskonna direktiivi kohaselt on raamatute laenutusõigus üks osa levitamisõigusest, mis on kohaldatav vaid teose füüsilistele koopiatele.  See tähendab, et raamatukogud saavad vabalt laenutada trükiraamatuid, kuid mitte e-raamatuid, mida käsitletakse teenusena. See tähendab omakorda seda, et raamatukogul tuleb e-raamatute laenutamiseks küsida nõusolekut autoriõiguste omajatelt (autoritelt, kirjastustelt ja e-raamatute vahendajatelt) ning autoriõiguste omajatel on ainuõigus otsustada, kas nad müüvad e-raamatu raamatukogule laenutamiseks või mitte.

AIJA SAKOVA, AIRA VÕSA: Raamatukogu kui teadusasutus
Valgustusajastust alates on mõistetud raamatukogu mitte ainult teadmiste konserveerimise, vaid ka loomise kohana.
2015. aasta kevadel püstitus Sirbi veergudel küsimus Rahvusraamatukogu, aga ka laiemalt Eesti teadusraamatukogude rollist. Ehkki keegi ei kahtle Rahvusraamatukogu ega ka teiste raamatukogude olulisuses, on nende tähenduse ülemõtestamine aegajalt siiski vajalik. Klassikaliselt oli, on ja jääb raamatukogu teadustööd toetavaks varamuks.

LAURA INGERPUU: Eestimaa häärberid ehk Mõisa härrastemajast kolhoosi keskusehooneni
Eestimaad on aegade jooksul valitsenud mitmed võõrvõimud, kelle põllumajandussüsteem on jätnud jälje ka Eesti maa-arhitektuuri ja maastikule. Sajandeid kestnud mõisate ajajärgu ning nõukogudeaegse kolhoosiperioodi – see vältas küll vaid pool sajandit – vahel saab tõmmata mõningaid paralleele. Ühtviisi maarahvale peale surutud olid mõlemad põllumajanduslikud suurtootmise süsteemid ning mõlemast jäi maha ehituspärus, millega tuli Eesti rahval pärast võõrvõimu lahkumist hakkama saada. Erinevalt mõisaaegsest ehituskunstist, mida peetakse oluliseks kultuuripärandi osaks, ei ole aga kolhoosiarhitektuur kõrgelt hinnatud pärand ega väärtustatud mälestus.

RAIVO KELOMEES ja HARRY LIIVRAND: Isakuju Andrus Kasemaa kui 1970ndate lõpu ja 1980ndate algupoole Tartu alternatiivse kunstivälja looja

ART LEETE: Kamtšadaalid, maast leitud rahvas

Arvustamisel
Eesti muusika päevad
Jaapani animatsiooni festival JAFF
„Nature morte“ ja „Mirror“ – kaks uut autoriplaati
XXXII Uno Naissoo heliloominguvõistlus
Elva kesklinna arhitektuurivõistlus
Mängufilm „Tüdruk läheb öösel üksi koju“
„Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile“
Theatrumi „Kaks ema“, Rakvere teatri „Kuhu küll kõik lilled jäid?“ ja Pärnu Endla
„Olga, Irina ja mina“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar