Sel reedel Sirbis elu maal, riik ja haldusreform

OTT KARULIN: No teeme siis poolgi rehkendust

Sõna „kultuur“ esineb haldusreformi eelnõus, selle seletuskirjas ja ekspertide hinnangutes vaid harvadel kordadel ja suurt kultuurikulude osakaalu eelarves käsitletakse pigem probleemina.

Tulemuslik Šotimaa. HILLE HINSBERGi intervjuu  endise Šotimaa riigisekretäri Sir John Elvidgega, kelle eestvedamisel reformiti 2007. ja 2008. aastal põhjalikult Šotimaa keskvalitsuse juhtimismudel. JOHN ELVIDGE: „Olen kiire tegutsemise poolt, sest süsteemi muutmiseks tuleb seda raputada.“

Üks saja sõbraga entusiast on parem kui sada eurot. Reet Varblane intervjueerib Ilmar Kõverikku. ILMAR KÕVERIK: „Kultuuriasutused ju selleks ongi, et väike koht saaks vaimult suureks.“

Tõrva jääb vaid paarikümne kilomeetri kaugusele Valgast, mis tegelikult on ju kaksiklinn Läti Valkaga. Valgas tegutsevad muuseum ning suur ja moodne kultuurikeskus, Tõrva kirik-kammersaali tuntakse aga üsna hästi ka väljaspool väikelinna. Hoone kuulub EELK Helme kogudusele, tegevust korraldab 1997. aastast peale sihtasutus Tõrva Kirik-Kammersaal. 1996. aastast on koostööleping Eesti Kontserdiga, kuid kirik-kammersaal ei ole pelgalt kontserdisaal, vaid multifunktsionaalne kultuurikeskus, kus 35–40 kontserdile aastas korraldatakse veel loenguid, aktusi, konverentse, kunstinäitusi. Tõrva kirik-kammersaali tegevjuht ja ettevõtmise hing on juba aastaid Ilmar Kõverik.

Pärnus on hea kirjanduselust puhata. PILLE-RIIN LARM intervjueerib Kaupo Meielit. KAUPO MEIEL: „Pärnus ei jagu publikut, siin ei ole vähimatki mõtet teha laiemale avalikkusele suunatud (päris)kirjandusüritust.“

Kõik teavad, kuidas üheksakümnendatel möllas Pärnus kunstirahvas. Kirjanduselu oli aga kasin: mõni üksik kirjandusõhtu ja almanahh. Kohalikke kirjanikke esindas Pilu-Kelluke. Seda eredam on mälestus Pärnu kolledži tudengite talvepäevadelt, kuhu ükskord toodi kuuse alla esinema Contra ja fs … Põhiliselt hoiti kirjanduslikku vaimu virgena sõprade ringis. Sellest, missugune on kirjanduslik olukord Pärnus praegu, räägib Sirbile Kaupo Meiel.

Kukemuru festival Järvamaa looduse rüpes. Janno Zõbin intervjueerib Kaido Kirikmäed. KAIDO KIRIKMÄE: „Tundsin suurt puudust niisugusest üritusest. Kes ikka asjaga otsast alustab, kui seda ise ei tee.“

Muusikaürituste korraldaja ja plaadifirma Ambifunk vedaja Kaido Kirikmäe töötas tollal nagu paljud bändimehed Laseringi plaadipoes, tegi kaasa ansamblites Bog Bogies, Acid Complex , Dolm, Ragatmika, oli alguses pungimeelne ja hiljem krišnaiit. Millalgi, nagu linnast väsinud bändi- ja pidudemelus intensiivselt elavate noortega mõnikord juhtub, hakkasime mõlemad umbes ühel ja samal ajal maale tagasi tahtma. Kaido läks 2005. aasta paiku tagasi Türi lähistele, kus ta enne Tallinna tulekut elanud oli.

Ta on jäänud looma muusikat, tegema raadiosaateid ja käivitanud koos disainer Sander Meentaloga Järvamaal Pähklimäe hiiesalus festivali „Kukemuru ambient“.

MERLE KARRO-KALBERG: Kus on kodukoht? Üürielamud ja nende arendamise võimalused.

Eelmise aasta lõpus elasime kaasa Kopli liinide viimasele elanikule, kes tõsielusaadet meenutava meediakajastuse saatel kodust välja tõsteti ja kelle uue kodu otsingutele teleri ja ajalehtede vahendusel pöialt hoida saime. Kohtuskäimise, üürilepinguga seotud juriidiliste nüansside, Kopli liinide mineviku ja tuleviku teemade hulgast kerkis muu hulgas esile ka linna elamispindade küsimus. Aleksander Veskilt ei olnud nimelt nõus vastu võtma sotsiaalpinna voodikoha pakkumist, vaid soovis munitsipaalkorterit, mida linnal aga nii äkki pakkuda polnud. Linna elamufondi kuulub ligi 4500 korterit, kuid järjekorras on 3500 inimest ning igal aastal suudetakse rahuldada vaid 200 korteritaotleja soov. Seega on konkurss linnalt üürikorteri saamiseks suurem kui tung mõnesse pealinna eliitkooli.

MARGUS OTT: Riigist

Mis on üldse riik? Ühest määratlust sellele ei ole, aga üldiselt näib riigiks olemise eelduseks olevat see, et on mingi rahvas ja territoorium ning et see rahvas oleks organiseerunud, mis üldiselt tähendab mingisuguseid ühiste otsuste tegemise, võimu delegeerimise ja sotsiaalhoolekande mehhanisme. Sealjuures vastab riik tavaliselt kogukondade organiseerumise tasandile, mis jääb kõrgemale kõige esmasematest tasanditest nagu küla või sugukond (kõige väiksema ÜRO täisliikme, Nauru, rahvastik on pisut alla 10000 inimese). Teisest otsast aga võivad riigid enda sees sisaldada väga mitmeid organiseerumistasandeid (mida nii suurtel riikidel nagu Hiina ja India peab vältimatult olema õige mitu).

LIIS SERK: Optimismi õppetunnid ehk Tühjad Eesti külad ja üksindus maal

Väljarännet maapiirkondadest ehk antropoloog Dace Dzenovska kirjeldatud suurt lahkumist käsitlevad riik ja avalikkus kui demograafilist probleemi, selle tagajärjel on elust maal saanud murettekitav nähtus. Äärealadele jäänud elanikes nähakse erakuid ja maal elamine tähendab uustulnukate entusiasmile vaatamata tühjust ja eraldatust.

Kui pärast Nõukogude Liidu lagunemist märkisid võssa kasvanud kolhoosihooned millegi uue algust, siis näiteks Dace Dzenovska käsituses viitavad nüüdsed teeäärsed kokkukukkunud hooned talupidamise plaani ebaõnnestumisele Euroopas. . Inimesi aga iseloomustab möödunud aegade nostalgia.

Veebiportaalis Eesti Elu 2012. aastal ilmunud artiklis „Vaata, millised Eesti külad on välja surnud“ oli võetud aluseks 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus. Eesti 4438 külast oli enamikus registreeritud vähem kui 100 püsielanikku, 102 külas ei olnud neid ametlikult enam ühtegi. Artikli mõte oli selge: maal on kunagi elanud rohkem inimesi.

Maal elamine on pidev kontide ja ajurakkude ragistamine. Merle Karro-Kalberg intervjueerib Rait Partsi. RAIT PARTS: „Praeguste maaelu puudutavate otsuste põhjal võib arvata, et meil polegi enam põhjust 200 või 300 aastat ette mõelda.“

Üleilmne linnastumine ei ole Eestist mööda läinud. Paisuvad linnad, perifeersed asulad ja tühjenevad maapiirkonnad kujundavad ümber traditsioone, ühiskonda ning ruumi. Maaelu hoiavad ülal turism ja üksikud entusiastid. Tootmismaastik on muutunud lustimaastikuks, mis suvel ilusa ilmaga linlase meelt lahutab, kus närv puhkab. Soomaa metsade ja vete vahele Mardu tallu kolis arhitekti, klaasikunstniku ja kokaharidusega Rait Parts üksteist aastat tagasi. Raius juba XVII sajandil kaardile märgitud talukoha võsast puhtaks, rajas kodutoitlustusrestorani Punane Raamat, korraldab ehtenäitusi ja neljandat aastat järjest „Sääsepirina alguse kontserti“.

VALLO KEPP: Marie ja Friedebert

Nüüd, kui Marie Underi ja Artur Adsoni põrm sängitatakse Rahumäe kalmuaeda, oleks paras hetk Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumimajas veidi ringi vaadata.

Võiks ju öelda, et maja Väikese Illimari tänav 12 on unikaalne: kuulunud ühele kirjanikupaarile, on ta nüüd muuseumiks kolmandale kirjanikule. Võiks ju tüli üles võtta väitega, et Marie Under ja Artur Adson on nähtavalt esindatud omas majas vaid Ants Laikmaa kuulsa naeratava Mutti pastelliga ja kööginurga vastas varahoidja töökohal Marie Underi järelejäänud raamatutega. Seal peab külalisele alati täpsustama, et siin on Underi ja Adsoni Stockholmi raamatukogu ning põgenemisel siia majja jäänud rohkete pühendustega kogu saatus on siiani läbi uurimata.

MEELIS OIDSALU: Ülestähendusi põranda alt

Käisin 11. V Harju maakohtus ülekuulamisel, seekord Kaur Kenderi õudusnovelli „Untitled 12“ (edaspidi U12) kohtuasjas kaitsja kutsutud tunnistajana. Kohtuskäik andis võimaluse vahetult kogeda, milline on protsessil valitsev õhkkond, prokuröri ja kohtuniku suhtumine kohtualusesse.

Arvustamisel

Vanemuise „Othello“, Viljandi Ugala „Mäng on alanud“, Von Krahli teatri „Paradiis“

Tommi Kinnuneni „Nelja tee rist“

Thomas Carlyle’i „Kangelastest, nende kummardamisest ja heroismist ajaloos“

Richard Nikolaus Coudenhove-Kalergi „Totaalne riik – totaalne inimene. Paneuroopast“

„Linnad, mis kujundasid muistset maailma“

Sari „Romantiline klaver“ ja autorilaulufestival „Mailaul“ Tartus

Animafilm „Poiss ja koletis“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar