Sel reedel Sirbis Eesti Rahva Muuseum

Sel reedel Sirbis Eesti Rahva Muuseum. Sirbi vahel Keele Infoleht: 50 aastat Eesti keelenõuannet.

ANU TOOTS: Kas demokraatia saab võita, kui riik kaotab?
Naiste pildiletulek oli presidendivalimistel ainus demokraatia võit, ilming, mis riikluse institutsioone ei kahjustanud.
Sellel lool pidi olema teistsugune pealkiri. Pärast valimiskogu esimese hääletusvooru lõppu olin ma üpris veendunud, et mu artikli algne kondikava peab vett. Paari tunni pärast varises kõik kokku. Kuigi presidendivalimiste läbikukkumist oli ennustatud, nägi iga televaataja jahmatust saalisolijate nägudel. Peataolek ja peata olek, uus olukord ja vajadus toimunut uut moodi mõtestada.

Kas ajaloo säilitaja, teemapark või arutelu eestvedaja?
Muuseum on paari aastakümnega muutunud tolmusest aukartust sisendavast institutsioonist meelelahutuslikuks ajaveetmise kohaks. Millised muutused on muuseumid läbi teinud? Kuidas aina kirevamas maailmas säilitada usaldusväärsus ja ühtlasi publikumenu? Milline on nüüdisaegne muuseum ja selle koht ühiskonnas? Nendele küsimuste üle arutavad kunstiteadlane Andres Kurg, Eesti Rahva Muuseumi uue püsinäituse kuraator Kristel Rattus ning ICOM etnograafia- ja kultuurimuuseumide alakomitee ICME juhatuse liige, ERMi teadussekretär Agnes Aljas.

FRAN MARTÍNEZ: Paradoksaalne uus algus
ERMi uuel hoonel on multifunktsionaalne ambitsioon olla üheaegselt meelelahutuslik keskus, esemete kogum, brändi väljatöötaja ja laste töötubade paik ehk olla nii turistlik atraktsioon kui ka rahvuslikkuse kodu.
Eesti Rahva Muuseumile on antud mandaat tuvastada, kuidas minevik oli kontekstualiseeritud ja esitatud, ühtlasi tuua esile ajaloolisi narratiive. Seda on tehtud väljaannete, väljapanekute ja ürituste ning iseäranis muuseumi uue hoone ja selle asukoha kaudu. Nii joonistatakse välja, mis on mäletamist väärt ja luuakse sellega kokkukuuluvuse tähendus, ühtlasi märgistades, kes on sisse arvatud ja kes välja jäetud. Seda topelt tegevuse – mäletamise ja unustamise abil.

TIIT REMM: Rahvamuuseumi tähenduslik ruum
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmimisega võib vist deklareerida, et eesti rahvas on valmis. Mitte üksi seepärast, et nüüd on ta muuseumisse tulevastele põlvedele vaatamiseks pandud, vaid ka seepärast, et rahva loomise projekt on jõudnud oma suure tähiseni: Eesti kujundamise osaks olnud ERM on Raadile kohale viidud. Omamoodi paralleeli võib siin tõmmata uute riikide kinnistamise eesmärkidel asutatud pealinnadega.

MARIANN RAISMA: Unistus suurest muuseumist
Pärast ERMi avamist tuleb nentida, et füüsiliselt suuremaks ei saa Eesti muuseumid enam tõenäoliselt minnagi, seega – kuhu edasi?
Siin on püsivalt elanud unistus suurest korralikust nüüdisaegsest muuseumist. Muidugi, suur ei pruugi alati tähendada füüsiliselt suurt, vaid ka tähendusrikast. Väike võibki vahel olla suur: näiteks 2014. aastal võitis Euroopa parima muuseumi tiitli mahult miniatuurne Süütuse muuseum İstanbulis. Kohe seejärel, 2015. aastal sai sama tiitli Amsterdami muuseumihiid Rijksmuseum. Mõnikord on suur lihtsalt hiiglaslik.

ESTER BARDONE Kohtumised Eesti Rahva Muuseumis
ERMi kultuuriloo püsinäitus „Kohtumised“ ja selle alanäitused „Ajarada“, „Inimene ja keskkond“, „Talu elu ja talu ilu“ ja „Oma ase“

PILLE LAUSMÄE: Lõpptulemus, kus midagi näha ei jää
ERMi sisearhitektuuri detailid teenivad üht eesmärki: varjata ja kaotada nägemisulatusest kõik, mis segab ruumimõju esilepääsu.
Uuest muuseumihoonest pidi arhitektuurivõistluse võitnud arhitektide (Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane) kontseptsiooni järgi ka sisearhitektuuriliselt saama selge vormi ja viimistlusega ülimalt minimalistlik hoone. Ei mingeid liialdusi detailides, pinnakatetes ega ka sisustuses. Tajutav pidi olema ruumi kõrgus ja avarus, võimendatud perspektiiv ja läbipaistvus. Sellest kujunes kogu projekti suurim ja põnevaimproovikivi. Aastatepikkuse töö eesmärk oli saavutada lõpptulemus, kus midagi näha ei jää.

IVAR SAKK: Väiksed asjad suures majas
Muuseum kui tekstide kogum, mida tuleb lugeda püsti seistes ja käimise pealt.
Eesti Rahva Muuseumi uus hoone on imposantne. Üle lageda põllu ligemale astudes assotsieeruvad mulle mõned mällu jäänud Euroopa Liiduga seonduvad objektid, nagu arhitekt Rem Koolhaasi projekteeritud Grand Palais Prantsusmaal Lille’is (valminud 1994) või Shaha Hadidi kavandatud XXI sajandi kunstimuuseum Itaalias Roomas (valminud 2010). Monumentaalsus räägib sellest, et mõõtkavaks ei ole ei Tartu ega Eesti, vaid terve maailm.

REET VARBLANE: Kuraator ajaloo haardes
Kahju, et potentsiaalne intellektuaalne intriig vaibus enne, kui jõudis alata.
Näitus „Rahvusromantiline vägi ajaloo haardes“ ERMi galeriis kuni 28. V 2017, kuraator Reet Mark, kujundajad Mari Kurismaa ja Tiit Pääsuke.

INDREK JÄÄTS  Üks pilt on parem kui tuhat sõna. Liikuv pilt on veel parem!
Eesti Rahva Muuseumis on tallel ainulaadne kogu etnograafilist filmimaterjali
Etnograafilise ainese ja argielu salvestamisel filmilindile on ERMis pikaajalised traditsioonid, mis ulatuvad sõjaeelsesse aega. Süstemaatilisemalt hakati muuseumis etnograafilise filmiga tegelema alates 1960ndatest. See tegevus oli poolametlik, toimus väljaspool meie filmiajaloo pealiini ning on tänini jäänud üsna tundmatuks. Näiteks ei teata Eesti Filmi Andmebaasis nendest filmidest midagi. Alles viimasel kümnendil on hakatud selle omapärase nähtuse vastu huvi tundma ja seda uurima.

KARIN BACHMANN: Loomulikult ilus ERMi maastik
Raadi pole maastikuarhitektuurilises mõttes veel sugugi valmis: välisruum hingab oma rütmis, areneb oma taktis.
ERMi uut/vana asukohta Raadil on palju kritiseeritud, ennekõike kauguse pärast Tartu kesklinnast. Kaugus on siiski seotud pigem tartlaste psühhogeograafiaga, sest autoga saab kesklinnast Raadile kaheksa minutiga, Lõunakeskusse vähemalt 13ga, jalgsi vastavalt 25 ja 60 minutiga. Välismaalaste meelest on see vahemaa naeruväärne, tallinlaselegi pole 25 minutit jalutuskäiku mingi probleem.

PEETER OLESK: Olemisest mitte klaasi all
Eesti Rahva Muuseumi oma kodu sunnib paljusid muuseume muutma oma püsiekspositsiooni ja tutvustuspoliitikat.
Kõige põnevamad on asjad siis, kui nad on igapäevases kasutuses ega mitte klaasi taga, ja kõige kurvemad siis, kui nad on teel muuseumi. See tee – nimelt just tee, mitte muuseum ise – ei ole ühelegi esemele õige koht.

KURMO KONSA: Esemed räägivad
Objektide tõlgendamist muuseumis võib käsitada omalaadse ajamasinana.
Esemed ümbritsevad meid kõikjal. Suur osa teabest – mitte ainult mineviku, vaid ka oleviku kohta – on seotud kõikvõimalike objektidega. Esemed ehk asjad on ju tegelikult need, millega inimesed otseselt kokku puuduvad nii igapäevaelus kui ka ajaloo uurimisel. Muuseumid on organisatsioonid, kes tegelevad peamiselt objektide kogumisega.

Inimestest, ilma draamata. Tristan Priimägi intervjueerib Eesti Rahva Muuseumi audiovisuaalse identiteedi kallal kaheksa aastat tööd teinud režissöör MARKO RAATI. Marko Raat: „Kultuuriantropoloogia ampluaa on ammendamatu: nii inimese rutiinsed käitumismustrid kui ainulaadsed, erilised personaalsed juhtumid.“

DORIS KAREVA: Teekond Pinus ponderosa’ni
Kirjanikumuuseum on sõnaühend, mis äratab minus sügavalt vastuolulisi tundeid. Enamasti ja kõigepealt huvi. Mida rohkem ma pean – ja tean – autorist ning tema loomingust, seda põnevam muidugi on külastada paiku, kus ta kunagi elas ja töötas.

EBE PILT, TARMO SOOMERE: Mis oleks, … kui me kuuleksime Higgsi bosonit? ehk Kunsti ja teaduse koostööst
Teadus ja religioon saavat läbi nagu kass ja koer. Aga teadus ja kunst? On neil üldse midagi ühist peale kunstiteaduse ja selle, et nende mõlema tänapäeva versioonidest lihtsurelik aru ei saa?

MART KALM: Hübriidne loometeadus ehk Kunsti ja teaduse ühenduskohti otsides
Teaduse ja kunsti teineteist rikastav mõju on teada. Kunsti viljelemine kui uutmoodi loovate küsimuste püstitamine on töös edasi aidanud paljusid teadlasi ja teadus on pakkunud ainest paljudele kunstnikele.

PRIIT PIKAMÄE: Õigusteadus on rahvuslik distsipliin
Angloameerikaliku lähenemise korral nähakse juuras enamasti rakenduslikku uurimisvaldkonda ega peeta seda ühiskonnateadustega sarnaseks teadusliku uurimise objektiks.

Arvustamisel
Richard Wagneri „Lendav hollandlane“ Estonias
„Eesti imemuinasjuttude kuldraamat“, „Ussi naine. Muinasjutte soovide täitumisest“ ja
„Metsavaimu heategu. Sada eesti muinasjuttu metsast ja meist“
Vaba lava „sugu: M“ ja Viljandi Ugala „Soo“
Taani fotokunstnike rühmituse Vingesus näitus „Metamorfoosid“
Kammernaiskoori Sireen debüütalbum „Terra incognita“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming