Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis „Seltsimees laps“. Vestlusringis filmi lavastaja Moonika Siimets, operaator Rein Kotov ja näitleja Tambet Tuisk. Mängufilmi „Seltsimees lapse“ ja Leelo Tungla „Naisekäe puudutuse“ arvustused.
Mulluse lastekirjanduse ülevaade ja veidike Venemaad: „Dovlatovi“ režissöör Aleksei German jr ja poliitikapublitsist Jevgenia Albats.
Järgmine Sirp ilmub 6. aprillil.

ANDREI HVOSTOV: Kaduma läinud juba enne tõlget
Erineva sissetuleku, hariduse ning kainusastmega inimestel võivad olla väga lahknevad komberuumid.
Enne seda, kui lähen vabariigi presidendi aastapäevakõnedes esinenud mõiste „komberuum“ juurde, tahan meenutada ühte lugu, mis juhtus kahe noore sakslasega 1990ndate alguses Praha linnas.
Poisid sattusid tšehhi vastupanuvõitluse muuseumis lugema Saksa okupatsioonivõimude teadaannet, kus kutsuti Böömi ja Määri protektoraadi elanikke üles, et nad annaksid lähimale Saksa ametiasutusele teada igast võõrast, keda nad lähiümbruses märkavad. Saksakeelses tekstis oli „võõra“ tähistamiseks kasutatud sõnu ein raumfremdes Element. Sõna-sõnalt on see „ruumivõõras element“.

TRISTAN PRIIMÄGI: Vikat südamest läbi, naljaga pooleks
„Seltsimees lapse“ lavastaja Moonika Siimets, operaator Rein Kotov ja näitleja Tambet Tuisk räägivad värskest linateosest ja Eesti filmielust. Kas Eestil on vaja veel üht ajastufilmi? Aga režissööripalka?
Eesti Vabariik 100 filmiprogramm on jõudnud esimese tulemuseni. Moonika Siimetsa „Seltsimees laps“ – Leelo Tungla autobiograafiliste raamatute põhjal valminud lugu lapsest, kes peab tulema toime ema küüditamisega – on empaatia triumf, tõeline musternäide sellest, kuidas peaks tegema meie endi lugu ilma liigse emotsionaalse väljapressimiseta, aga huumori abil tõsiseid teemasid vastupandamatult naha alla (ja vahel ka pisaranäärmetesse) süstides.
Sel aastal näeme veel mitut selle programmi filmi, ja ehk on nende linateoste kõrge tase kinnituseks kultuuripoliitikale ka sellest, et EV100 tarbeks eraldatud lisaeelarvet osataks otstarbekalt kasutada ka tulevastel aastatel. Tehakse väga hästi, kui ainult võimalus antakse.

Vene kirjanduse Presley. Marta Bałaga intervjuu Vene režissööri Aleksei German jr-ga. ALEKSEI GERMAN JR: „Usun, et autor muutub pärast igat filmi. Mida raskem ja keerukam film, seda parem lavastajale.“

MIHHAIL TRUNIN: Täielik Albats. Mida arvab Venemaa olevikust ja tulevikust poliitikapublitsist ja ühiskonnategelane Jevgenia Albats? JEVGENIA ALBATS: „Propaganda peaülesanne ei ole mitte petta vaatajat või lugejat, vaid ära hoida kollektiivne tegutsemine.“
Ühiskondlik-poliitilise ajakirja The New Times  peatoimetaja Jevgenia Albats on kahtlemata üks kõige säravamaid tähti tänapäeva Venemaa ajakirjandustaevas. 2009. aastast tema juhtimisel ilmunud ajakirja peetakse õigustatult peamiseks nädalakirjaks, kus pakutakse lugejatele faktide ja sündmuste suhtes vaatenurki, mis tihtipeale täielikult erinevad nii riigi ametlikest seisukohtadest kui ka Kremli-meelsete väljaannete arvamustest. Tingimustes, kus Venemaa sõltumatu ajakirjanduse tegevusväli enneolematult aheneb ning viimastel aastatel on riigivõim avaldanud massiteabevahenditele määratu suurt survet, on The New Times (koos sellega ka muidugi selle peatoimetaja) pidanud taluma kõikvõimalikke hädasid ja kaotusi.

IRINA RUDIK: Paberid, kontserdid ja patriotism – kuidas elab PhD Venemaal?
Venemaal teid ei oodata ja teie üle ei rõõmustata. Keskmine ülikool ei ole valmis võtma tööle doktoreid välismaalt ega tahagi neid võtta.
Nõukogude Liidus ei olnud kellelegi saladus, et olid lihtsalt kolhoosid, kuid oli ka niisuguseid,  kuhu veeti Nõukogude põllumajanduse eeliste tutvustamiseks välismaalasi. Tänapäeval toimib Venemaa kõrghariduses samasugune süsteem. On võimalik muretult töötada „delegatsioonidele ette nähtud kolhoosis“, kuid sattuda ka kõige tavalisemasse. Seal võib olukord olla missugune tahes, ainult mitte lihtne ega igav.

KAAREL TARAND: Karu nuttu jätkub kauemaks
Kus on päästik, millele toimiva ja tõhusa, põhiseaduslikku eesmärki täitva kultuuripoliitika soovijad saaksid vajutada?
Kultuuriminister Indrek Saar kandis 14. veebruaril riigikogule ette „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ täitmise aruande lõppenud 2017. aasta kohta. Istungit juhatanud Enn Eesmaa avas päevakorrapunkti sõnadega: „Ma tuletan teile meelde, kuidas selle päevakorrapunkti arutelu käib. Kõigepealt on ministri ettekanne kuni 30 minutit, siis küsimused. Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Järgnevad läbirääkimised, kus sõna saavad võtta fraktsioonide esindajad.“  Sellise korra järgi toimuvat aruteluks nimetada saab ainult väga hea fantaasia korral. Ideaalis võiks toimingu käigus kõlada sada küsimust ja sada vastust, millele järgneb praegu riigikogus tegutseva kuue fraktsiooni esindaja enne ettekannet valminud lühike seisukohavõtt.

ARVO VALTON: Ajalooaines kirjanduses
Mingis mõttes on kõik ilukirjandusteosed ajalooainelised, vahest ka tulevikuutoopiad ja teadusfantastika, kuivõrd nende kõigi kirjutamisel on lähtutud mineviku kogemusest. Siiski on tavaks pidada ajalooliseks neid romaane, lühijutte, näidendeid, poeeme ja luuletusi, kus on käsitletud mingit kaugemat ajaloolist aega, olgu aeg üksnes taustaks või peamine teema.

JAANIKA PALM: Vabadus ja vastutus
Eesti lastekirjandus aastal 2017: pildiraamatute vallas on peale kasvanud arvestatavaid uusi loojaid, kuid algupärase noorteraamatu kriis on vaid süvenenud.
Mulluse lastekirjanduse ülevaate jaoks raamatute rittaseadmine ning sadadest lasteraamatutest koosneva kuhila nägemine toob mõtted otse ja üheselt priiuse juurde. On tõesti imeline, milline vabadus meie lasteraamatuväljal valitseb ning kui palju teoseid meil ilmuda saab. Olgu need siis raamatulettidele jõudnud kas asjatundlike kirjastuste kaudu või iseenese tarkusest, võistluste toel või just nende kiuste, kultuurkapitali rahalisel abi või vabatahtlike annetustega.

KRISTA KUMBERG: Varras roosa suhkruvati sees
Millest küll kirjanikud kirjutaksid, kui poleks koolikiusamist? Tõlke-lastekirjanduses on kolaka andmine asendunud üles riputamisega.
Raamatuleti ees seistes võib tunduda, et laste- ja noortekirjandus suhkruvatistub: roosad kaaned, muinasjututöötlused, teismeliste „päevikud“, kerge ja sihitu fantaasiamöll. Tuletagem meelde – suhkruvati sees on üks varras, mis takistab kleepuvaks muutumist. Seda varrast me otsime ja hindame.
2017. aastal ilmunud tõlke-lastekirjandust vaadeldes jäi silma noortekirjanduse kasvamine hulgas ja headuses, aga ka selle raskemeelsus ning huumori- ja eneseirooniavaesus. Üleminek lihtsalt ja lõbusalt mudilaskirjanduselt põnevale ja lõbusale 8+ kirjandusele on sujuv. Ja siis äkki avab noortekirjandus elu kogu selle keerukuses.

RASMUS KASK: Millist kaitset vajab rehielamu?
Taluarhitektuuri tuleks kaitsta koos omanikuga, mitte omaniku eest, ja toetada elu jätkumist maal täna ja ka homme.
Kultuuripärandi aasta valguses on arhitekt ja muinsuskaitsja, muinsuskaitse nõukogu esimees Lilian Hansar nentinud, et teiste pärandiliikidega võrreldes on taluarhitektuur jäänud vaeslapse ossa ning vajab rohkem kaitset. Kõneka näitena toob ta välja fakti, et 5272st riikliku kaitse all ehitismälestisest on ainult 21 rehielamud. Taluarhitektuuri mõiste alla mahtuvaid mälestisi on üldse kokku veidi alla 250. Pealegi kaitsevad taluarhitektuuri rahvuspargid, kohalikud omavalitsused, mittetulundusühingud ning ka suur hulk entusiastlikke.

KADRI KALLASTE: Millest tapeedid meile räägivad?
Sellele, kes vaadelda oskab, võivad tapeedid rääkida huvitavaid lugusid möödunud aegadest ja inimestest. Ajaloo tundmine paneb seda materjali teisiti vaatama.
Pikaajaline Manchesteri Whitworthi kunstigalerii ajalooliste tapeetide kogu kuraator Christine Woods on kirjutanud, et esimesed muudatused, mida uus maja- või korteriomanik teeb, on seinte värvimine või tapeetide vahetus. Tapeet katab praod, mustuse ja varasema elu asitõendid. Seega on tapeetimine võimalus ümbritsev keskkond oma kontrolli alla saada.

Ilusa maailma katsumused. Riin Eensalu intervjueerib muusikavaldkonna konsultanti Andreas Vierzigerit. ANDREAS VIERZIGER: „Mul ei ole vaja, et kõik oleksid suutelised seda muusikat analüüsima, aga ma tahaksin, et võimalikult paljudel oleks sellele ligipääs.“

GALERIIKÄIK. MARIKA AGU: Koduteemaliste näituste buum

MIKAEL LAIDRE: Pimeda keskaja müüt elab edasi

MART NIINESTE: Punk on eksam

KEELE-ELU. VAHUR LAIAPEA: Pildile jäämise vaev
Eesti riigi, eestluse ja eesti keele perspektiivist vaadates viibime kaitseseisundis, mille ala- või naeruvääristamine on kas rumal või alatu, aga igal juhul kohatu.
Kui minu isa eelmisel aastatuhandel kodust lahkus, lõikas ema enda välja kõikidelt fotodelt, kus ta oli koos isaga. Mõne foto peal on ema koha peal auk, aga mina näen pilti vaadates teda ikkagi – auku kinni kleepida pole millegagi. Ei ole lihtne pildi pealt maha saada, kui oled juba sinna sattunud, ega pildile tagasi saada, kui oled sealt kord pudenenud.

Arvustamisel
mängufilm „Seltsimees laps“
Leelo Tungal, „Naisekäe puudutus“
Tim Shipmani „All Out War: The Full Story of Brexit“
mängufilmid „Must Panter“ ja „Nähtamatu niit“
näitused: Maarit Murka „Kontekstiväline“ ja „Kunstiühing Pallas 100. Sünd ja taassünd“
vanamuusikafestival „Ceciliana“ ja Tallinna Uue Muusika Ansambli kontsert „Star Me Kitten“
Rimini Protokolli superprojekt „Riik 1–4“
Vanemuise „Kalevipoeg“, Rakvere teatri „La h us“, Musta Kasti „Prohvet“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht