Sel reedel Sirbis

RAIVO SOOSAAR: Eesti maksusüsteemi suurimad küsitavused
Meil kehtima hakanud varjatud astmelist tulumaksu võib senise ühetaolise tulumaksuga kõrvutades ju pidada veidi õiglasemaks, aga selle hinnaks on tõsine tagasiminek lihtsuses ja mõistetavuses.
Eesti sissetulekute maksustamise kaks kõige häirivamat probleemi on uuest aastast rakendunud nn varjatud astmeline tulumaks ning jätkuvalt suur sotsiaalmaksu tähtsus, ehkki nimetatud pole muidugi meie maksusüsteemi ainukesed küsitavused. Aga enne nende lahkama asumist vaatleme hea maksusüsteemi üldpõhimõtteid. Hea maksusüsteemi kõige olulisemad tunnusjooned on majanduslik efektiivsus ja maksukoormuse õiglane jaotumine. Silmas tuleks pidada, et maksusüsteem oleks läbipaistev ja mõistetav, maksumaksjaid koheldaks võrdselt ning et see oleks lihtne nii maksumaksjale kui ka maksuhaldajale. Pahatihti võivad need eesmärgid olla aga vastuolus ja tuleb teha kompromisse.

JOHANNES SAAR: EV 100 – kohustusliku õnnetunde päevad
Vaja on kriitilist massi noori, kes alandlikus meeles ja tänutundes loovutavad oma töö vilju poliitlüpsikutesse ja -kilekottidesse ja Eestis on sellise noorsoo kasvatamiseks aastaid vaeva nähtud.
Eesti taasiseseisvuse kasinuspoliitiline säästuvariant, mis käivitus kümme aastat tagasi globaalses krediidikriisis, on jätnud pealetulnud põlvedele vähenenud valikud inimeseks saada. Homo economicus’e, majanduslikult kalkuleeriva ja egoistliku ettevõtja ametit polegi enam laual, ehkki üleriigiline narratiiv kohalike idufirmade müütilisest kiirendajast, kes tuleb Kalevipojana Eesti põlve uueks looma, püsib jätkuvalt riigipalgaliste motivatsioonikõnelejate agendas. Pakkumisel on aga arvutud ametid homo laborans’ile, palgatöölisele, kes väikse raha eest ettevõtja helesinise unistuse ellu viiks. Heal juhul otsitakse valgekraelist tegevjuhti ehk „särasilmset müügikahurit“, enamasti aga sinikraelist teenijat, näiteks „sooja suhtlejat kassasse“, kes heidaks empaatiliselt ühte iga potentsiaalse kliendiga.

TANEL VALLIMÄE: Eliidist ja elitismist
Kui on vaja teatud staatusi ühiskonnas teistest paremaks pidada, siis mille hea pärast liberaalselt meelestatud poliitilised jõud üldse omal ajal hakkasid seisusliku korra kukutamisega vaeva nägema?
2017 ei olnud poliitikas tavaline aasta. Seda iseloomustab antielitistlike kampaaniate edu, nagu ka nende esinumbrite peavoolupoliitikasse tulek. See on uus nähtus, mitte tavapärane valimistejärgne ühe eliidi vahetumine teisega. Näis, et võitsid eliidivastased. Tuntuim näide on kampaanias senise eliidi ehk soo vastu võidelnud Donald Trumpi valimisvõit ja ametisseastumine. Samuti hakati 2017. aastal rakendama Brexitit, mille pooldajate kampaania oli olnud samuti antielitistlik. Eliidiks, kellega võideldakse, on senine tippametnikkond, eurobürokraatia Brüsselis, mitmesugused eksperdid.

EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA: Mis tunne on olla (noor) naisteadlane?
Akadeemilise personali sooline jaotus räägib selget keelt: kõrgematel ametikohtadel, eriti teadustegevuses (professor, vanemteadur, juhtivteadur) on ilmne meeste ülekaal.

2017. aasta läheb maailma ajalukku kui (mõnevõrra kurva) naiste hääle kandja. Naiste ahistamisele tähelepanu pöörav #MeToo-kampaania valiti ajakirja Time „aasta inimeseks“. President Kersti Kaljulaid pühendas oma esimeses iseseisvuspäeva kõnes suure ja ilmselt enim mõtlema paneva osa pere- ja naistevastasele vägivallale. Laia kõlapinda ja mitmekülgset arutelu leidsid Eesti ajakirjanduses ahistamissüüdistused, juhtides tähelepanu võimu- ja soorollide keerdküsimustele akadeemilises keskkonnas – nii juhendaja-juhendatava suhtes kui ka töökollektiivis üldisemalt. Sellele kõigele pani oma pitseri hiljutine kanakarja kambaka metafoor. Enamik nimetatud juhtumitest on markantsed, jahmatama panevad, vihastavad, lubamatud, kiiret ja püsivat vastureaktsiooni nõudvad … tahaksime lisada, et loodetavasti harvad, kuigi ohvri seisukohalt on ka see harv kord ilmselgelt liiga palju.

REBEKA PÕLDSAM: Riik ja seksuaalsus
Kuigi järgmiste üldvalimiste võtmeküsimuseks kipub jälle maksupoliitika olema, tuleb just praegu tõstatada mitmesuguseid teemasid. Praeguse valitsuse maksusüsteem võib küll olla logisev kompromisslahendus, aga kahtlemata kasvatab see rahva arusaama maksupatriotismist. Kindlasti püütakse tulevikus lahendada praeguse süsteemi viperused, minnes astmelisele tulumaksusüsteemile, näiteks. Suuremaid arutelusid kutsub tõenäoliselt esile haigekassa, kus on liiga vähe raha, aga ka kasvava hulga vabakutseliste ja jagamisteenuse pakkujate sotsiaalse kaitse tagamine vajab riigi paindlikkust. Maksupoliitika kujundamine tähendab praeguse Eesti kultuuriruumi poliitilist kujundamist. Kelle huvisid tuleb kõigepealt kaitsta? Kes saavad ise hakkama? Millest soovitakse rääkida ja millest enam mitte? Tahan loota, et maksupoliitika debattide varjus lahendataks lõpuks seni ülearu hüsteerilise tähelepanu all olnud hallipassi küsimus ja palju aastaid Eestis elanud inimestele antakse kodakondsus. Sama libedalt võiks minna kooseluseaduse rakendusaktidega, mille puudulikkust rõhutab iga kohtukaasus, kui kooselupartnerid peavad riigilt õigusi, nagu lapsendamine või vanemahüvitised, kohtu kaudu taga nõudma.

MARTA BAŁAGA: Kuningas on poolalasti
Isegi Steven Spielberg ei seisa automaatselt väljaspool kriitikat, kuigi ta on maailma kõigi aegade tulutoovaim režissöör ja teinud terve rea filmiklassikasse kuuluvaid filme.
Natuke aega tagasi juhtus minuga Steven Spielbergi filmi „Salajased paberid“ linastusel imelik lugu: hakkasin omaette mõtisklema, mida siis õhtul süüa. Ei tahaks valida sushit ega Tai toitu, sest riisilimiit tuleb ka ükskord ette, ja pitsat samuti mitte, sest … lihtsalt ei taha. Kokkuvõttes ei olegi oluline, mis ma lõpuks otsustasin, küll aga jõudis äkki kohale arusaam: olin vaatamas Steven Spielbergi filmi. Ja mul oli igav.

JAAN ELKEN: Järelmõjuta šikk, kodukootud oma
Tallinna kesklinna galeriides sai jaanuaris vaadata skulptuuri- ja installatsiooninäitusi (mõni on lahti veel praegugi), mis pakkusid võrdlusainet teemade põrkumise ja/või visuaalselt kattuva materjali kasutamise tõttu: porine mootorratas kui tükk tegelikkust oli väljas Tallinna Kunstihoone klaaslaega saalis Marco Laimre glamuursel isikunäitusel „Motor“ ning Urmas ja Sohvi Viigi, isa ja tütre ühisnäitusel „Ruve Rääsa ebaharilik juhtum“ Draakoni galeriis. Draakoni galeriis on Ruve Rääsa (reaalne isik) postamendil keerleva porise tsikli ja seintel eksponeeritud suurepärase koomiksiformaadis piltjutustuse kõrval põrandal väljas easyrider’likult hoogne videotriptühhon.

KAAREL VANAMÖLDER: Lembitu pealuu on leitud!
Stsenaariumivisand olukorra puhuks, kui Sakala kuninga pealuu Poolast üles leitakse
Tartu rahu aastapäeval naaseb riiklikult rahastatud Eesti-Poola ühisekspeditsiooni uurimisrühm järjekordselt retkelt (vt ka „Indiana Jones ja kristallpealuu“), tuues kaasa korralikult viseeritud ja pitseeritud salapärase pruunika kasti (vt ka Werner Bergengrueni novell „Pea“).

SIIM TUKSAM: Vesi ühendab ja eraldab
Taisto Raudalainen ingerisoomlaste exodusest Keeduse „Süütu“ näitel
Anton Hansen Tammsaare unustatud „Pöialpoiss“

Arvustamisel
Steven Spielbergi „Salajased paberid“
Jorge Luis Borgese „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu“
Pärnu Endla „Itk“ ning EMTA ja Eesti Draamateatri „Väike jumalanna“
Jan Kausi „Kompass“ ja Eva Kofi „Sinine mägi“
Maria Kilgi näitus „Шанхай, viimane lennuk“ Tartu vaksalis
Lauri Kadalipp Social Jazzi albumi „Feels Just Right“ esitluskontsert
George A. Akerlofi ja Robert J. Shilleri „Phishing for Phools: The Economics of Manipulation and Deception“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht