Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis revolutsioon. Sirbi vahel Diplomaatia nr 10.

JOHANNES SAAR: Konnad impeeriumi idaväravas
Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäev ei ärgita Eestis meeleavaldusi. Eeldatavasti ei tule inimesed tänavale, paraadi ei toimu, loosungid ja lipud jäävadki õmblemata. Ilmselt jäävad jahedaks ka presidendi ja peaministri juubeliõnnitlused idanaabrile, kui üldse mingeid häid soove teele pannakse. Liiga palju paksu verd. Andeks ei anta ja ei paluta. Eesti võtab oma idabastioni ja sanitaarkordoni ülesannet tõsiselt, kisub NATO vihmavarju endale taevakummiks ja ei lase hetkekski idakaart silmist. Julgeolekukaalutlused üle kõige.
Sama seis valitseb kultuuris ja meedias, kuidas muidu. Siingi on elutegevus kujunenud lakkamatuks ideoloogiliseks patrullimiseks piirikasarmuks muutunud avaliku ruumi idapoolsel kontrolljoonel. Asja eest muidugi, rööpad on ju alles ja teadagi kuhu need viivad kui küüdimees jälle uksele koputab. Sestap eelistab ka eesti kultuur ja ajakirjandus poliitikute eeskujul nii mõneski küsimuses lõuad pidada ja edasi teenida. Nii nagu üldine kasarmurežiim ette näeb. Sõjasulase asi, mida on siin arutada.

JAAK ALLIK: Euraasia – lootus või  ähvardus?
Charles Clover, Must tuul, valge lumi. Uue vene natsionalismi tõus. Tõlkinud Jana Linnart, toimetanud Ene Poll. Tänapäev 2017, 487 lk.
Vladimir Putin ütles 2002. aasta jaanuaris Poola-visiidil, et Venemaa on Euroopa, mitte Euraasia riik. 2015. aasta mais kirjutati Astanas Venemaa, Kasahstani ja Valgevene vahel alla Euraasia Liidu loomise lepingule. Kolmeteistkümne aastaga oli üsna läänmeelselt alustanud ning 11.09.2001 pärast  kaksiktornide ründamist esimese riigijuhina Bushile helistanud ning talle abi pakkunud (ja ka reaalselt andnud)  Putinist saanud läänele teravalt vastanduva eurasianistliku ideoloogia lipukandja ning USAst vähemasti propagandasõjas Venemaa vihatuim vaenlane. Mis juhtus maailmaga, Venemaaga ja Putiniga nende kolmeteistkümne (tegelikult küll N. Liidu kokkuvarisemisele järgnenud veerandsaja) aasta jookusul ning mida kujutab ja kust on pärit tänasel Venemaal ametlikuks ideoloogiaks saanud „eurasianism”, seda uurib ajakirjanik Charles Clover, kes töötas pikemat aega briti ajalehe „Financial Times” Moskva esinduse juhina.

TOOMAS HIIO: Plombeeritud vagunis Venemaale justkui katkubatsill
Catherine Merridale, Lenin rongis. Tõlkinud Lauri Liides, toimetanud Piret Klaus. Kujundanud Siiri Timmerman. Tänapäev, 2017. 304 lk.
Kuulun põlvkonda, kellele leniniaana algas juba lasteaias. XX sajandi ülikoolides uuris kuuendik maailmast kohustuslikult ja teist sama palju vabatahtlikult Lenini tekste. Esimesed selleks, et jõuda tüütute tekstide toel, mille mõte jäi järjest kaugenevasse aega, kuid mis kehtisid pühakirjana, akadeemiliste loorberiteni – ilma ei lubatud. Teised sageli trotsimaks midagi või kedagi. Midagi hakkas külge nii tõrkujatele kui õhinapõhistele. Ei saa öelda, et Leninil ja tema teostel üldse mingit tähtsust pole olnud. Väitlused selle üle, kas paha oli ainult Stalin või kogu kommunistlik süsteem ja selle idee üldse, ei ole lõppenud ka XXI sajandi Euroopa Liidus.

DAVID VSEVIOV: Kõrvalpilk 1917. aastale
Helen Rappaport, Revolutsiooni küüsis. Tõlkinud Aldo Randmaa, toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2017. 368 lk.
Tagantjärele raamatusse jäädvustatud minevikukirjeldus sarnaneb üsnagi sellega, milleni jõudsid tuntud loos elevandi välimust määratlenud pimedad. Nende vahetust kokkupuutekogemusest tulenevalt omandas kirjeldatav objekt diametraalselt erinevaid vorme. Sama lugu on ka 1917. aasta tormiliste muutuste jäädvustustega, mis paigutuvad valdavalt tingliku skaala punane-valge otstesse. Nimetatud sündmuste puhul on vastanduv jaotus mingis mõttes isegi arusaadav, sest 1917. aasta vapustused määrasid otseselt Venemaa edasise arengu ning seda enam juhtunu epitsentris olnud Petrogradi elanike saatuse.

MIKAEL LAIDRE: Revolutsioonilised 1517, 1717 ja 1917
Aastasadu on kriitikud rääkinud Õhtumaade allakäigust, teised progressist. Igatahes on aset leidnud ulatuslikud muutused. Tänavu möödub 500 aastat Lutheri revolutsioonist (tuntud ka kui Reformatsioon), 300 kaasaegse vabamüürluse rajamisest ja 100 Vene revolutsioonist. 1517, 1717 ja 1917 on seotud, mitte mingi numbrimaagia, vaid kindla ühisnimetaja kaudu. Paavst Pius XII võttis 1952. aastal need sündmused kokku järgnevalt: protestandid: Kristus – jah, Kirik – ei; massoonid: Jumal – jah, Kristus – ei; kommunistid: “Jumal on surnud” või “Jumalat ei ole kunagi olnudki.”

MARGUS OTT: Metamorfism. Majanduse lõimimine ühiskonda
Tahan järgnevalt arutleda meie praeguse ühiskondlik-majandusliku struktuuri üle. Meie majandussüsteemi nimetatakse kapitalistlikuks ja vahel laiendatakse seda sünekdohhi kaudu (osa terviku asemel) kogu ühiskonnale (sest majandus on ühiskonna osa), rääkides kapitalistlikest ühiskondadest. Kuidas kapitalism ülejäänud ühiskonda mõjutab, pole päris ühetine, sest kapitalismegi on väga erinevaid (Põhjamaade heaolukapitalism, Angloameerika vabaturu kapitalism, Hiina või Vene riigikapitalism jt) ning siin võib ilmselt näha just seda, kuidas erinevad ühiskonnamudelid on kapitalismi erinevalt vorminud ehk siis lähemalt vaadates on igas paigas kapitalism erinev, kuna tema ühiskondlik kontekst on erinev

JAAK PROZES. Soome-ugri rahvad ja 1917
Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni avanes peaaegu kõigil Venemaa rahvastel võimalus arendada rahvusliku enesemääramise eri vorme. Eestlased ja soomlased kasutasid selle võimaluse edukalt ära. Kuidas läks aga 1917. aastal teistel Vene impeeriumi soome-ugri rahvastel?

KURMO KONSA: Roosiristlaste imaginaarne revolutsioon
Revolutsioon osutub edukaks vaid siis, kui see haarab inimolu kõikvõimalikke sfääre, sealhulgas nii igapäevaseid kui ka vaimseid.
Maailm on küps muutusteks ja uue ajastu saabumiseks. Selline tunne on inimestes valitsenud ilmselt vägagi erinevatel aegadel. Alati leidub neid, kes ennustavad kohe-kohe kättejõudvat maailmalõppu ja valitute pääsemist. Teised ootavad jällegi õigluse ja võrdsuse saabumist maisesse kuningriiki.

Igavusetohter. Toomas Kall intervjueerib USA kirjanikku ja raadiohäält Alexander Genist. ALEXANDER GENIS: „Kirjanik selleks ongi, et igavust peletada, ja igavuserohi kirjandus ongi, olgu tegu kirjaniku või lugejaga.“

Kunstiteadus kui intellektuaalne kiusatus. Katrin Kivimaa intervjueerib Krista Kodrest. KRISTA KODRES: „Kunsti ja kunstiteaduse kude on põimunud keeruliselt ja mitmekesiselt, ühiskondlikult ja erialaselt. Uurija võimalus sellega toime tulla on süveneda mõnda ilmingusse ja sedakaudu jõuda laiemate seosteni.“

TRIIN TARK: Maailmavaateline kokkupõrge ehk Esperanto eestimaine konkurent
Keel on läbi aegade inimesi ühtaegu ühendanud ja eraldanud, mistõttu on ajast aega olnud populaarne küsimus, kuidas leida ühine keel nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Rahvastevahelises suhtluses on lingua franca’na kasutatud mitmeid keeli. Kuigi tänaseks päevaks on globaalse keelena koha sisse võtnud inglise keel, pole see selles rollis olnud veel sajanditki.

Seal, kus lõpeb asfalt, algab nutitee. Merle Karro-Kalberg intervjuu TTÜ teekattepaneeli projekti tehnilise juhi Ain Kendraga. Ain Kendra: „Päikeseenergiast elektrit tootvatest moodulitest tee on töökindlam, laialdasemalt kasutatav ja tõhusam kui muud päikesepaneelidel toimivad välisruumi valguslahendused.“

Arvustamisel
Teatri NO99 „Revolutsioon“
Mängufilm „Blade Runner 2049“
Péter Esterházy „Hrabali raamat“ ja Jelena Minkina-Taycheri „Rehbinderi efekt“
Värske heli festival „Sügisfest“ ja X Viljandi kitarrifestival
Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus „Antropotseeni saar“
Nukuteatri „„Bon voyage“ ja teised valed“ ja Rakvere teatri „Lendas üle käopesa“
Kontserdisarja „Heli ja keel“ avakontsert-installatsioon „Kuni päike ärkab“
Reigo Kuivjõe kunstikogu näitus „Ma ei tea mis“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming