Sel reedel Sirbis

EVA LEPIK, RAUL VEEDE: Euroopa autoriõiguse reformist internetikasutaja pilguga
IT-majanduses edumeelset mainet püüdva Eesti eurosaadikutel ja valitsusel peavad autoriõiguse reformi asjus olema läbimõeldud ja faktipõhised seisukohad.
Euroopa poliitilised ja õiguslikud teemad Eesti ajakirjandusse tihti ei jõua, isegi kui on selge, et need võivad Eesti elu tugevalt mõjutada. Andrus Ansipi endise ülemuse, Euroopa Komisjoni eelmise digivoliniku Günther Oettingeri pärandina Euroopa Parlamendile jäetud autoriõiguse direktiivi kavand on üks teemadest, mida Eesti avalikkuses peaks arutama, et Eesti eesistumise ajal ei avastataks järsku, kuidas Euroopa IT-liidriks pürgivas riigis pole asju korralikult läbi mõeldud ega vaieldud ning seetõttu ei osata informeeritud seisukohta võtta.

LINNAR PRIIMÄGI: Tõejärgse ajastu tõed. Kultuuripsühholoogi tähelepanekuid
ON PONTIUS PILATUSE TEISE TULEMISE AEG. Nimelt seisab Rooma prokuraatori, ilmiku ja pagana nimi uhkelt ihuüksi kristlaste usutunnistuse tekstis: passus sub Pontio Pilato, „kannatanud Pontiuse Pilatuse all“ (jutt käib Jeesusest) ─ ja seda juba varaseimast, kreekakeelsest vanarooma kreedost alates (II sajandi esimene pool).
Nüüd ilmub Pontius Pilatus uuesti tõejärgse ühiskonna aktuaalseimas piiblitsitaadis: „Mis on tõde?“ (Jh 18: 38).
*
Kahtlesin, kas angloameerika post-truth’i kalkatõlge „tõejärgne“ ikka sobib eesti keelde, kus juba ootab ees sõnakuju „õigusjärgne“, s.t seaduslik ─ nii et „tõejärgne“ võiks tähendada tõekohasust, tõepära. Aga kui sügavamalt järele mõtelda, siis miks mitte. INIMESEL POLE VÕIMALIK FORMULEERIDA MITTE AINUST LAUSUNGIT, MILLES POLEKS MINGISUGUSTKI OSA TÕTT. Kõik ülejäänu tuleb pärast seda.

Kohtumiseni! Pille-Riin Larmi intervjuu Kristiina Ehiniga. KRISTIINA EHIN: „Ilus on mõelda inimestele, kes tänapäeval ikka raamatuid ilmutavad ja loevad ja vaimustuvad. Eks need ole ka imelikud vastuvoolu ujujad ja ulmikud.“

IA REMMEL: Järjekordne surm muusikaajakirjandust veel ei ähvarda
Igas rahvusriigis on erialane ajakirjandus doteeritud, üheski riigis ei suuda inimesed oma ostujõuga erialast ajakirjandust ülal hoida.
Ajakirjal Muusika möödub tänavu 15 aastat asutamisest. See on ühele ajakirjale veel suhteliselt lühike aeg, et joonistada välja jälge kultuurikaardil, ühisväärtust oma ajast.
Tegelikult on Muusika Eesti üsna pika ajalooga muusikaajakirjade üks järjepidevuse kandjaid. Algas see ju Eesti noores rahvuskultuuris hämmastavalt vara, juba 1885. aastal Karl August Hermanni Laulu ja Mängu Lehega. 1922. aastal prooviti ajakirjaga Sireen, mida ilmus neli numbrit, 1923. aastal Helikunnaga. 1924. aastal hakkas ilmuma Muusikaleht, mis kestis 1940. aastani. 2014. aasta Muusika numbrites 6/7, 8/9 ja 10 võib meie muusikaajakirjanduse ajaloost lugeda Alo Põldmäe väga huvitavat artiklite seeriat.

MERLE KARRO-KALBERG: Euroopa ühisajaloo võimalikkus
Brüsselis avatud Euroopa ajaloo muuseumis lubatakse keskenduda ühisväärtustele, kuid käsitletakse võidurelvastumist, sõdu ja poliitilist heitlust.
Euroopa ajaloo muuseum Brüsselis. Peakuraator Taja Vovk van Gaal, teadusnõukogu esimees Włodzimierz Borodziej, muuseumi loomise algataja Hans-Gert Pöttinger. 1935. aastal valminud hoone arhitekt Michel Polak, 2015. aasta uuenduse ja juurdeehituse on teinud arhitektuuribüroo Atelier Chaix & Morel et Associés. Püsiekspositsiooni pinda 4000 m2, ajutiste näituste pinda 800 m2.

LAURI LAANISTO: Teadlane filmis, film põhjas?
Teadlase ja teaduse kujutamine filmis on loo seisukohast vajalik, aga selle õigesti tegemiseks ei jätku filmiaega ega süvenemisvõimet.  
Maailma mõistmine ja selleni jupikaupa jõudmine on aastatepikkune, sageli vaevaline, üdini süsteemne ja ratsionaalne protsess. Keskmine tegelane on kinolinal aga enamasti emotsioonide kütkeis ning mida iganes ta ka ei tee, peab see olema kogu oma pikkuses ja vaevalisuses edasi antav mõne minutiga. Muidu hakkavat vaatajal igav. Niisiis on selge, et vähegi „päris teadlase“ ja „päris teadusega“ sarnanevaid karaktereid ja protsesse on kinolinal väga keeruline näidata. Nende asjade dimensioonid ei klapi lihtsalt kuidagi kokku. Ja ega see ole ainult teadusega nii. Nii sisaldavad filmid kirjanikest interjööri kaunistusena küll nostalgilist kirjutusmasinat ja sellele omased helid jõuavad vaatajani taustamuusika elemendina, kuid peategelane jõuab filmi vältel maadelda enamasti vaid armuprobleemide ja muude eluraskustega. Kirjutamist ennast ei näidata.

ART LEETE: Soome-ugri mehed
Soome-ugri meeste muretus ja aeglus hämmastab teadlasi juba alates XVIII sajandist.
XVII sajandi lõpus tegutsenud hollandi õpetlase Nicolaas Witseni järgi olid handi mehed nii muretud ja kergemeelsed, et ei vaevunud hoolima sellest, kas nad talveks endale piisavalt varusid soetavad. Witsen pööras tähelepanu ka asjaolule, et handi mehed armastasid kükakil olla. Selles asendis võisid nad aega veeta tundide kaupa. Seega oli handi meeste lemmikajaviiteks teha mitte midagi.
See on esimene kord, kui küsimus soomeugrilaste laiskusest või hooletusest teadlaste tähelepanu köidab. Alates XVIII sajandist hämmastab soome-ugri meeste muretus ja aeglus teadlasi juba süstemaatiliselt. XIX sajandil kujuneb sellest aga lausa omaette teaduslik diskursus. Kirjeldusi soome-ugri meeste pikatoimelisusest ja vastutustundetusest leiab tollasest kirjandusest ohtralt.

Arvustamisel
Estonia „Giselle“
Rakenduskunsti triennaali kõrvalprogramm
Kristiina Ehini „Kohtumised. Luulet 2012–2016“ ja Hando Runneli „Hingedeaeg“
Ugala „Vai-vai vaene Vargamäe ehk „Tõde ja õigus“ lastele“
Animafilm „Punane kilpkonn“
Näitus „Raivo Puusemp – lahustumine kontekstis“
Thomas Nageli „Vaade eikusagilt“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming