Sel reedel Sirbis

MERLE KARRO-KALBERG: Kavandatav Tallinna linnaruum vastab nõuetele, kuid on igav ja ühetaoline
Tallinna ruumiline tulevik on nüüdseks pisut klaarimaks ja käegakatsutavamaks saanud. On enam-vähem selge, millist Tallinna lähiaastakümneteks kavandatakse, millise linnaruumi nimel on kesklinnas aastaid haigutanud augud, mida isetekkelise ajutise tegevusega sisustatud tühermaad oodanud. Eelmisel nädalal selgus, millise näo saab Kalarand ning avalikustati peatänava teise etapi võistluse võitja. Me teame umbkaudu esmaste kavandite järgi, millist keskkonda plaanitakse Admiraliteedibasseini äärde, näeme, kuidas vanalinn kaob uusehitiste müüri taha. Teame, et Tallinna Sadam kavandab üht suurt arendusala ja selle esimesed tulemused peaksid selguma aprilli alguses. Linnahalli kordategemine on koalitsioonilepingus kindlaks määratud, esimesed koosolekud ja kismadki sel teemal peetud. Linnahalli kõrvale mere äärde kavandatakse tihedat elu- ja ärirajooni. Riik plaanib maha müüa Patarei merekindluse. Sadamat ja äärelinna hakkab ühendama Reidi tee. Paljude projektide kohta on kuulda, et kohe-kohe lüüakse kopp maasse, raha ehitamiseks on juba olemas ja kõik plaanitu saab kindlasti ja peagi teoks, inspireeriv tähtaeg on riigi 100. aastapäev.

TANEL VEENRE: Käsikaudu laetud patarei
Materjal suunab käega mõtlejat, meelitab dialoogile. Isegi kui protsess on kontrollitud, jätab juhus otsad avatuks, andes võimaluse peegeldada endas inimlikku ebatäiuslikkust.
Keeruline öelda, kas kõigepealt on süda, mõistus või käsi, kuid kusagil selles kolmnurgas on peidus kõik kunstiloome saladused. Ju need suhted võivad olla nurkade poole kaldu, kuid kui stereotüüpselt väljenduda, siis on poeesia juured südames, arhitektuuri omad ajus ning käsitöö algab kätest.
Tarbekunst ehk rakenduskunst ehk tänapäevasemalt materjalipõhine disain püüab neid kolme üheks manada. Proportsioonid ei pea tingimata kuldlõiget järgima, ikka on leidunud kirglikke poeete sepanahas ja arhitekte, kes kaotanud end pilvetsikuraatide ehitamisse.

Konnatiigist välja. Reet Varblase intervjuu EKA nahakunsti osakonna juhataja Lennart Männiga. LENNART MÄND: „Teistsugusus tuleb ära kasutada: headele tehnilistele oskustele oleme lisanud disainmõtlemise.“

MAARJA UNDUSK: Eetika ja esteetika ristteel
Nahakunstnik mõtleb end meeleldi elukunstnikuks, kes annab nahale uue hingamise.
Meie, kes me keerleme elurattas sellest välja pääsemata, peatust tegemata, enne lõplikku mahapudenemist (kujutlen inimkonda sebimas pöörleval maamunal, kus kumeruse alumisele äärele jõudjad pudenevad lõpmatusse, kui väga nad ka ei püüaks vastassuunas joosta ja rohujuustest kinni hoida), puutume igapäiselt kokku meid ümbritsevate elusolendite surmaga inimese käe läbi, sündigu see siis toidu- või kehakattevajadusest. Ka loomad, linnud, putukad, mastimännid, tomatid ja porgandid pöörlevad elurattas meiega kaasa. Ussike sööb õuna sisse augu, laululind nokib ussikese ja viib pessa, vares haarab laululinnu endale söögiks, rebasel õnnestub vares kätte saada ja nahka pista, jahimees võtab rebase saagiks ja pargib selle naha oma prouale kraeks. Looduse paratamatu ringkäik.

SILLE PIHLAK: Digiühiskonna keha ehitus
Tundub, et mida kaugemaks ja hoomamatumaks muutub vormiloome ja geomeetria tavainimesele, seda tuttavam peab olema materjal, mida vormitakse. Nanomaterjalide, mis sensorite abil kaardistavad ümbritsevat, muudavad kineetika abil kuju või on erakordselt vastupidavad, uuringud kirjeldavad justkui tuleviku ehitusmaterjali. Tegelikult on kõik eelmainitud omadused ka siinsel toorainel – puidul – , aga me pole osanud seda veel lihtsalt sel viisil kasutusele võtta. Kas nii nüansirikas materjal võiks olla sobivam digi-kehandi ehituseks kui paljulevinud pulber-plasti 3D printimine?

Venemaa dilemma: olemaks suur, peab olema impeerium, ent olemaks impeerium, tuleb piirata vabadusi. Valle-Sten Maiste intervjuu Lauri Mälksooga. LAURI MÄLKSOO: „Päris puhas ei ole rahvusvahelise õiguse kontekstis keegi: ei ole tegelikult nii, et Venemaa on ekstra agressiivne ja teised rahuinglid.“

TÕNU ÕNNEPALU: Reaalpoliitika kiituseks
Henry Kissinger, Maailmakord. Mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust. Inglise keelest tõlkinud Elle Vaht. Kirjastus Varrak, 2017. 391 lk.
Kes minuvanustest ei mäletaks oma lapsepõlvest Kissingeri – kui alatasa raadiouudistes korduvat imelikku nime. Nimi, muide, ongi imelik, tuletis Baieri kuurortlinna Bad Kissingeni nimest, mille Henry Kissingeri vana-vana-vanaisa Meyer Löb endale uueks liignimeks võttis.
„Maailmakord“ ei ole aga ei memuaarid ega elulooraamat, vormilt on see poliitilis-ajalooline essee. Kuid selle lugemine range poliitika- või ajalooteadusena oleks väga eksitav. Kissinger justkui ei räägi endast (natuke moka otsast siiski räägib), kuid arusaamine, mille ta nõndanimetatud maailmakorrast esitab, on siiski sügavalt isiklik. Pole ka ime. Kord, mille nii-öelda etümoloogiat ja ühtlasi võimalikku tulevikku ta selles raamatus uurib, ongi talle sügavalt isiklik asi. Sest ta on Kissinger. See on ideoloogiline raamat, kõige täpsem vist oleks öelda: Henry Kissingeri (geo)poliitiline testament.

KARIN BACHMANN: Liiga palju head
Kalaranna arhitektuurivõistluse võidutöö on nüüdisaegne ja kõrge tasemega, kuid rannaga ei haaku ning majadevaheline ruum on kramplik ja ühetaoline.

EERO TAMMI: Mis riik, mis valuuta?
Martin Scorsese mängufilm „Vaikus“ ja Aki Kaurismäe mängufilm „Teisel pool lootust“
Kahtlasel kombel on Aki Kaurismäe ja Martin Scorsese uudisteosed aia taha läinud, kuid on siiski jumala armust lapsukesed. Kas need režissöörid on hakanud end teiseks tegema või on hoopiski võitlusest loobunud?

PRIIT PÄRNAPUU, MARI-LIIS PÄÄREN, KIRSI PRUUDEL, KAIRIT PRANTS, MARKKUS PULK: Sooline lõhe Eesti Ekspressi persoonilugudes
Seni, kuni meedias ei saavutata soolist tasakaalu, on lootusetu eeldada, see juhtub ühiskonnas tervikuna.
Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava esimese aasta üliõpilastena uurisime Maria Murumaa-Mengeli juhendamisel Eesti Ekspressi persoonilugudes kujutatud isikute soolist jaotust. Naiste osatähtsus persoonide hulgas on muutumatult väike, seda eriti vanemate ja äriinimeste hulgas.

KAI SAKS: Kognitiivne võimekus ja selle ealised muutused
Inimese vanus ei anna infot tema vaimse võimekuse taseme kohta, vana inimese vaimne võimekus võib olla parem kui mõnelgi noorel või keskeas inimesel.

PILLE TABA: Neurodegeneratsioon – mis see on ja kas seda peab kartma?
Et võimalikult tõhusalt käsitleda vananemisega seotud haigusi, on eelkõige vaja tunda normaalse vananemise mehhanisme.

JÜRI KOLK: Argitraagika IX. Monument tundmatule õpetajale
Ah et ausammas Konstantin Pätsile? Tunnistan kohe: minu teada lõpetas Päts Eestis demokraatliku korra ja kirjutas alla kõigile dokumentidele, millega riigi käest andis. Pätsi rollist meie ajaloos on piisavalt räägitud. Eriti üks asi on minu meelest selle sambavärgi juures kohutavalt valesti. Räägitakse Pätsi sümbolväärtusest. Monumendi pooldajad ründavad pahatihti president Kersti Kaljulaidu.

Teatri aastaauhindade nominendid 2016. aasta loomingu eest

Tambet Kaugema: Rolliforell

Veebruar muusikas. Eesti ja prantsuse muusika hõng

 Arvustamisel
Lauri Mälksoo „Venemaa käsitused rahvusvahelisest õigusest“
Mängufilm „Sangarid“
Kalaranna arhitektuurivõistluse võidutööd
Henry Kissingeri „Maailmakord. Mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust“
Elo Viidingu luulekogu „Teadvuselooja“ ja „Lühikesed ja lihtsad lood“ LRi sarjas
Pärt Uusbergi autorikontsert „Unenäo talu“
Von Krahli teatri „Vaimukuskuss“
Veebruar muusikas. Eesti ja prantsuse muusika hõng
„Première’i“ lavastused „Sünaps“ ja „Imagine There’s a Fish“
Haruki Murakami „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad“
Endō Shūsaku „Vaikus“
Martin Scorsese mängufilm „Vaikus“ ja Aki Kaurismäe mängufilm „Teisel pool lootust“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht