Sel reedel Sirbis

KADI MARIA VOOGLAID: Mida õppida skandaalseimast aastast demokraatia ajaloos?
Kiputakse unustama, et demokraatlik riigikord ei ole taandatav rahva tahtele, vaid eeldab paljude elementide reeglitepõhist koostoimimist.
Viimasele kümnendile tagasi vaadates on demokraatial ette näidata vähevõitu töövõite. Araabia kevade traagiline läbikukkumine, vohav võltsdemokraatia Madagaskaril, Myanmari parlamendi keerukad suhted sõjaväega ‒ see kõik teeb muret, ent demokraatiaga näib lugu olevat päris täbar ka meil läänes. Mõnede kommentaatorite väitel on praegu tegemist demokraatia läbi aegade rängima kriisiga. Milles seisneb see kriis ning kas sellest on midagi õppida?

VIIVI LUIK:  „Kas kaela pesta suure või väikese dekoltee jaoks?“
Kui ei näegi elu jooksul küpsust, ega siis ei tea, mis on ebaküpsus. Lubage jagada mõned juhtnöörid, kuidas teie lastest teha ebaküpsed inimesed.
„Kas kaela pesta suure või väikese dekoltee jaoks?“ küsib toatüdruk Mihhail Saltõkov-Štšedrini romaanis „Pošehhonje vana-aeg“. Terve tsitaat kõlab nii: „Vahetpidamata sibab tüdrukutetoast emakese magamistuppa toatüdruk korraldusi saama. „Preili küsivad, et kas teha lokid või kammida siledalt?” „Preili küsivad, kas kaela pesta suure või väikese dekoltee jaoks?““
Pole tarvis olla raketiteadlane, mõistmaks, et kõik tsitaadis mainitud isikud on infantiilsed. Nende kohta XIX sajandi lõpus kirjutatud raamatust lugeda on naljakas, kuid eks te katsuge Pošehhonje vana-ajas elada ja nende inimestega asju ajada.

P. I. FILIMONOV: Magustoidust supini
Jälgides vanainimesi, kes sõidavad ühissõidukiga, ei tahaks ma eriti, et mu elu 30 aasta pärast kulgeks sedasi, nagu see neil praegu kulgeb.
Kes oskas arvata, et tollest heledapäisest õrnast ja kleenukest poisikesest, kelle ainsaks kireks olid raamatud, kasvab kiilakas paksuvõitu tüüp? Sama lugu on vanadusega.
Vananemine ei ole mulle mingi valus teema olnud. Veel mitte. Küll jõuan! Üldiselt kipun üsna kergesti paanikasse sattuma, kuid vanuse pärast ei ole seda juhtunud, pigem võimalike raskete haiguste pärast – seni asjatult. Õnneks, sest selles seisnebki minu meelest kogu vananemise probleem. Nimelt, kui ma säilitan vanaks saades suhtelise tervise, ei ole asi hull. Vaadates kas või näiteks seda õilsat vanameest Jaan Kaplinskit, soovin isegi, et oleksin ka ise vanamehena sama ergas, elujõuline ja ühtlasi kogenud. Kui aga koos vananemisega tulevad haigused ja kogu vanaduspõlve sisustab pidev arstide vahet käimine, ravimine ja oma elu pärast värisemine, siis selline vanadus, jah, oleks mulle raske proovikivi.

KAI SAKS: Inimene ja tema vanus
Neid inimesi, kes tahavad kaua elada, on tunduvalt rohkem kui neid, kes on nõus vanaks saama. Vananemist kardetakse, sellest ei soovita sageli isegi rääkida. Vananemisega käivad kaasas stereotüübid, mis on enamasti hirmutavad, eemaletõukavad või vähemalt ebameeldivad. Kui vaadata ajas tagasi, siis, vähemalt keelekasutuse alusel, ei ole see alati nii olnud. Paljud tarkust, autoriteeti, isegi võimu märkivad sõnad on seotud sõnaga „vana“: vanemate kogu, külavanem, klassivanem, riigivanem, vanemteadur, vanemspetsialist, vanemleitnant jne. Noorus tähistab õitsemist, aga ka tormamist ja ekslemist, vanadus aga küpsust, (elu)tarkust ja tasakaalukust. Noorust ja vanadust on läbi aegade vastandatud, kuid noorusekultus on vaid pisut rohkem kui poole sajandi eest tekkinud nähtus. Ilmselt on üheks põhjuseks rahvastikus vanemate inimeste osakaalu märgatav suurenemine. Vanemas eas sagenevad haigused, seega on järjest rohkem ka hapraid eakaid inimesi. Väga sageli samastatakse aga haigused ja vananemine, neil ei tehta üldse vahet. Vahetegemine on aga otsustava tähendusega – haigusi saame põhimõtteliselt ravida (kuigi me tänapäeval veel kõiki haigusi ravida ei oska), kuid vananemist peatada ei saa.

LEO LUKS: Pilvedes hõljuv vajadusteooria
Inimkond ei ole ratsionaalsete isikute foorum, kes käitub arutult üksnes seetõttu, et ei ole lugenud Kanti artiklit igavesest rahust või Rosentau monograafiat.
Mario Rosentau, Mida inimene tõeliselt vajab? Elamise normtasemete teooria. Kujundanud Kalle Paalits. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016. 293 lk.
Taasiseseisvunud Eestis on ilmunud neljas eestikeelne filosoofiamonograafia. Kahtlemata on see suur sündmus. Erinevalt kolmest eelmisest monograafiast (Tool, Luks, Ott) pole kõnealune teos doktoritöö edasiarendus, vaid täiesti eraldi ettevõtmine. Raamatu autor on õppinud nii filosoofiat kui ka juurat ning tegutseb juristina. On igati sümpaatne, et harrastaja on asunud kündma põldu, mille kutselised filosoofid on sööti jätnud. Ettevõtmine väärib juba kultuuriloolise sündmusena seda visadust, mida teose „läbinärimine“ lugejalt nõuab.

MARTA BAŁAGA: Naised protsentide (ja komplitseerituse) vastu
Film Fatalesi egiidi all on naised filmitööstuses koondumas samasugusesse ringkaitsesse nagu mehed.
Mõnest ütlemisest võib saada feministlik lendsõna üsna mitmel viisil. Võib-olla ütles midagi mõni esimestest sufražettidest võitluses naiste valimisõiguse eest. Või äkki on see mõne Beyoncé loo pealkiri või, nagu just kuulsime, mõne presidenditoolile saamise lootust hellitava kandidaadi mikrofoni pomisetud kommentaar debati ajal. Kui Donald Trump nimetas Hillary Clintonit umbes kuu aega tagasi rõvedaks naiseks (nasty woman), läks internet hulluks: tehti T-särke, loodi meeme, säutsuti. Kuigi, olgem ausad, see pole midagi sellist, mida poleks varem kuuldud. Hollywoodis asendatakse see tavaliselt sõnaga „komplitseeritud“.

RUTH-HELENE MELIORANSKI: Kaasava disaini areng ja taandareng
Kasutajakeskne mõtlemine ei alga normidest ja institutsioonide vahel jaotatud ülesannetest, vaid kodaniku ja riigi omavahelise avatud ja usaldusliku suhtluse mugavast korraldusest.

MADIS KOLK: Ohvrid ja vaenajad performatiivses ruumis
Loomingulise enesekindlusega tõusid tänavuse NU performance’i-festivali programmis esile Vanessa Place, Peaches, Ivo Dimchev ja Dana Michel.

REET VARBLANE: Veenvus tagab edu ka postinterneti ajal.
Äsja lõppenud NU performance’i-festivalil esinenud kunstnikke pole õige ühe mütsi alla panna, kuid ometi joonistus seal üsna selgelt välja paar suundumust.

Ebaoriginaalne geenius. Keiu Krikmann intervjueerib NU performance’i-festivalil soololavastusega „Fuchsia“ üles astunud Maria Metsalut. MARIA METSALU: „Üritan teha kollaaži sellest, kuidas maailma näen ja selles eksisteerin.“

Muusikateater on kõige keerulisem kunstivorm. Ardo Ran Varres intervjueerib heliloojat ja lavastajat Heiner Goebbelsit. HEINER GOEBBELS : „Mul ei ole visioone ja ideede suhtes olen skeptiline. Väldin kõike, mis mulle ei meeldi.“

Arvustamisel
Ene Vainiku „Eesti tunded. Sõnaportreed“
Kaks Tartu näitust: „Tõotatud valgus“ ja „Eevad“
Svetlana Aleksijevitši „Sõda ei ole naise nägu“
Janika Kronbergi artiklikogumik „Hästi valitud sõbrad“
Avarus Ensemble’i kontsertetendus „The Cap and Bells“ ehk „Müts ja kuljused“
Rakvere teatri ja TÜVKA teatrieriala XI lennu „Thijl Ulenspiegel“ ja Miksteatri „Prügi“
Arhitektuurinäitus „Kes loob linna“
Mängufilm „Doktor Strange“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht