Sel reedel Sirbis

TUI HIRV: Veel rahvusooperi kaadri järelkasvust ehk Arvamusfestivalil vaetud ooperiteatrimurede järellainetus
Vaevalt oskas Estonia rahvusooperi meeskond oletada, et nende väike turunduslik žest (nii see mõjub), osavõtt tänavusest arvamusfestivalist Paides, leiab nii suurt vastukaja: kirjutatakse artikleid, peetakse vestlusringe raadios – järelikult läheb küsimus „Muusikateatrite järelkasv – kelle mure?“ korda üsna laiale ringkonnale. Sahinad algasid juba siis, kui see ooperijuhi ja koolijuhtide vestlustringi teema välja kuulutati. Nii mõnelgi asjaosalisel ja kõrvaltvaatajal oli selleks ajaks, kui rahvusballeti solistid klobistasid väikelinna asfaldil lindimuusika saatel õnnetult pas de deux’d, juba seisukoht välja kujunenud. Avalik arutelu Paides ei andnud siiski püstitatud küsimusele vastuseid ning seega arutatakse edasi. Jagan minagi mõningaid oma tähelepanekuid.

REBEKKA LOTMAN: Kultuuriajakirjanduse uuring tõstatab küsimusi
Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond. Uuringu täitjad Peeter Vihalemm (uuringu juht), Marju Lauristin, Ragne Kõuts-Klemm, Maarja Lõhmus; kaasatud on 13 TÜ ühiskonnateaduste instituudi õppejõudu ning doktoranti, magistranti, bakalaureanti. Uuringu tellija: kultuuriministeerium, maksumus 58 155 eurot.
Mitmeaspektiline uuring kinnitab eesti kultuuriajakirjanduse head tervist, elanikkonna huvi kultuuri ja kultuuriajakirjanduse vastu ning sedagi, et status quo säilitamiseks vajab riik strateegilist plaani noorte kaasamiseks. Uuringu lõpparuanded on aga toimetamata, millest on sugenenud vormilist ja sisulist lohakust, vasturääkivusi, lapsusi ning lausa vigu.

OTT KARULIN: Tõestamata vastandused
Keskmine teatrikülastaja on endiselt naine, pigem noorem või keskealine, kõrgharidusega ja elab linnas.
Teatri positsioon ja roll ühiskonnas. Aruande koostaja ja projekti juht Juhan Kivirähk, Turu-uuringute AS, 2016. Tellijad Eesti Etendusasutuste Liit ja Eesti Teatriliit.
Mida teha uuringuga, mis kinnitab, et viimase ligi viieteistkümne aastaga pole teatriskäimise harjumustes, seda takistavates ja motiveerivates tegurites suuri muudatusi toimunud: keskmine teatrikülastaja on endiselt naine, pigem noorem või keskealine, kõrgharidusega ja elab linnas? Ja kurdab ta ikka ajapuuduse ja kalli pileti pärast ning tahab ennekõike näha selge looga lavastusi, mida kaaslas(t)ega nautida. Kindlasti ei tohi uuringut seetõttu mõttetuks kuulutada.

MAARIN EKTERMANN: Kunstnik, aktivist ja arvamusfestival
Arvamusfestivalil oli sel aastal kohal ka sotsiaalseid teemasid käsitlevat kunsti: Kumu kuraator Kati Ilves oli pannud kokku spetsiaalse väljapaneku „Raputada, mitte segada. Valik Eesti videokunsti 1997–2015“. Esindatud olid sellised siinsesse varasalve kuuluvad teosed nagu Kai Kaljo „Luuser“, Marge Monko „Shaken Not Stirred“, Flo Kasearu „Uprising“, Tanja Muravskaja „Lucky Losers“ jpt. Arutlemaks pikemalt selle üle, kuidas visuaalne kunst panustab arvamuskultuuri, millised on aktivismi ja kaasaegse kunsti kokkupuutekohad ning mida on kunstnikel ja kodanikualgatuste aktivistidel üksteiselt õppida, istusid kunstnikud Marge Monko ja Flo Kasearu, haridusaktivist Triin Toomesaar, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu lobist ning sotsiaaldemokraat Siim Tuisk, kunstitöötaja Maarin Mürk ning kuraator Kati Ilves paar vihmast tundi koos ühes telgis.

LEO LUKS: Ajaloopeeglike seina peal: kas EESTI filosoofial on tulevikku?
Tagasi mõeldes. Töid filosoofia ajaloost Eestis. Koostaja Ülo Matjus. Toimetaja Jaanus Sooväli. Tartu Ülikooli Kirjastus 2016. 407 lk.
Studia Philosophica Estonica eriväljaanne: History of Philosophy in Estonia. Vol. 8.2, 2015. 227 lk.
Ülo Matjus pälvis rahvusteaduste professuuri Eesti mõtteloo õppetooli ettevalmistamiseks 2012. aastal („Tagasi mõeldes“, lk 53), vaatlusaluseid trükiseid tuleks käsitleda nelja-aastase uurimistöö viljana. Siiski ei saa neid pidada hõlmavaks ülevaateks EESTI  filosoofia ajaloost, vaid pigem nopeteks mõtteloost või hüpeteks mõtteloo poole. Seda tunnistatakse ka eestikeelse raamatu saatesõnas. „Tagasi mõeldes“ (TM) algab kahe metafilosoofilise artikliga EESTI filosoofia mõistest (Matjus, Sutrop, lk 11–83), kusjuures Sutropi tekst sisaldab ka kohati lünklikku ajaloolist lühiülevaadet akadeemilisest filosoofiast Eestis algusest kuni tänapäevani. Ülejäänud tekstid jagunevad stiililt kaheks: ühtedes tutvustatakse mõne Eestiga seotud filosoofi (Jäsche, Teichmüller, Strümpell, Schmied-Kowarzik) mõtlemise piirjooni või siis mõne filosoofia suurkuju (Nietzsche, Kierkegaard, Spengler, Heidegger) tõlke- ja retseptsioonilugu Eestis.

PEETER MÜÜRSEPP: Miks vajavad tehnika ja teadus erinevat filosoofiat
Möödunud aastal ilmunud teadusfilosoofia ülevaates sai lubatud, et see ei jää viimaseks filosoofia alajaotusi tutvustavaks kirjutiseks. Sealsamas sisaldus ka vihje tehnikafilosoofiale. Käesolev ongi nüüd lõpuks valminud üritus esitada põgus sissevaade valdkonda, mida eesti keeles on kokku lepitud nimetada tehnikafilosoofiaks.

EVE KITSIK: Quine’i askeetlik filosoofia kinnitab eesti keeles tõsisemalt kanda
Willard Van Orman Quine, Tõe otsing. Inglise keelest tõlkinud Lauri Pilter, toimetanud Jaan Kangilaski, keeleliselt toimetanud Triin Kaalep. Jaan Kivistiku järelsõna. Kujundanud Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 126 lk.
Kui analüütilise filosoofia rajajatena võib nimetada Gottlob Freget (1848–1925) ja Bertrand Russelli (1872–1970), siis Willard Van Orman Quine (1908–2000) on selle traditsiooni juba küpsemas faasis eelnimetatuiga tähtsuselt võrreldav. Erinevalt Russellist polnud Quine’il akadeemilise põhitöö kõrvalt mahti (või tahtmist või oskust) kirjutada laiale publikule eetikast ja poliitikast. Ta jäi oma liistude ehk tehnilisemat laadi teoreetilise filosoofia juurde. Ka „Tõe otsing“, mis ilmus inglise keeles 1990. aastal, peagi (1995) ka meil Akadeemias ja nüüd parandatud tõlkes raamatuna, on eelkõige akadeemikule mõeldud tõhus lühike ülevaade Quine’i filosoofilistest vaadetest.

Sai nutta ja sai naerda. Kriitikute kommentaarid suveteatrile
Halvas mõttes jant ja tugev rahalõhn kerkisid lõppenud suve teatris varasemast rohkem esile.
Nagu viimasel ajal ikka, oli ka lõppenud suvi teatrist pungil. Suveteatri rohkus ei üllata enam kedagi, pigem muutuksid inimesed murelikuks siis, kui pakkumine poleks ühtäkki enam nii rikkalik. Kui võtta statistiliseks aluseks Eesti Teatri Agentuuri veebilehel (www.teater.ee) rippuv info, siis kolme suvekuu kestel esietendus Eesti eri paigus ligikaudu 40 erilaadset uuslavastust ja teist sama palju (või pisut rohkemgi) kandus mängukavva üle eelmisest suvest või saalihooajast. Tõsi, võib-olla kõik selle nimekirja lavastused ei kvalifitseeru päriselt suveteatriks, samuti on nende seas ka harrastusliku maiguga teatraalseid ettevõtmisi, ent üha paisuvat mahtu näitab see statistika kindlasti. Seda enam et nimetatud pole veel kümmekonda suvist festivali, mis olid vähem või rohkem samuti teatriga seotud.

Õnne on üle hinnatud. Marta Bałaga intervjuu „Toni Erdmann“ režissööri Maren Adega. MAREN ADE: „Minu meelest käivad huumor ja kannatused sageli käsikäes.“

Planeerimine toob esile pinna all pulbitsevad konfliktid. Merle Karro-Kalberg intervjueerib Mart Hiobit, kes kaitses augusti keskel Tallinna tehnikaülikoolis Eesti esimest linnaplaneerimisalast doktoritööd, kus uuritakse paradigma muutust ruumilises planeerimises. MART HIOB: „Ruumilise planeerija ülesanne on aidata omavalitsusel jõuda strateegiliste eesmärkideni, anda nõu, kas üks või teine otsus viib sihtpunkti või hoopis rappa.“

PEETER OLESK: Kvantilm. Saatesõnakunsti kiituseks
Möödunud kevad ja mööduv suvi on kinkinud meile mitu ilusat näidet saatesõnakunstist. Saatesõnakunst on järgnevas oskus kirjutada mingile tekstile selgitav-soovitav kaastekst kas enne või pärast teksti ennast. 1950. aastatel puudus see kunstiliik Eestis pea täielikult ja saatesõnad olid kas kroonulikud või tõlgitud vene keelest. Algupärast esseistikat saatesõna vormis hakati uuesti kirjutama 1960. aastate keskpaiku. Seejärel käis kõik jällegi alla, kuni pöördus tõusule alles uue vabariigi algul. Ent on tõsi, et ka praegu on saatesõnakunst kitsik ja seda ei peeta enesestmõistetavaks.

TÕNU VIRVE: Eesti rahvusvahelistumise maamärk avalikus ruumis
Eleringi kõrgepingeliini masti disainlahenduse ideevõistlus
Rahvusvaheline mõõde on nüüdiskultuuri lahutamatu osa. Möödunud sajandi kahekümnendatel lõid kõrgharidusega noored avangardistid Eesti vabariigi, ehitasid üles modernse riigi ja eesti omakultuuri. Rahvusvahelistumine tähendas tookord sama, mida praegugi: olla tuntud ja konkureerida võrdsena globaliseeruvas maailmakultuuride peres.

STEPAN KARJA: Meremäe talumees ei taha künda leelotades
Ajaloolane, arheoloog ja rahvapärimuse uurija Heiki Valk (Postimehe portaalis 18. VII) rõhutab setu rahvalaulu unikaalsust ja vajadust seda uurida, kuid hindab unikaalseks ja hoidmist vajavaks kogu Setumaa kultuuripärandi ja nii tundub Valgu mõttehaare ülemäära lai. Teatavasti pole Setumaa aladel säilinud mitte ainult rahvaluule ja -laul, vaid mingil määral on veel püsinud elujõus ka omaaegne igapäevane elulaad, kombestik, arhitektuur, kasutuses on primitiivseid tööriistu ja -võtteid. Teadlase väiteist loen ma välja, et kõik see tuleb tulevastele põlvedele elus hoida. Kas tõesti tuleb elada ja töötada esiisade moodi, rasket tööd rügada ja oodata, mil tulevad turistid Brasiiliast, Kanadast, Jaapanist ja Austraaliast taludesse uudistama pühasenurka, rõivakappi, sahvrit, keldrit, magamisasemeid ja tööruumi, kus valmivad pastlad, linatöötlemisriistad, harkadrad, puutoikast tehtud hangud jms?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar