Sel reedel Sirbis

Bioloogiline liik kui hulk varieeruvaid protsesse. EDIT TALPSEPP intervjueerib biloogiafilosoof John A. Dupréd.  John A. Dupré: „Kui näeme elusloodust protsessidest koosnevana, saavad klassifikatsioonid peegeldada ainult pidevalt voolava maailma omavahel ristuvaid läbilõikeid.“

ARGO ROSIN: Kas teaduse indekseerimine on mõistuse mõõteriist või riistapuu?
Järjest rohkem räägitakse teaduse indekseerimisest ja tippteaduse kriteeriumidest. Mis imeloom see teaduse indekseerimine ehk h-indeks siis on?
H-indeksi mõtles välja California ülikooli füüsikaprofessor Jorge Eduardo Hirschi eesmärgiga hinnata valdkonnasiseselt teoreetilise füüsika teadlaste suhtelist kvaliteeti. Indeksit defineeritakse nii, et teadlane indeksiga h on publitseerinud vähemalt h koguse artikleid, millest igat artiklit on tsiteeritud vähemalt h korda. Kui teadlasel on h-indeks 8, siis see tähendab, et vaadeldaval perioodil on ta publitseerinud vähemalt kaheksa artiklit, millest kõik on kogunud vähemalt kaheksa tsitaati. Seega iseloomustab nimetatud näitaja teadlase publitseerimise produktiivsust ja tsiteeritavust konkreetses valdkonnas. Liialt sageli kuuleme, et see on ainus kriteerium, mis iseloomustab teadlase töö kvaliteeti ja mille alusel võime võrrelda kõiki teadlasi omavahel.

JÜRGEN ROOSTE: Eesti blasfeemia lühilähiajalugu
Kunst pole enam kunst, vaid väljaheitekaskaad, teater pole teater, vaid kari väärakaid poolpaljalt laval aelemas, tantsulavastustes muidugi ei tantsita, vaid mölisetakse ja mökerdatakse, muusika on müra, kirjandus on ropp ja luuletustes puuduvad riimid – need on nadid, ent enterdatud arvamuslood. Kas modernistlik projekt hakkab oma loogilise lõpuni jõudma? Või kas üldse on kunagi olnud mingit teistsugust raputavat kunsti kui see, mis üle piiri läheb, mis mõistmise ja „terve mõistuse“ käeulatusest veidi-veidi välja jääb? Kui nii tihti oodatakse kunstilt pühadusetunde loomist, ülemat ilu, siis tegelikult köidab ka noid iluihalejaid enim blasfeemia. Katarsis tolle äraspidise ja koleda kaudu – vähemasti võitluse kirglikkus näikse toda kinnitavat.
Tänane Eesti pole sellest vaba, me oleme jõudnud oma kultuurikeskustelus uue rüveduse, pühaduseteotuseni, me oleme jõudnud ka reaktsioonilise, konservatiivparanoilise liikumise tõusuni, ka loovate vaimude seas. Aga see teekond ei alga tühjast kohast, see on tugevate jõujoontega maha märgitud rada.

JANEK KRAAVI: Post-sõnastik XXXII. Pornograafia
Vandenõunarratiivi ja katastroofilugude kõrval kuulub postmodernismi tumedamasse paradigmasse ka seksuaalsust üles piitsutav pornograafia diskursus. Erootilisust käsitab näiteks Ihab Hassan oma krestomaatilises raamatus „Postmodernistlik pööre“ ( 1987) esitatud „liikide määramise tabelis“ modernismi ja postmodernismi ühendava tunnusena: nii jõudsid uute vormidena sajandi teisel poolel avalikkuse ette homoseksuaalne romaan, uusandrogüünsus, pornograafilised koomiksid ja „seks kui solipsistlik mäng“.

JUHAN KANGILASKI: Arhitektuur valgele lehele. Marsi koloniseerimine
Marsile sõitmise kuue kuu pikkune teekond on liiga riskantne ja kulukas, et jätta sinna rajatav ruum juhuse hooleks.
Oleme jõudnud punkti, kus inimkond on koloniseerinud rohkemal või vähemal määral kogu planeedi Maa. Satelliitide ja interneti abiga on Maal toimuvad sündmused suudetud siduda ühte võrgustikku. Prantsuse arhitektuuriajaloolase Antoine Piconi järgi ei ole enam võimalik eristada kaardistatud territooriume ja ürgset maastikku: kõik on muutunud ühtlaseks kontrollitud infoväljaks.  Selle mõtte taustal tekib paratamatult küsimus, kas leidub ikkagi veel paiku, kus oleks võimalik taastada ürgne suhe inimese ja maastiku vahel, tajuda territooriumi ja maastikku eraldiseisvate substantsidena.

JIŘÍ TINTERA: Kahaneva Valga linnaruum
Eestis on rahvastik nagu mitmes teiski Euroopa riigis vähese sündimuse ning väljarände tõttu vähenemas. Veelgi olulisem tegur on aga Eesti-sisene migratsioon: inimesed liiguvad suurtesse linnadesse ehk Tallinna, Tartusse ja Pärnusse ning nende naabervaldadesse. Just nendes rõngasvaldades on märgata rahvaarvu kasvu. Teiste piirkondade asulates väheneb elanike arv sõltuvalt nende asukohast ja suurusest, väikeasula Tallinnast eemal kahaneb aga keskmisest kiiremini.

Eesti kirjanduse tõlkimine võõrkeelde ja väliskirjanduse taastõlkimine

Välis-Eesti muusikud ja Vahemere maade kirjanikud

Hämaruse rahvad: pomoorid

Arvustamisel
Karin Pauluse „Sajand sisearhitektuuri“, Veiko Tubina „Esimene“ ja Mart Sandri „Litsid“
XIX Suure-Jaani muusikafestival ja Rapla kirikumuusika festivali avakontsert
Alice Kase näitus EKKMis, Jaan Elkeni näitus „Vasta kõigile“ ja TÜ maalieriala BA- ja MA-taseme lõpetajate näitus
Mängufilm „Pentsik puhkus“ ja animafilm „Suur Sõbralik Hiiglane“
Tallinna Linnateatri „Suveöö unenägu“ ja Rakvere teatri „Maailma otsas“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar