Sel reedel Sirbis Hiina

JAAN KAPLINSKI: Mõni mõte Hiina kultuurist, ideoloogiast, ideaalidest

Võib-olla peab Hiina liikuma demokraatia poole, kuid ka läänemaailm võiks loobuda selle demokraatia kitsast ja dogmaatilisest mõistmisest.

Kord sattusin oma kadunud sõbra, Soome filosoofi-loogiku Georg Henrik von Wrighti pool lugema kirja, mille teine suur XX sajandi loogik ja matemaatik, Ameerika hiinlane Hao Wang talle oli saatnud. Professor Wang kirjutas nukralt, et tunneb end ikka enam hiinlasena ja selletõttu ka ei sobi hästi keskkonda, kus elab ja töötab. Umbes nii, tema täpset sõnastust ma ei mäleta. Võtsin julguse kokku ja kirjutasin Wangile; küsisin, mida ta oma hiinlane-olemisega täpsemalt mõtleb.

MÄRT LÄÄNEMETS: Meie idateaduste hetkeseisust

Tänasel päeval Aasia suunal edukad maad on oma edu üles ehitanud, panustades aastakümneid süsteemsele teaduspõhisele kõrgharidusele kõikidel kraadiõppetasemetel.

Kuigi akadeemilise orientalistika juured Eestis ulatuvad tagasi XVII sajandisse, Tartu ülikooli eelkäijana tegutsenud Academia Gustaviana aegadesse, ei ole Aasia-uuringute seis Eesti teaduse ja kõrghariduse maastikul täna sugugi kiita. Seda nii Eesti riigi ja ühiskonna vajadusi silmas pidades kui ka võrdluses naabermaadega. Õieti on debatt Aasia-suunalise kompetentsi mitte isegi tõstmise, vaid loomise vajadusest Eestis tõusnud alles viimasel kümnendil. Kaugemale kui ühe- või heal juhul mõneaastase projektiperioodi pikkuste kavade ja mõne üksikteema piiratud väiksemahuliste rahastusskeemideni ei ole meie teaduse ja kõrghariduse korraldajad paraku jõudnud.

MARGUS OTT: Maailmafilosoofia poole

Globaliseerumine on filosoofias toimunud palju aeglasemalt kui kunstis, kirjanduses ja majanduses.

Filosoofiapärimustest rääkides näib küsimus olevat valesti püstitatud, kui me küsime selle järele, kas filosoofia on universaalne või partikulaarne – kas igal pool maailmas on filosoofia ja me peame selle sealt ära tundma või siis on kõikjal erinevad mõttepärimused, mida ei saa ühisnimetaja alla koondada (nii et filosoofiast saaksime rääkida näiteks ainult lääne pärimuse puhul). Üks patustab subjektiivsusega (meil on peas kõikvõimsad kategooriad, mida saab rakendada üle aegade ja kohtade) ja teine objektiivsusega (leiame eest partikulaare, mida ei saa vaimus ühendada). Mõlemal juhul võtame filosoofiat (olgu universaalses või lääne pärimuse tähenduses) millegi valmisolevana, olgu oma peas või maailmas.

LIISI KARINDI: Miks Hiinas toimuv maailmale korda läheb?

Kaubanduspartnerid ja rahvusvahelised finantsturud tunnevad muret Hiina käekäigu pärast.

Kui Hiina valitsusjuht räägib majanduse olukorrast, siis kuulavad kõik – jutt käib ju maailma suuruselt teisest majandusest. Li Keqiangi kinnitus, et ei ole vaja karta Hiina majanduse rasket maandumist ning et valitsusel on varuks poliitilisi abinõusid majanduskasvu vajalikes piirides (6,5–7%) hoidmiseks, leidis meedias ohtralt kajastamist. Sõnumi sihtrühmaks olid Hiina kaubanduspartnerid ja rahvusvahelised finantsturud, kus Hiina käekäigu pärast muret tuntakse. Erilist tähelepanu pälvis aga kontseptsioon, mis on määranud Hiina arengut alates 1970. aastate lõpust alates ning mille Li Keqiang taas esile tõi: need on reformid ja avanemine.

TÕNIS KIMMEL: Hiina sarnased linnad

Kindlasti on igaühel Hiina linnaruumist oma ettekujutus, olgu selle kujundanud pildid ajalooliste vaadetega või ulmeliste kõrgelamute rajoonidega. Hiinas satun arhitektina tööga seoses sageli aga linnadesse, mida väljapoole ei näidata. See on hoopis teistsugune Hiina. Ajaga on tekkinud rida pilte, mis annavad minu arust hoopis tõesema pildi sealsest argisest linnaruumist.

KATJA KOORT: Pekingi East Village

Hiina avangardistid sattusid 2000ndatel teelahkmele, kust sai edasi liikuda kas karjäärikunsti suunas või sõltumatu mõtleja rollis.

Väidetavalt oli praegune Hiina tuntuim teisitimõtleja kunstnik Ai Weiwei, kes läks 1980ndate alguses Ameerikasse õnne ja inspiratsiooni otsima ning rajas kümmekonna aasta pärast kodumaal pealinna idapiirile kunstikommuuni. See sai oma nime New Yorgi linnaosa järgi, kus Ai Weiwei oli elanud ja mis avaldas talle muljet kui poliitiliselt vabameelne ja pulbitseva loomingulise energiaga kants.

SEAN GILMAN: Merineitsi, kasvaja ja varisevad mäed

Hiina filmitööstuse ja filmikunsti hetkeseisust

Pikka aega ühe maailma elavama ja mitmekesisema filmikultuurina tuntud olnud hiina film on viimastel aastatel üle elanud dramaatilised muutused. Hongkongi tagastamisest peale Hiinale 2007. aastal on muidu eraldi seisnud Hiina, Taiwani ja Hongkongi filmitööstus järjest enam segunenud. Majanduskasv, mis on sillutanud tee kinno tohutule vaatajaskonnale, on Mandri-Hiinas kaasa toonud kinokülastuste arvu järsu tõusu ning Hiina on võtmas Ameerikalt üle maailma suurima filmituru tiitlit.

Lootmine pole strateegia. Marta Bałaga intervjueerib Jeffrey Katzenbergi.  Jeffrey Katzenberg: „Tahan teha lugusid, mis põhinevad Hiina kultuuril või mütoloogial.“

Kõik teed viivad Hiina. Jorma Toots intervjueerib RAHO LANGSEPPA.  Raho Langsepp: „Paljud hiina traditsioonilised instrumendid on mõne tuhande aasta jooksul üpris vähe muutunud, küll aga on palju muutunud muusika, mida nende pillidega esitatakse, ja eriti viis, kuidas seda esitatakse.“

MART TŠERNJUK: Kümme aastat külma akent

Lõpuks ometi on eestikeelse lugeja laual just talle mõeldud hiina keele õpik.

Gao Jingyi, Märt Läänemets, Hiina keel. Keeletoimetaja Mari Mets. Küljendanud ja kujundanud Kalle Paalits. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015. 274 lk.

Esimene eestikeelsele õppijale mõeldud hiina keele õpik ilmus möödunud aasta lõpus. Kasutada oli küll mõni tõlkeraamat,  kuid senimaani õpetati põhiliselt Hiinas välja antud õpikute järgi, kus vahendajakeeleks on üldjuhul inglise keel. Puhtkeeleliselt on enamasti tegemist väga heade õpikutega ning kindlasti leiavad need kasutust ka edaspidi. Siiski on Hiina õpikutel eesti lugeja vaatepunktist üks nõrk koht: puuduvad eesti keele ja kultuuri omapäraga arvestavad selgitused. Just nende olemasolu tõttu on uus õpik oma valdkonnas teerajaja.

Arvustamisel

Luulekogud: Jüri Kolgi „Mee lakkumine ei ole meelakkumine“ ja Rati Saxena „Hoian pihus kardemonikupraid“

Errol E. Harrise „Universum ja inimene“

Sigrid Viiru ja Jimmy Limiti näitus Temnikova ja Kasela galeriis

Trompetigala „Aavo Ots 65“

Näitus „Köök. Muutuv ruum, disain ja tarbekunst Eestis“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis

„Maailmafilmi“ festival ja dokumentaalfilm „Täna mängime sõda“

Variuse teatri lavastus „Mojens!“, Vaba Lava ja Gripi „Tavalised inimesed. Tallinna versioon“, Theatrumi „Popi ja Huhuu“, KOM-teatri „Pasi oli siin“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar