Sel reedel Sirbis

Sirp_esikylg_18.03vSel reedel Sirbis avangard ja postdramaatilisus teatris. Lisaks teaduslõide, sotsrealism, juhuslikkus filmis ja filosoofias ning inimliigi sohitegu kui evolutsiooni käigus välja kujunenud strateegia.

EERO EPNER: Sõna ja näitleja uuemas teatris

Postdramaatilises teatris jäetakse otsad lahti, ollakse ambivalentne, tsiteeritakse ja vihjatakse, pakutakse vastuolusid, põgenetakse hinnangute eest, esitatakse küsimusi ega vastata.

Sügise hakul, vaid veidi enne luurajate vahetamist piiriäärsel sillal, kirjutati peamiselt maarahvale suunatud nädalalehes, et „postdramaatiline teater taandab autori teksti“ ning sõna asemel on laval „heli ja valgus, tants ja trall“. Väike täpsustus − see ei ole nii.

Esiteks kõrvalisemast. Uuem teatriavangard, aga ka avangard laiemalt ei suhestu eelnevaga eituse kaudu. Isatapmise loogika on kultuurilise toimimisviisina juba aastakümneid tagasi kaotanud oma aktuaalsuse ning eituste asemel sõnastavad uuemad autorid oma loomingulisi eesmärke hoopis selliste märksõnadega nagu „sümbioos“, „sünergia“, „ümberpaigutamine“, „suhestamine“ või ka argisemalt kui „uute lahenduste otsimine“.

OTT KARULIN: Hetk enne järelhüüet

Seda Hans-Thies Lehmann kohe kindlasti ei tahtnud, kui ta postdramaatilise teatri kontseptsiooni välja pakkus, et mõistest saab paljudele peaaegu et sõimusõna, halvasti komponeeritud ja arusaamatu teatri sünonüüm.

Eestlased on silmapaistev manifestirahvas. Pille-Riin Larmi intervjuu TIIT HENNOSTEGA. Tiit Hennoste: „Kirjandus ei ole kirjandustekstid ja avangardkirjandus ei ole avangardkirjandustekstid.“

Raamatukogudes on Vikerkaare need numbrid, milles ilmus aastatel 1993–1997 Tiit Hennoste artiklisari „Hüpped modernismi poole: eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal“, ammu kapsaks loetud ja allajoonimistest kirjud. Paljude seniste ja tulevaste hüpetehuviliste rõõmuks tuli äsja trükist Hennoste artiklisarjast välja kasvanud teose „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole“ I köide. Autor, praegu ametilt Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi vanemteadur, oli lahkelt nõus rääkima sellest, millega tegu, ja ka avangardist laiemalt.

ARKO OLESK, TERJE TUISK. Kes saab teadlast sundida …

Teaduskommunikatsiooni kursus võiks kuuluda iga doktorandi kohustuslikku programmi.

„Iga teadlase erialane vastutus on edendada avalikkuse arusaamist teadusest,“ sõnastas 1985. aastal Briti Kuningliku Ühingu aruanne teaduse ja ühiskonna suhetest, dokument, mida võib nimetada teaduskommunikatsiooni Magna Carta’ks.

Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem ei pea tõesti teadust meedias ja avalikus ruumis tikutulega taga otsima, vaid tihti särab see kutsuvalt LED-lampide valgel (tõsi, keset plinkivat linnadžunglit). Teaduskommunikatsiooniga tegelejaid on palju ja tuleb aina juurde, üha enam ka neid, kellele see ongi peamine töökohustus.

TANEL RANDER: Revisionistid ajaloo prügikasti ümber

Nostalgia on suure potentsiaaliga ressurss, mida üritatakse mitmel viisil rakendada.

Eha Komissarovi kuraatoriprojekt „Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.-1950. aastatel“ Kumus kuni 1. V ja Simona Vidmari ja Miško Šuvakovići kuraatoriprojekt „Meie armastatud kangelased. Ideoloogia, identiteet ja sotsialistlik kunst uues Euroopas“ Maribori linnagaleriis Sloveenias 20. III – 30. VIII 2015.

1990ndate alguses ajaloo prügikasti visatud sotsrealism on viimasel kümnendil hakanud mitmesugustes vormides näitusesaalidesse tagasi tulema.

TEET TEINEMAA: 13 vestlust vis-a-vis Rancière. Juhuslikkusest filmis ja filosoofias

Juhuslikkuse temaatika on olulisel kohal nii filosoofias kui filmis. Mitme peategelasega film on erinevatest filminäidetest eriti sobiv juhuslikkuse mitmekülgsel kujutamisel. Kuna kaasaegne mitme peategelasega filmivorm esitab juhuslikkust äärmiselt sarnaselt moodsale filosoofiale, siis ei ole põhjust näha filmis pelgalt filosoofiliste ideede illustratsiooni, vaid meediumit, mis on võimeline ise filosofeerima.

TUUL SEPP: Sohitegu kui strateegia

Kui laialt on petmine kui strateegia looduses levinud ning kas, lähtuvalt evolutsioonilistest arusaamadest, on kuidagi võimalik sohitegemist vähendada?

Maailma ühe populaarsema kaardimängu bridži ringkondi on viimasel ajal tabanud vapustused. Videoülesvõtete abil on kindlaks tehtud, et nii mõnigi maailma tippu jõudnud paar vahetab mängu ajal omavahel keelatud signaale, lihtsamalt öeldes, teeb sohki. 2014. aastal jäid köhatussignaalidega vahele Saksamaa koondislased, mõlemad lugupeetud ja hinnatud arstid.

MARJU HIMMA: Eesti teadlaste tulised arutelud Science’is

Taimede produktiivsuse ja mitmekesisuse vahelisest seosest krohmseente liikide määramisel

Viimase poole aasta jooksul on teadusajakirja Science diskussiooniosas juba kahel korral saadud lugeda arutelusid, kus oma töö üle argumenteerivad söakalt ka Eesti teadlased.

LEONHARD LAPIN: Täitkem Eri Klasi viimane soov – taastagem Lutheri klubi!

Paar kuud tagasi helistas vana sõber Eri Klas ja kutsus mind kaasa võitlema Vana-Lõuna tänaval tegutsenud Lutheri klubi taastamise nimel. Olin sellega kohe päri, sest vaatamata sellele, et majas töötab hea pagarifirma, ei sobi sellist hoonet nüüdisajal enam väiketööstuse majutamiseks kasutada. Pealegi leiaks see endale paremad ruumid, kuhu nüüdisaegsed masinad ja tehnoloogia paremini ära mahuks. Huvitav, kes oli see lausloll ja kultuuritu riigiametnik, kes rentis (jumal hoidku, ehk lasi ka erastada koos Lutheri tööstushoonetega?!) selle silmapaistva ligi sajandi kultuuriasutusena toiminud hoone nii sobimatu tegevuse tarbeks?

Intervjuud

Üliõpilaskooridele pühendunu. Triin Koch: „Tellige laul – see on koorile parim kingitus.“

Estonia noor solist Attilana Itaalias. Pavlo Balakin: „Kui on bassiroll, siis jah, laulan!“

Sõjamõtted

 Pahupidi tohuvabohu – utoopiline soov luua maapealne paradiis

 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad 2015

 

Arvustamisel

Margus Laidre „Domus belli“

Kumu ja Eesti Arhitektuurimuuseumi uus püsiekspositsioon

Sümfooniaorkestrid Estonia kontserdisaalis ja J. S. Bachi „Matteuse passioon“

Mängufilm „Klassikokkutulek“ ja animafilm „Zootropolis“

„HAPKOMAH“

Siima Škopi näitus ja Juss Piho „Koloreeritud üksildus“

Virgo Sillamaa „(Rütmi)muusika teooria“ ja „Eesti jazz noodis“

Kinoteatri „A Festival Piece“, Vanemuise „Arkaadia“, Terateatri „Kes kardab pimedat?“ ja Nukuteatri „Krõll“

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar