Sel reedel Sirbis

Kakskümmend aastat pärast plahvatust. OTT KARULINi intervjuu Raido Mägiga. Raido Mägi: Viljandi koolkonna märksõnaks on iseteadlikkus, otsingulisus

Nüüdistantsu positsioon pole Eestis vist kunagi ülemäära kindel olnud: esituskohti on vähe (enamik uuslavastusi tuleb välja Kanuti Gildi SAALi või Sõltumatu Tantsu Ühenduse egiidi all) ning külastustest koguvad need kümnendiku. Viimastel aastatel on toimunud ka selge ümberprofileerumine ja enamik teoseid eelistatakse statistikas esitleda mitmeliigilavastustena (näiteks eelmisel aastal esietendus Eestis 23 tantsu- ja 39 mitmeliigilavastust). Nii on ka mõiste nüüdistants aegamisi asendumas mõistega etenduskunstid.

OTT KARULIN: Eesti nüüdistants – ikka veel autonoomia ootuses

Eesti tantsukunst nüüd ja →? → Sfäärid → Väljad → Horisondid → Plaanid → Utoopiad. Koostanud Evelyn Raudsepp, toimetanud Eva-Liisa Linder. Kujundanud Marianna Hint. Sõltumatu Tantsu Lava, 2015. 164 lk.

Veel kümme aastat tagasi pädenud tõdemus, et nüüdistantsust Eestis piisavalt ei kirjutata, praegu enam ilmselt ei kehti. Kõik lavastused muidugi arvustatud ei saa, aga proportsionaalselt on seis sama – ja see on juba maitse küsimus, kas hull või hea – mis sõnateatrilgi. Vaid tantsule pühendatud artiklikogumikke siiski ei meenu – ja seegi on vaieldav, kas parem on olla loomulik osa tervikust või peab tingimata omaette hoidma –, mistap on Sõltumatu Tantsu Lava välja antud kogumik „Eesti tantsukunst nüüd ja →?“ teona silmapaistev.

PILLE-RIIN LARM: Kellele on vaja metakreatiive?

Kirjanikupalkadest rääkides unustatakse, et kirjandusväli on sümbiootiline väli, mitte kapslite kogum.

Kirjaniku- ja kunstnikupalgast rääkijad on avaldanud imestust, et palgasaajate ring on laienenud „abi-, kõrval- ja metategevuste“ teostajatele, kelleks on tõlkijad, kuraatorid, kriitikud ja kunstiteadlased. Lisan siia nimekirja nüri järjekindlusega: kirjandusteadlased ka. Samuti on väitega, et nende isikute majandamisviis erineb kirjanike ja kunstnike tegevusalade spetsiifikast, antud mõista, et neile ei ole seda palka küll vaja. Jaa, kirjanike liidu esimeeski kinnitab, et „on üpriski tõenäoline, et vähemasti esimestel aastatel eelistab ekspertkomisjon algupäraseid loojaid metakreatiividele ja metakreatuuridele“.

JAANUS SOOVÄLI: Ei-b või ei ei?…

Leo Luks, Nihilism ja kirjandus. Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel. ACTA Universitatis Tallinnensis, 2015. 263 lk.

Mõnes mõttes ei saa eesti filosoofia käekäigu üle just kurta: peale Leo Luksi „Nihilismi ja kirjanduse“ näeb peatselt ilmavalgust ka Margus Oti „Vägi“. Iga eestikeelse humanitaarteadusliku monograafia ilmumine on omamoodi suursündmus – see ju hoiabki meie (mõtlemise) keele elujõulise, värske ja paindlikuna. Kui me ei taha, et meie keel muutuks ühel päeval pelgalt matside suhtluskeeleks akadeemiliste asutuste hämarates ja umbsetes koridorides, peaks teadusbürokraatia emakeelsete humanitaarteaduslike tekstide ilmumise oma kaitse alla võtma. Paraku pole see kaugeltki nii, kuid ma tahan jääda optimistiks. Sest olgu, kuidas on: asjad siiski liiguvad ja mõndagi on teoks saanud.

MARI NIITRA: „Lastel pole tarvis seda jälkust lugeda!“

Kui eeldada, et lastele tuleks kirjutada ka keerulistest ja valusatest teemadest, siis on eesti lastekirjanduses veel piisavalt avamata valdkondi.

Nii reageerisid vene raamatukogutöötajad, kui Venemaa Raamatupalati teadur Maria Porjadina tutvustas Andrus Kiviräha raamatute tõlkeid, täpsemalt kaht neis esinevat tegelast: kakat ja kõhuuss Tõnist. Kiviräha „Kaka ja kevad“ küttis kirgi ka Lätis, kus lapsevanemad esitasid „tualetiteemadest kõneleva kohutava raamatu“ osas kaebuse kultuuriministeeriumile. Oleks vale väita, nagu poleks menuautori jutukogumiku pealkiri kodumaal üldse elevust tekitanud. Esmailmumine Tähekeses kümmekond aastat tagasi pakkus netikommentaatoreile pikaks ajaks kõneainet ning teada on ka juhtum, kus lapsevanem taunis n-ö vääritu pealkirjaga teose käsitlemist emakeeletunnis.

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA: Praktilisi küsimusi ruumist ja elust

Ruum on pidepunkt, mis aitab ajas tagasi minna, määratleda ümbritsevat keskkonda ja paigutada sinna iseend

Ruumikogemus aitab meil meeles pidada tähtsaid eluseiku. Nimetagem seda, mis jääb nelja seina vahele, interjööriks. Ruum on pidepunkt, mis aitab ajas tagasi minna, määratleda ümbritsevat keskkonda ja paigutada sinna iseend. Miks on ruum tähtis ja kuidas see ajas muutub, arutame Eesti Sisearhitektide Liidu 25. aastapäeva künnisel.

Kui Väino Tamme ja Vello Asi Tuljaku kohviku ruumikujundus valmis (arhitekt Valve Pormeister, 1966), oli see üks esimesi stiilipuhtaid modernistlikke interjööre nõukogudeaegses kultuuriruumis, mida osati selle mereäärse asukoha, innovaatilise ruumi, arhitektuuri ja maastiku sümbioosi toel väärikalt kasutada. 1990. aasta muutuste tuules Tuljaku kohvik uuendati Carina restoranina (sisearhitekt Rein Laur, ESLi asutajaliige ja esimene esimees), mis pälvis ESLi aastapreemia 1990. Kuid tallinlane mäletab ka aastateks nukralt hüljatud hoonet.

KRISTINA MERING: Seakatk ühiskonna hinges

Vaid majandusliku kasumi-kahjumi binaarsuses mõtlemine jätab kõrvale asjaosaliste kannatused ja elutahte.

Seakatk, mis on raputanud enamikku eestlasi, on rikas uurimismaterjal sotsioloogiliste loomauuringute valdkonnale, kus vaadeldakse loomade olukorda ja asendit maailmas ning selle kajastamist, näiteks lihatööstuse puhul. Uuritakse ka, miks osa loomi on meile tähtsamad kui teised.

Seakatku juhtum on tekitanud sisemise konflikti ja segaduse enamikus kriitilise analüüsivõimega meediatarbijates.

KURMO KONSA: Postdigitaalne pärapõrgu

Kuna info tootmine ja levitamine koondub kindlate riikide ja korporatsioonide kätte, teeb see võimalikuks infoga manipuleerimise, selle kontrollimise ja infokolonialismi.

Järjekordse post-väljendi väljamõtlemine ei nõua erilist vaimupingutust ja nende kaudu saab väljendada ka mingeid olulisi muutusi ühiskonnas. Nii võib „postdigitaalne“ tähendada kas pettumust digitaalse infosüsteemiga ja sellel tuginevate kõikvõimalike meediavidinate – „nuttide ja äppidega“ või hoopiski ajajärku, kus digitaalne on muutunud juba nii igapäevaseks, et on saanud ajaloo osaks.

 

Noore kirjanduse konverents Saksamaal Greifswaldis

Ants Orase nimelise kriitikaauhinna laureaadid

Tartmus 75

Mart Jaanson Tatjana Kozlova-Johannese loomelaboris

Kristel Üksvärav muusikast ja teema-aastast

Udmurdi keele-elu ehk luuleprõmmud

Gaspar Noé: „Tahtsin kujutada armastust sellisena, nagu mina seda tunnen.“

Arvustamisel

H. M. Enzensbergeri „Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht“ ja „Titanicu põhjaminek“

V „IdeeJazz“ Tartus

Eesti Akadeemilise Vaskpillikvinteti debüüt

Festival „Accord“: Boulez ja U:

Leo Luksi „Nihilism ja kirjandus. Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel“

Rael Arteli „Plahvatus Pärnus“

Sven Tupitsa näitus „Elu liinid – ühe ajastu lõpp“

Vanemuise „Üritus“ ja Tartu Uue teatri „Baskin“

Mängufilm „Roheline põrgu“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming