Sel reedel Sirbis

Reedel Sirbis Tiit Hennoste, Marju Lauristini, Rebekka Lotmani, Rebeka Põldsami ja Mart Niineste pilguheit kultuurimeediale ning intervjuu kultuuriministriga. Sirbi vahel Diplomaatia.

Püsivad ajutised lahendused. OTT KARULINI intervjuu kultuuriminister INDREK SAAREGA. Indrek Saar: „Iga järgmise ukse juures, mis me lahti teeme, eriti iga järgmise eelarve või riigireformi juures jääb küsimus, kas ma suudan oma valdkonna positsioone kaitsta.“

URMAS NÕMMIK: Eesti tee võiks olla tõlketeadustele ja mitmekesisusele hea kasvulava loomine

Humanitaarteadused ja kunstid on seoses Gunnar Oki ametliku aruandega, või õigupoolest nende valdkondade puudumisega sealt, avalikkuses õnneks jutuks tulnud. On tõsi, et humanitaarteaduste ja kunstide põli Eestis on kehv. Kehv muidugi seepärast, et humanitaaria ei allu turuloogikale, aga just seda loogikat on tahetud kõrghariduses ja teaduses haruldase järjekindlusega juurutada.

TIIT HENNOSTE: Institutsionaalne kultuurimeedia uusavangardses maailmas

Alustame ajaloost. On taas samasugune aeg nagu XX sajandi alguses. Pole isegi vaja uusi sõnu tema iseloomustamiseks. Ma laenasin järgnevad laused veidi lühendatud kujul omaenda raamatust, mis kõneleb XX sajandi alguse kirjandusest.

MARJU LAURISTIN: Sirp kultuuriväljal ja ühiskonnas

Kui alustasime ülikoolis 1970ndate teises pooles Sirbi ja Vasara lugejate uurimist, oli Sirbi trükiarv 56 000 ja seda luges pidevalt 23% kõigist eestlastest. Peale Sirbi ilmus tollal kultuuriväljaannetest Looming, Loomingu Raamatukogu, Keel ja Kirjandus, Kultuur ja Elu. Teater. Muusika. Kino tuli mõni aastat hiljem, Vikerkaar ja Akadeemia sündisid 1980ndate lõpus koos poliitilise tõusulainega. Kultuuriajakirjandus oli nähtav ja suutis tollal asendada ideoloogiliselt valvatud ühiskonnas puuduvat poliitilist avalikkust. Fosforiidisõja sümboliks muutunud Priit Pärna karikatuur Sirbis ja Vasaras on selle eredamaks näiteks.

REBEKKA LOTMAN: Tähed ja märgid. Pilguheit Muti, Tarandi ja Karulini Sirpi

Sirp on muutunud sisepoliitiliselt poleemilisemaks ja ajakirjanduslikult professionaalsemaks, ent kaotanud mängulisust.

Keskendun peatoimetajate Mihkel Muti, Kaarel Tarandi ja Ott Karulini juhitud Sirpide võrdlevale analüüsile. Esmalt teisendasin tähed teistesse märkidesse, numbritesse, ehk rajasin võrdluse statistikale, mille tulemustest annangi teksti avaosas ülevaate. Lõpus visandan aga mõne tähelepaneku ja pisut kriitikat. Kes on Sirbi tähed, mida näitavad märgid?

REBEKA PÕLDSAM: Naised omavahel. Inspiratsioonist korruptsioonimajanduses

Näidendi prooviperioodil hakkas Chris/Chris käima Manhattani allosas sadomasohistlikku seksi praktiseerimas kuulsa Sylvere Lotringeriga. [—] Armastus ja hirm ja glamuur. Mehe raamatuid läbi hekseldades mõistis ta, kui luges ühte pühendust, et tal on päris kõvad konkurendid: „Sylvere’ile, Maailma Parimale Keppijale (vähemalt minu kogemuse pinnalt). Armastusega, Kathy Acker.“ Pärast sõid nad mereannisuppi ja rääkisid Frankfurdi koolkonnast. Siis näitas mees naisele ust…

Chris Kraus, „Tulnukad/Välismaalased ja anoreksia“, 2000.

Chris Kraus ei tee hipsterite armastatud magamistoamuusikat, kus iga lugu lõhnab higiste varvastest läppunud linade järele. Ta kirjutab niimoodi kunstimaailmast. Praegu kirjutab varsti kuuekümnene Kraus elulooraamatut teisest omasugusest Kathy Ackerist, Krausi endise abikaasa Sylvere Lotringeri 1997. aastal 50aastaselt rinnavähki surnud ekspruudist. Kathy Acker oli tuntud küberpunkar, kulturist, õppejõud, sekspositiivne feminist, paljuski kantud Frankfurdi koolkonnast väljakasvanud teooriatest ja pornograafiast – keegi, kellesarnane paljud noored haritud humanitaarid praegu olla tahavad.

MART NIINESTE: Mis värvi on tulevik?

Tuleviku värv sõltub parasjagu toimuvast ning selle mõjust hetkemeeleolule. Kultuuriajakirjandust tehakse meil igale maitsele. Mahult nii, et tapab, mis on hea ja halb korraga: rohkem asju saab mingilgi kujul vähemalt kusagil kroonikareal kajastatud, kuid seda raskem on kilde taga ajada, et endale suur pilt kokku kleepida.

Mulle tundub, et kultuur on meile vaid formaalselt oluline. See peab olemas olema, muidu pole me tõsiseltvõetavad, kuid meie igapäevaelus pole tähtis, mis kultuurivaldkonnas parajasti põnevat teoksil. Mina tunnen end oma kümneaastase pühendunud kultuuriajakirjaniku töö juures päris tihti Muhvina, kellele pole sõpru ja kes kirjutab endale kirju.

VIIVI LUIK: Võõrast murest, mille Jumal tõi teie kodu ukse taha

Svetlana Aleksijevitšil on korda läinud see, mida on teinud evangelistid.

See siin ülal pole mitte allakirjutanu pandud loo pealkiri, vaid ühe peatüki pealkiri Svetlana Aleksijevitši raamatus „Pruugitud aeg“ (lk 354). Raske oleks leida kokkuvõtlikumat ja tabavamat nimetust sellele, millest „Pruugitud aeg“ meile räägib.

Kuna Svetlana Aleksijevitš sai nüüd Nobeli auhinna, on Jumal võõra mure toonud meie kodu ukse taha ja teinud sellest tänase uudise. Igaüks peab nüüd ise vaatama, kuidas ta sellega ümber käib ja hakkama saab.

TARMO SOOMERE: Kõrghariduse imperatiiv: majanduse teenrist ühiskonna ja kultuuri veduriks

Teadusvaldkondadel on erinev loogika. Klassikalisi loodus- ja täppisteadusi mõistetakse ühtmoodi kõigil kontinentidel, kliimavöötmetes ja kultuurides. Põhimõisted ja neist tuletatud teadmised, nagu Newtoni seadused, Pythagorase teoreem, DNA molekuli struktuur ja reprodutseerimine, valguse kiirus fundamentaalse füüsikalise barjäärina või üleujutuse mehaanika, toimivad mitte ainult meie planeedil, vaid väga tõenäoliselt ka kogu meile tuntud universumi osas. Ka siis, kui neid kirjeldatakse või esitatakse eri keeltes, tähestikes, hieroglüüfides, ruuni- või piltkirjas. Nõnda on need kategooriad üsna vähe seotud inimese või sellega, millises taustsüsteemis neid vaadeldakse.

TAURI TUVIKENE: Gentrifikatsioon. Linn kui kapitali mänguplats

Kuigi termin keskklassistumine gentrifikatsiooni vastena ei ole Eestis veel juurdunud, annab see tähenduselt hästi edasi varem väheväärtustatud ja enamasti töölisklassi piirkonna muutumist jõukamate elanike, peamiselt keskklassi, elu- ja tegevuspaigaks. Gentrifikatsiooni terminile aluspanijaks peetakse briti sotsioloogi Ruth Glassi, kes juba üle poole sajandi tagasi kasutas seda Londoni piirkondade Notting Hilli ja Islingtoni muutuste kirjeldamiseks. Hiljem on, järjest enam ka Eestis, see termin linnauuringute mõistena levinud ka laiatarbekasutusse.

INDREK ROHTMETS: Milleks meile Horisont?

Ajakiri Horisont asutati 1966. aastal, ja nagu see tol ajal ikka käis, keskvõimu poolt. Alles hiljuti, Hruštšovi ajal, oli siis kõrvale tõrjutud lõssenkism ja nõnda seisis ka 1967. aasta jaanuaris ilmunud vastse ajakirja esimese numbri kaanel kujutis DNA molekuli mudelist, mis oli sellel ajal siinkandis kindlasti midagi uuenduslikku. Ma ei tea, kas seda saab buumiks nimetada, aga varasel Brežnevi ajal rõhutati nii ajakirjandusväljaannetes kui ka koolitundides teadust, mis pidi olema veduriks uuele nõukogude ühiskonnale. Eks Horisontki sündinud selle riikliku poliitika laineharjal. Võin oma mälestuste põhjal öelda, et koolis räägiti siis teadlastest kui üliinimestest. Huvitav on siinkohal lisada, et üks maailma juhtivaid populaarteaduslikke ajakirju, brittide New Scientist oli asutatud vaid kümmekond aastat varem.

Eesti-Vene piir ja püha sõda

Nobelist Svetlana Aleksijevitš

Jüri Hain: Eesti ja Ungari hõimutunded

Art Leete: Soome-ugri töökus

Intervjuud Stanislav Govoruhhiniga ja Matthias Schoenaertsiga

Arvustamisel

Tarmo Vahteri „„Karuks istus vangitornis…“ 1980 – aasta mis raputas Eestit“

Duod Liiv-Lohuaru, Oja-Sumera ja Turi-Raide

Cécile Vaissié „Teie ja meie vabaduse eest! Dissidentlik liikumine Venemaal“

Olavi Ruitlase „Vee peal“

Eesti Filharmoonia Kammerkoori „Puudekummardajate maa“ ja CD „Gesualdo“

Ugala „Oleanna“ ja Kinoteatri „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“

Näitused: Lennart Männi „Köited“, „Nahaalused lood“, „Kunstnikult kogujale“ ja „Hommage Arvo Pärdile“

XV külateatrite festival Palamusel ning V rahvusvaheline teatrifestival „Baltiramp“

Mängufilm „Must missa“