Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis 1995.

ANDERS HÄRM ja HANNO SOANS: 1995. Feminist, konservatiiv, kontseptualist ja tema kuraator

Miks rääkida aastast 1995? Laulev revolutsioon oli möödas, putš unustatud, Vene väed lahkunud, Estonia uppunud, Kurt Cobain surnud. Ei midagi ülemäära traagilist ega dramaatilist sel aastal ei toimunud. Või siiski?

Vähemalt kunstiväljal oli 1995. aasta äärmiselt tähelepanuväärne.

PEETER SAUTER: Aasta 1995 on saanud muinasjutuks ja eelajalooks

Ängistavate segaduste, teadmatuse ja absurditundelise muretuse ajast eristavad praegust Eestit stabiilsus ja suutlikkus pidada üleval muidumehi.

Aasta 1995 tundub juba fiktsionaalne, ebareaalne, muinasjutuline. Mida see tähendab? Pole ühest kujundit, et sellest ajast tervikpilti luua või anda. Iseendale pole ta ka enam selge ja ühene. Võib pritsida detaile, aga need jäävad harali ja mosaiik ei jookse kokku.

Veel mõni aeg tagasi olin hädas, et ei suutnud lastele joonistada jutus pilti nõukaaja tegelikkusest. Kui andsin mõne kõneka detaili, tundus see arusaamatu (olgu siis talongiajast või infosulust ja soome televisiooni tähtsusest). Kui püüdsin midagi sidusat tekitada, valgus see laiali ja lapsed tüdinesid kuulamast. Arusaamatut tuli seletada arusaamatu abil ja see ei viinud kuhugi. Analoogid praeguses elus puuduvad.

Nüüd on sama jama aastaga 1995.

JÜRI ENGELBRECHT: 1995. Esimene täistööaasta akadeemia presidendina

Kolleegid valisid mind Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks 1994. aasta detsembris. Seega oli aasta 1995 mu esimene täistööaasta Kohtu tn 6 majas. Mäletatavasti oli 1990ndate esimene pool taasiseseisvumisjärgne korrastamise periood, mil kõikides riigi institutsioonides tuli paika panna iseseisvale riigile kohased struktuurid ja tegevussuunad. Nii ka akadeemias. Sellele oli eelnenud kaunis närviline aeg. Asjatundmatud ja paraku harimatud poliitikud püüdsid akadeemiat esiteks maha kanda või siis riigivõimule allutada. Õnneks võitis mõistus. 1995. aastal võtsime vastu akadeemia uue põhikirja ja hakkasime ette valmistama akadeemia kui avalik-õigusliku institutsiooni seadust. Seadus võeti vastu küll mõni aeg hiljem, kuid tööd sellega oli alustatud.

VALLE-STEN MAISTE: Derrida „Positsioonid“ kui esimene isiklik Bowie’ plaat

1995. aastal hakkas Hando Runneli eestvedamisel ilmuma juba sünnihetkel monumentaalse alatooniga, nüüdseks kõneka hiigelmemoriaali mõõtu kasvanud raamatusari „Eesti mõttelugu“. Aasta varem olid ilmavalgust näinud Märt Väljataga koordineeritud ja (mõneti kitsaks jääva) enesekirjelduse kohaselt Lääne filosoofia ja ühiskonnateaduste võtmetekstide tõlkimisele orienteeritud „Avatud Eesti raamatu“ sarja esimesed kaks üllitist. Jüri Kaarma tänaseni vastu pidanud kuulsas kujunduses hakkasid filosoofiatõlked ilmuma just 1995. aastal. Koos kaks aastat hiljem sündinud Marek Tamme kureeritud sarjaga „Ajalugu. Sotsiaalteadused“ moodustavad „Eesti mõttelugu“ ja „Avatud Eesti raamat“ intellektuaalse hoovuse, mille mõju meie taasiseseisvumise järgse vaimuelu muutumisele ja kujunemisele on tohutu.

JAAK LÕHMUS: Tühimiku nähtamatus. 1995 a. D. ja Eesti film

Euroopa ja muu ilm tähistas 1995. aastal vennaste Lumière’ide leiduse, atraktsiooni kinematograaf avaliku demonstratsiooni, maailma esimese avaliku kinoseansi 100. aastapäeva . Toimusid ulatuslikud retrospektiivid, vastavasisulised dokumentaalfilmide telesarjad eri maade filmiajaloost jms, eriprogrammid kultuurmaade filmoteekide mugavates saalides. Nagu kord ja kohus. Ka ETV näitas tähtaasta raames brittidelt hangitud esinduslikku tummklassika sarja restaureeritud filmidest. Sünnipäevaõhtul, 28. detsembril vahendati „Aktuaalses kaameras“ juubelikohaseid uudiseid New Yorgist ja Pariisist ning eetris oli mitmetunnine erisaade. Eesti filmitegijad kogunesid tagasihoidlikuks peoks Tallinna Kinomajja ja otse-eetri kaudu sai meie filmirahva peomeeleolust mõningase pildi ka televaataja.

MARTTI PREEM: Linnaarhitekt üleminekuajal

Uue Eesti aja alguse otsustusprotsessid erinesid kõvasti praegustest. Tolleaegsed ümberkorraldused on ilmselt igal asjaosalisel mõnevõrra erinevalt meeles, kuid on selge, et kui lähtuda vaid ametlikest dokumentidest, võib ajaloost saada kallutatud või isegi klanitud pildi.

Alljärgnev kajastab seega mälestusi ja subjektiivseid hinnanguid mõnede linnaehituslike, arhitektuuri ja ka halduskorralduse otsuste kujunemisele Tartus aastatel 1989–1995.

TAMBET KAUGEMA: Ponnistuste aastakümne pöörised ja pööre

Eelmise sajandi viimase kümnendi pöördeliseks teatriaastaks kujunes 1995, mil inimesed leidsid pärast üleminekuaja pööriseid taas tee näitekunsti juurde.

1990ndaid on nimetatud ponnistuste aastakümneks. Teadagi, ponnistati selle nimel, et pöörata viie okupatsioonikümnendiga vussi keeratu tagasi normaalsele rajale. Kui heita pilk teatrivaldkonna ponnistustele, paistab, et rängad majanduslöögid, mis tabasid 1990. aastatel näiteks eesti filmikunsti, läksid siinsest teatrist pigem riivamisi mööda. Teatrid pidid uutes oludes hakkama tõesti võitlema majanduslike raskustega ja õppima täpsemalt raha lugema, kuid seejuures hoidis riigi küllalt stabiilne rahaline tugi selle võitluse kõige traagilisemad tagajärjed siiski ära. Tunduvalt keerulisem probleem, mis seisis tollel kümnendil eesti teatri ees, oli aga vajadus ennast uuesti määratleda ja leida muutunud tingimustes uus ühiskondlik roll. 1990. aastaid saab seega vaadata kui eesti teatri lahtiütlemist paljust sellest, mis iseloomustas okupatsiooniajastu teatrit, ja kui kohanemist uute, turumajanduse põhimõtetega.

TÕNU LEHTSAAR: Ülikooli viimaste aastakümnete suundumustest

Enamik muudatustest on seotud ühiskonna muutumisega. Kujundlikult öeldes: ülikool purjetab aegade tuules. Kui püüda arengut sõnastada, siis võib rääkida positsiooni muutumisest, reformimisest, mitmekesistumisest ja piiride kadumisest.

Ülikooli positsioon ühiskonnas on muutunud. Algusaegadest alates on ülikoolid olnud riigi (või asutaja) silmateraks. See tähendab, et valdava osa ülikoolide ajaloost on riik nende eest hoolt kandnud. Veel paarkümmend aastat tagasi moodustas enamiku ülikooli eelarvest riigi koolitustellimus. Nüüdseks on ülikoolist saanud ettevõte, kes peab suuresti ise oma vahendid teenima. Vormiliselt tähendab see teadusprogrammides ja projektides osalemist, rakendustegevuse arendamist ja tasuliste teenuste osutamist.

(:)kivisildnik väikelinnade raamatupoodidest ja regionaalpoliitikast

Eesti animatsiooni muutuv roll rahvusvahelistel turgudel

Süsteemide areng ja keerustumine

Arvustamisel

Peeter Sauteri „Pannkoogid üksinduses“ ja Marko Veinbergsi „Yggdrasil“

Saaremaa ooperipäevad ja Kuressaare kammermuusika päevad

Ingrid Ruudi „Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994“

Narva promenaad

Nikolai Köstneri „Jumalaga, majanduskriis“

Tõnis Saadoja „Etüüdid klaverile ja lõuendile“ ning Andres Koorti „Minu T“

Kukruse polaarmõisa „Kui seda metsa ees ei oleks“, Nava Lava „Läbi Venemaa“ ja Endla „Werther“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar