Sel reedel Sirbis

Viljandist räägivad Alvar Loog, Ott Aardam, Kristiina Alliksaar, Irina Raud, Gea Melin, Laur Pihel, Karin Paulus, Gregor Taul, Ave Matsin, Kristjan Mändmaa, Paavo Matsin, Rait Sulg, Anzori Barkalaja, Priit-Kalev Parts, Andres Ansper, Maret Tomson, Tarmo Timm, Asta-Virve Libek, Piia Pääso, Kersti Kahu, Ave Kikas.

NB! Järgmine Sirp ilmub 8. mail.

ALVAR LOOG: Matke mu süda linnastaadionile

Sirbi sotsiaaliatoimetaja Valle-Sten Maiste avaldas seda lugu tellides soovi, et ma kirjutaksin esseistlikus vormis oma suhtest Viljandiga, kuid hoidus täpsematest ettekirjutustest probleemipüstituse osas. Seepeale meenus mulle tema enese kümnenditagune pihtimuslik ettekanne teemal „Miks ma Räpinasse ei koli?“, mille pealkirja parafraasist tegin oma kirjutise lähteküsimuse: „Miks ma Viljandist lõplikult minema pole kolinud?“.

Hoiatan, et alljärgnev tekst minu kodulinnast on hoiakult isiklik, tundetoonilt sentimentaalne, sõnumilt idealistlik, argumentatsioonilt lihtsameelne ning vormilt laialivalguv ja paljusõnaline. Nagu üks õige armastuskiri ikka.

Kihiline Viljandi. Viljandi linnaarhitekt LAUR PIHEL: „Linnas on tõsidust väga palju, rohkem on rõõmsat meelt ja rahulolu, häid mõtteid ümbritsevast keskkonnast.“

GREGOR TAUL: Viljandil on kunstipotentsiaali

Viljandist ja teistest ajalooliselt mõjukatest maakonnakeskustest nagu Rakvere, Kuressaare, Haapsalu, Võru ja Paide on arhitektide ringis kõneldud kui riigi ruumilise asutusstruktuuri sõlmpunktidest. Need linnad on olnud oma piirkonna tugisammas ning neil on selleks eeldusi ka edaspidi. Toomas Paaver leiab, et Eesti väiksusest tulenevalt oleme privilegeeritud seisus, sest ei pea neist kõnelema kui väikestest, vaid kui keskmistest, tavalise suurusega linnadest.

PAAVO MATSIN: Terviseid Viljandist!

Andku andeks kallis lehelugeja nüüd need kauge väikelinna kummalised faktid, mida siin kohe esitama hakkame! Võtke kõike järgnevat kui kirja vaeselt ja põrunud maamõisnikult Teile kui õpetatud ja targale linnaharidust saanud naabrile! Meie ülesanne on ju kaelamurdev, rääkida Viljandist ja kirjandusest üheskoos!

Kui öelda sõnapaar „Viljandi“ ja „kirjandus“, vastab haritud inimene muidugi ju kohe nimedega nagu Nikolai Baturin, Viivi Luik, Lauri Sommer või Aare Pilv. Jaa-jaa, Kristiina Ehin ka. Kuid nende autorite haare ja mõte on palju laiem.

Perifeerias asuva kõrgkooli vajalikkus ja võimalused. Viimased viisteist aastat Viljandi kultuuriakadeemiat juhtinud ANZORI BARKALAJA: „Ühiskonnas on kraadhaaval konna keetmise mentaliteet tugevalt sees.“

Kas pidu versus argipäev? MARET TOMSONI uurimisretk Viljandi muusikamaastikul.

Suvine Viljandi on muusikasõpradele mõnusaks puhkuseks ja kontserdimuljete kogumiseks ideaalne paik. Alates juunikuust korraldatakse siinkandis mitmesuguseid festivale. Hansapäevadel, mis on tänavu lausa rahvusvahelised, leiab aset rohkelt kontserte eri žanrides ja mitmele maitsele. Enne jaanipäeva annab Suure-Jaani külastamine paarikümne kilomeetri kaugusel võimaluse kuulata sealsetel muusikapäevadel eesti muusikaklassika pärleid. Seejärel tuleb vanamuusika festival ja siis suve keskne sündmus – pärimusmuusika festival, kui linna elanikkond peaaegu kahekordistub.

GEA MELIN: Viljandi vanalinna romantilised õued

Vesi soliseb alla mööda vihmaveetoru veidi roostes metalltünni. Kilerõivastes suusamütsidega lapsed jälgivad õhinaga, et tünn pilgeni täis saaks ning aitavad kaasa, et veenire oma käiku mööda mäenõlva allapoole jätkaks. Atribuutika, mis vee vooluteele takistuseks on seatud, annab läbilõike õues saadaolevast: savipotid, sammal, puukoored, peenrakühvel, pall, kiviklibu. Maastik annab osalt veele järele, osalt loob joale uusi voolusuundi, mille järel vesi lõpuks mitmes jaos laiali valgub ja maasse kaob. „Tule õue!“ hõikavad punapõsksed tatiste ninadega porielukad. Sulen arvutikaane, viskan mantli selga, panen kummikud jalga ning lähen välja „korda looma“.

Leola kingadest folgini. KRISTJAN MÄNDMAA: „Võib hellitada lootust, et ehk ei langegi enam surutis linna peale.“

KARIN PAULUS: Teadlikult muhklik ja vurtsu täis Viljandi

Umbes kakskümmend aastat tagasi võis piirkondlikke erinevusi õpetada õige lihtsalt. Lõuna- Eestit oli hõlpus ära tunda punaste lehmade, punasest tellisest või maakivist majade ning kukega kirikute järgi, Põhja-Eestis mäletsesid musta-valgekirjud veised, majad olid sageli paest ning kirikud ristiga. Nüüdseks on ehitusmaterjalide sortiment muutunud, suuri piimakarjasidki enam nii naljalt ei näe ja kui näebki, siis jääb pigem silma eksootilisemate tõugude pealetung.

AVE MATSIN: Käeline pärimus ja käsitöö

1994. aastal loodi Viljandi toonases kultuurikolledžis Anu Raua eestvedamisel talukujunduse ja rahvusliku käsitöö eriala. Vastupidiselt praegustele hoiakutele ei tekitanud kolm aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist sellise õppekava avamine kelleski liigselt küsimusi.

Renessanslik pärandehitus. PRIIT-KALEV PARTS: „„Karu maju“, reguleerimatust ja segadust on

TARMO TIMM: Võrtsjärv, see on kuupkilomeeter magedat vett

Viljandimaa idapiiril laiub Võrtsjärv – kuupkilomeeter sogast magedat vett, pindalalt veidi vähem kui kolmandik Hiiumaad. Muhumaast jälle tublisti suurem. Sogane seepärast, et on madal, sügavust keskmiselt 2,7 meetrit, ning lained ulatuvad põhjast muda ja savi üles loksutama.

 

Pollis aretatakse lõviosa meie puuvilja- ja marjakultuuridest

 

Tsensuur ja mäss filmimaailmas. Cannes, Türgi, Locarno

Eesti vajab maapõuestrateegiat

Kummituslinn Ani ja 100 aastat Armeenia genotsiidist

 

Arvustamisel

Kristaps Pētersonsi esikooper

Arvo Pärdi teosetekstide kogumik „In principio“

Erwin Schrödingeri „Mis on elu?“

Aime Reieri uus kandleõpik

Punk- ja sotsiaalluulekogumik „Sõnaga näkku 2“

Olev Subbi elulooraamat

Ants Juske Salvador Dalí ja Eesti sürrealismi raamat

Erwin Scrödingeri „Mis on elu?“

Eesti Draamateatri „Vennad Karamazovid“

Tallinna Linnateatri „Krabat“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming