Sel reedel Sirbis

„Tundmatu sõduri“ kolmas tulemine – räägime nüüd ka filmist. Tauno Vahter intervjueerib Aku Louhimiest. AKU LOUHIMIES: „Ajaloosündmustest rohkem huvitab mind inimene nende sündmuste keskel“
Eesti kinodesse jõudis äsja „Tundmatu sõduri“ uusversioon, mille režissöör on Aku Louhimies (sünd 1968). Soomes mullu oktoobris kinno jõudnud filmist on kiirelt saanud üks kõigi aegade vaadatumaid soome filme juba üle miljoni vaatajaga ehk seda on Soomes näinud umbkaudu 20% inimestest. Seejuures on Soomes seni vaadatuim film olnud „Tundmatu sõduri“ 1955. aastal tehtud esmaversioon, mis jõudis linale kõigest aasta pärast Väino Linna raamatu ilmumist. Režissöör Rauni Mollbergi teine filmiversioon valmis 1985. aastal. Uus on nagu kaks esimestki peaaegu kolmetunnine film, kuid märksa moodsama filmikeelega, pealegi on Louhimies ise stsenaariumisse vanast ajast kuulsatele episoodidele lisaks sisse kirjutanud ka täiesti uusi lõike, eriti tagalaelu kohta. Üle seitsme miljoni euro maksma läinud film on algusest saati üles kütnud hulga emotsioone, sest nii teadmata päritolu internetitrollid kui ka mitmed kriitikud on seadnud filmi uue versiooni tegemise mõttekuse kahtluse alla.

TÕNIS SAARTS: Konsensuse murenemise aeg
Euroopa demokraatiad on pärast Teist maailmasõda näinud mitme ühiskondlik-poliitilise konsensuse murdumist: 1970. aastatel murenes üksmeel sõjajärgse heaoluriigi osas ja asendus neoliberalismiga, viimase majanduskriisiga pandi aga ka see küsimärgi alla, kuid pigem liberaaldemokraatia vaimus. Mis juhtub pärast liberaaldemokraatliku konsensuse hajumist? Kas tõesti võidab autoritaarne populism ja milline hakkab see välja nägema? Ida-Euroopas on ju pinnas autoritaarse populismi juurdumiseks eriti soodne. Kas ka Eestist saab osa Ida-Euroopa uuest „avangardist“?

DANIEL TAMM: Jalgpall ja rahvuslus
Usutavasti pole kaugel aeg, mil ka Eesti eest jookseb palliplatsile mõni mustanahaline või teise põlve immigrant. Sellest võib saada üks tõhusamaid relvi võitluses rassistlike hoiakute vastu.
Algav suvi tõotab taas jalgpalli tähe all mööduda. Selle artikli ilmumise ajaks on tõenäoliselt juba peetud maailmameistrivõistluste esimene kohtumine. Mänguvahendit ei ulata kohtunikule küll karu,  nagu oli esialgu kavatsetud,  ent turniiri sära sellest ei kahvata. Jalgpall pole enam ammu pelgalt mäng, kus 22 meest 90 minutit ühte palli taga ajavad (ning sakslased lõpuks võidavad, kui uskuda Gary Linekeri). Sellest on saanud üks võimsamaid organiseerumise viise, mis köidab sel suvel kõigi eelduste kohaselt miljardeid kaasaelajaid. Järgnevaga tahan väita, et jalgpall ei ole mitte ainult üks mõjukamaid rahvusluse edasikandjaid arenenud maadel, vaid et selle põhjal võib visandada üldise kestliku rahvusluse mudeli.

MARGUS OTT: Tõlke ontoloogia
Eesti tõlkeõitsenguga loodud semiootiline sügavus, keele ja kultuuri kokkutoomine omaenda eelsusega, sulaolekuga on midagi, mida on kerge mitte märgata.
Kõigepealt väike tagasivaade. Eesti kultuuris on praegu enneolematu õitsenguaeg: kunst, kirjandus, muusika, kuhu ka ei vaataks, igal pool on tohutu hulk andekaid loovisikuid ja huvitavaid taieseid. Vahest kõige selgemini paistab see välja tõlkevaramust ja eriti selle osast, millega ma kõige paremini kursis olen, nimelt filosoofiatõlgetest. Enne taasiseseisvumist oli olemas vaid käputäis filosoofiatõlkeid, aga nüüdseks on nende hulk plahvatuslikult kasvanud mitmesaja nimetuseni. Sellist filosoofiataset pole Eestis kunagi varem olnud.
Kuid tõlkimisest rääkides – milleks see üldse hea on? Kõik oskavad mõnd suuremat võõrkeelt ja võiksid ju tolles keeles lugeda algupärandeid ja tõlkeid. Kas tõlkida on vaja lihtsalt sellepärast, et eesti keeles „ka“ oleksid Platon ja Kant? Või lihtsalt et sõnavara laiendada, uusi mõisteid välmida? Harjutada „eestikeelset“ mõtlemist? Kuid mis see säärane on?
Ma väidan, et asi peitub sügavamal.

AGNES NEIER: Fototehnika ja sõnakunst – kuidas foto vormib kirjandust
Franz Kafka, Don DeLillo ja Ransom Riggs kasutavad visuaalseid materjale erineval moel ning see, kuidas ja mil määral foto mõjutab ja vormib ilukirjandust, on iga teose puhul erinev.
Ilukirjanduse ja fotograafia suhe on ambivalentne. Fotograafia ilmumise ajal oli juba mõnda aega ühiskonnas tajutav soov uue meediumi järele. Niisiis ei ole üllatav, et pärast fotograafia leiutamise väljakuulutamist 1839. aastal arenes ning levis fototehnoloogia XIX sajandi vältel kiiresti. Uue tehnoloogia mõju ei jäänud olemata ka kirjandusele.
Näiteks armastasid mitmed tuntud kirjanikud kaamera ees poseerida – tuntumad neist vahest Mark Twain ning Walt Whitman, kel mõlemal oli endast suurel arvul fotosid. Eestisse jõudis esimene fotoaparaat 1840. aastal ning esimene statsionaarne fotograaf alustas tööd neli aastat hiljem. Vilme Asmer viitab Reinhold Sachkerile, kelle panust peab ta eesti kultuuriloosse kõikidest XIX sajandi piltnikest nii arvult kui sisult suurimaks. Sachkeri kaamerasilma ette sattusid teise seas Anna Haava, Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Karl Eduard Sööt, Eduard Vilde jt. Nii ei olnud fotodele poseerimine ka meie autoritele võõras, kirjanikud olid uue tehnikaga tuttavad.

LAUR KAUNISSAARE: Keegi pole süüdi, aga mida teha?
Marina Davõdova uue esseekogumiku põhiväärtus on selles, et ta käsitleb nüüdisaegse Lääne-Euroopa teatri ja vene-nõukogude traditsiooni vilju ühises kontekstis.
Марина Давыдова, Культура Zero. Очерки русской жизни и европейской сцены. Новое литературное обозрение. Москва, 2018.
Laiemat tähelepanu väärivaid teatriraamatuid ilmub üha harvem. Mis oleks tänapäeva vaste teostele „Tühi ruum“ või „Teater ja tema teisik“, „Töö ja talent näitleja loomingus“ või „Postdramaatiline teater“? Ausalt öeldes – ei tea. Asi pole vahest selles, justkui poleks enam midagi öelda. See oleks liiga lihtne. Alati on. Võib-olla mängib teater aina visuaalsemaks muutuvamas maailmas lihtsalt üha väiksemat rolli? Kah võimalik, ehkki ühtse tajukogukonna teket võimaldab etenduskunst endiselt rohkem, kui ükski teine kunstivaldkond.
Küllap eeskätt on põhjus siiski ülekülluses: teatrit sünnib tänapäeval nii palju ja nii erisugust (professionaali, aga miks mitte ka pühendunud teatrivaataja tähelepanuväljas on ju nii kodu- kui ka välismaa), et vähesed suudavad selles mitmekesises üheaegsuses näha laiemaid suundumusi ning neid veel kirja panna ja mõtestada. Väga harva teevad seda loojad ise, pisut sagedamini need, kellele teatri vaatamine on elukutse.

HENRI EESSALU: Uued  tuuled Pärnu kesklinnas
„Suvi“, „meri“ ja „Pärnu“ on paljudele sünonüümid. Hea linnaruum eeldab aga enamat kui turismiatraktsioonid – tugevat kesklinna.
21. juunil saab Pärnust järjekordselt Eesti suvepealinn. Restoranipidajail on jälle aeg pühkida laudadelt tolm, et teenida tasa talvine mõõnaperiood ja valmistuda turismi kõrghooajaks. Suvise Pärnu märksõnad on eelkõige „meri“, „rannapark“, „ülerahvastatud rannarajoon“ ja „pikad restoranijärjekorrad“. Pärnu elanike arv kahekordistub kolmeks kuuks, kusjuures külalised veedavad suurema osa oma ajast rannapiirkonnas ja vanalinnas. Selle kõrval aga on juba praegu pakkuda palju muudki – ärgem unustagem, et Pärnu on ka jõelinn ja keskaegne hansalinn.

KEIU VIRRO: Süümemõnu. Kuidas märkmekleepsud minus (põhjendamatult) härra Monki tunnet tekitavad
Mul on üks armastus, mille puhul ma end muidugi kuigivõrd süüdi ei tunne. Kui üldse miski, siis närib minu hinge vaid ehk see, et ma oma armastuse õiget ja ilusat eestikeelset nime ei ole üles leidnud. Tema tegelik nimi on nimelt Post-it Note, aga selle käänamine tekitab segadust või mõjub nagu veider keeleharjutus. Muide, kui omal ajal seda minimalistliku kõrgtehnoloogia imet nimetama hakati, kaaluti ka variante nagu Sticky Notes ja Papillon, mis ei aitaks ilmselt kuigivõrd edasi. Asjaolude sunnil (sest paremat ei leia) jään siin sellise variandi juurde: märkmekleeps.

Arvustamisel
Aku Louhimiehe „Tundmatu sõdur“
Eesti Draamateatri ja Nargeni festivali „Metsa forte“
Eesti Kunstnike Liidu XVIII aastanäitus „Juubelikevad 2018“
Peeter Talvistu kuraatorinäitus „Piiripealne“ Valga muuseumi galeriis, Hülle Haabi ja Juka Käärmanni ühisnäitus Brīvības galerijas
Pärnu Endla „Vedelvorst“
XXXIX Euroopa Ringhäälingute Liidu Euroradio folgifestival Moskvas
Estonian Music Week ehk Eesti muusika nädal Torontos.
XIV Haapsalu graafilise disaini festivali näitus „Isikupära“ ja ülevaatenäitus „Tänapäeva Läti plakat“
näitus „Tšehhi moodne arhitektuur – Bohuslav Fuchs“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht