Sel aastal tuleb sügis teisiti

Veiko Märka

Erakordselt suur hulk uusi kodumaiseid saatesarju meie telekanalites teeb algava sügishooaja kahtlemata huvitavaks. Kas ka meeldejäävaks ja elamusi pakkuvaks, ei julge veel ennustada. Liiga paljud uued saated on ekraanile jõudnud vaid korra või üldse mitte. Reklaami ja muud promotööd on tehtud aga aukartustäratvalt palju. Ja kindlasti pole see alati nii põhjendamatu kui „Omakohtu” puhul, mille viimases osas selgus, et Jüri Liim, oh imet, ei olegi fašist. Seni parim uudis on „Kuldvillaku” tagasitulek Kanal 2 kaudu Teet Margnaga saatejuhi rollis. Formaat ei riku saadet, kui saade ise on tubli ja austamisvääriline. USA litsentsi alusel tehtava „Kuldvillakuga” täpselt nii ongi. Kutsugu araablased seda pealegi „El Mahaq”, poolakad „Va Banque”, itaallased „Rischiatutto” ja hollandlased koguni „Waagstuk!”, meie mängu küsimused ja vastused on kõik kohalikku, eestimaist päritolu. Üle hulga aja on taas ekraanil mälumäng, kus võidab parim, mitte lihtsalt keegi. Ometi on eestlased ja eriti Eesti televaatajad juba kuuekümnendate aastate lõpust olnud suured mälumängu austajad. Nii et ei saagi aru, miks nad nii kauaks nälga tuli jätta. „Miljonimäng” oli põnev küll, aga esimesed viis küsimust olid tavaliselt ülemäära lihtsad ja lõpupoole jälle ülemäära rasked, nii et silmaringi see eriti ei avardanud. Mulle on küll arusaamatu, miks tuleb iga vastuse ette öelda „mis on” või „kes on”, aga mingi mõte peab sel ometi olema, ega Creative Commonsi ajutrust seda nalja pärast välja mõelnud.

Politseisari „Ment” peaks TV3 kavas tõenäoliselt asendama „Kättemaksukontori”. Esimese osa väärtuseks oli peategelase Rein Paabeli (Ago Anderson) meeldejääv mäng – mitte niivõrd glamuurne, aga üksikasjadeni usutav. Päris erandlik tase meie seriaalide kiiruga kokku klopsitud „tule-räägi-mine” stiilis rollikonveieri taustal. Minul hakkas sellest vaesest, nii töö- kui eraelus maha käinud pollarisellist päriselt kahju. Veel hämmastavama rolli (Reinu kolleegina) teeb Meelis Rämmeld. Ta ei vaja sõnagi teksti, et veenda vaatajat oma üdini masendavas elukorralduses, piisab täiesti piinatud ilmest ja välimusest. Lisaks tõotab uus seriaal üsna tõeselt peegeldada tänase Eesti sotsiaalseid olusid. Kas või „sumopatrulli” Reelika (Anna Jankelevitš) ja Reinu erinevad vaated politsei tööstiilile: kas tuleb inimestes vormi vastu austust äratada või rääkida nendega nagu sõbranna sõbrannaga. Mis „Mendi” aga „Kättemaksukontorist” rangelt eraldab, on vaimukuse ja fantaasia puudumine. See, et Reelika Solnoškova pidevalt õgib, ei vääri mainimist. Esimese osa tutvustuses öeldi „Mendi” kohta küll „uus, pisarateni naerutav komöödiasari”, aga seda tuleb vist võtta kui eriti pahatahtlikku märkust. Naljaga on üldse selline lugu, et kui seda vägisi teha püütakse („Kälimehed”, „Eestlane ja venelane”), mõjub tervik eriti piinlikult. „Mendis” seda õnneks pole üritatud. „Väikese inimese” draamana keset ahistavat ühiskonda („Kõige rohkem ajab närvi see, kui mind mendiks sõimatakse”) jättis avaosa aga uudse ja huvitava mulje.

ETV2 algatustest väärib aplausi väärtfilmide, esmajoones Ingmar Bergmani loomingu ekraaniletoomine. Jälle, nagu mälumängu puhul, tekib küsimus: miks keegi varem selle peale ei tulnud? Ma pole küll mingi Bergmani fänn, pigem Humphrey Bogarti ja Orson Wellesi ning nende kaasaegse filmiesteetika austaja, aga ehk jõutakse kevadeks ka sinnamaani.

Mõne saatega juhtub nii, et ühelt kanalilt teisele rändamine teeb selle kuidagi kõrvaliseks ja tähelepandamatuks, kuigi tegijad ja tase jäävad samaks. Nii jäid mul „Pehmete ja karvaste” viimased hooajad üsna märkamata. Nüüd on sari tagasi ETVs ja kuigi stsenaristiks on vana tuttav Toomas Kall, tundus see hoopis elavam ja vaimukam. Küllap aitasid selles mõjuvalt kaasa uued nukud Jüri (Ratas) ja Rein (Lang), kes on kahtlemata humoristide mõttelennule virgutavalt mõjuvad poliitikud. Sisuliselt pole ju mingit argumenti, miks peaks poliitiline satiir riigitelevisiooni kanalis mõjuma kuidagi täpsemalt, vahedamalt, löövamalt kui kommertsjaamas, aga ometi just selline tunne jäi. Küllap on asi „omad koerad purelevad, omad koerad lepivad” muljes. Nii poliitikud kui avaõiguslik ringhääling on ju riiklikud struktuurid ja seetõttu kuidagi harmoonilisemalt ja lähemalt seotud. Pisarateni just ei naerutanud, aga alalõualuu krambini küll.

Veel kolmandatki korda tekitas sügiseste teleuudiste virna sorteerimine tahtmise hüüda: „Oh kaunis hetk, kus sa nii kaua viibisid!”. Nimelt ETV lubatava „Kirjandusministeeriumi” puhul. Kirjandus on kindlasti valdkond, milles meil ühegi rahva ees alaväärsuskompleksi tunda ei maksa. Tänu kirjasõna unifitseerivale ja lamestavale internetile on ilukirjandusest saanud ka kvaliteet- ja prestiižikaup (kas või EPLi raamatusarjad). Ühtegi tõsiseltvõetavat regulaarset televisiooni kirjandussaadet ei mäleta ma end aga üldse kunagi näinud olevat. („OP!-i” vastava teema käsitlus, mis koosneb imalast õlalepatsutamisest ja primitiivsetest kiidulauludest, on täiesti küündimatu.) Paari aasta eest jõudis küll eetrisse päris huvitav projekt, kus luuletajad kaamera ees oma tekste lugesid, aga vaieldamatult väärib eesti kirjanduselu ka pidevat jooksvat süvaanalüüsi. Ja kes sobiks sellist vastutusrikast ning üllast missiooni paremini täitma kui Mart Juur – juba elatanud erudiit, kes oma hiilgava lagipea ja prillide tõttu mõjub esimesest hetkest kui kultuuritõe viimane instants.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming