Sada aastat, kolm filmi

Veiko Märka

„Eesti filmi sajandipidu” ETVs 30. IV. Kui võtta sajandi auhindade üleandmist Dorpati konverentsikeskuses kui filmiaasta tippsündmust, jäi see ootamatult lahjaks. Kui aga kui stardipauku, siis annab alust loota veel head ja paremat. Kuna kogu üritus kestis vähem kui tunni, on mõtet peatuda eelkõige sellel, mida seal näha ei olnud, sest seda, mida oli, võis igaüks ise vaadata ja oma hinnangu anda. Eelkõige ei olnud näha katselendur Sergei Utotškini – meest, tänu kellele eesti filmikunst üldse sündis. Ometi on Tartus lennukolledž ja kindlasti oleks leidunud võimalus mõne lennu- ja ilunumbri korraldamiseks linnarahvale, kes erirongist ja kinnisest üritusest nagunii eemal hoiti. Miks peab sajandi filmipidu olema mõeldud ainult siseringile? Vaataja on ometi kõige tähtsam. Kui napilt tunniajasele „sajandi filmipeole” liita sellele eelnenud „Ringvaate” erisaade ja järgnenud temaatiline „Jüri Üdi klubi”, kujunes välja mitmetahuline meeleolukas õhtut täitev programm. Rahvusringhääling seisis oma ülesannete kõrgusel. Küll ei saa viimast väita žürii mitme „saavutuse” kohta sajandi auhindade määramisel. (Ometi olla sellesse kuulunud tosinkond meie kompetentsemat filmiasjatundjat.) Eelkõige jäi vaatajate üle küüniliselt irvitamise mulje Teele ja Arno kuulutamisest sajandi filmipaariks. Tegu on nimelt paariga, kelle omavahelised suhted tipnevad fraasiga „Kah mul titake, või tema tahab koju!”. See pole mitte ainult Eesti filmi ajaloo, vaid üldse kõige selle mõnitamine, mis naiste ja meeste suhetes on puhas ja täisvereline.

Iseasi olnuks Teele ja Toots. Nende suhe läbi kahe filmi on tõepoolest täisvereline, tulvil põnevatest pööretest ja konfliktidest („Mis see Toots sind rebis?” – „Tantsima kutsus!”), Raja peretütre tunnete areng jäägitust eitusest („Ah, see Toots on üks hirmus inimene”) kuni julge ja ennastohverdava armastuseni („Kõigepealt soovitan ma teile iseennast”) on ühtaegu kunstipärane ja usutav. Ja, mis peaasi, see suhe on jätkusuutlik, positiivne, sest Teele ja Toots mitte ainult et abielluvad, vaid saavad ka lapsed. Žürii sõnum eesti rahvale oli aga: olge tahtejõuetud, olge otsustusvõimetud, olge kurvad!

Selline sajandi paari valik läheb teravasse vastuollu ka sajandi nais- ja meesnäitleja valikuga. Sest kui esimeseks valiti Elle Kull ja teiseks Lembit Ulfsak, peab sajandi paar loomulikult olema Minna ja Aksel „Ukuarust”. Seda enam, et esimene on Kulli ainus kandev filmiroll Eestis. („Reigi õpetaja” pole ju film, vaid katse kujutada eriti ränka pohmelli filmitehnika vahenditega.) Neid polnud aga isegi nominentide seas.

Samuti on mul kahju kõigist saja viimase aasta jooksul rasket tööd teinud tõsielufilmide tegijatest, sest nende panus hinnati madalamaks Johannes Pääsukese Setumaa retkest. Ka sajandi filmilaulu valimine oli nonsenss, sest üks laul („Kui on meri hülgehall …”) pandi konkureerima kahe filmi kogu muusikaga.

Et aga Postimehe lugejaküsitlusel valiti sajandi parimaks filmiks „Kevade”, on loogiline – tehti see ju eesti rahva armastatuima raamatu põhjal ja originaalitruult. Seejuures jäi kogu auhinnaetendusest selline mulje, et Eestis on saja aasta jooksul tehtud vaid kolm märkimisväärset mängufilmi („Kevade”, „Viimne reliikvia” ja „Ukuaru”) ning needki nelja aasta (1969–1973) jooksul. See mulje on väga tendentslik, et mitte öelda vale.

Seoses sajandi filmipeoga võib rääkida ka kahest positiivsest momendist. On meeldiv, et „veterankoomikud” Ott Sepp ja Märt Avandi leidsid endas veel vaimujõudu ja tahet võtta ette tehniliselt keerukas töö. Nende filmiklassikaklipid on tõeline elitaarkultuur, mis pakkus teisel vaatamisel veel rohkem kaasaelamisrõõmu kui esimesel. Helgeks hetkeks oli ka president Ilvese kõne, kus ta esimest ja viimast korda ürituse jooksul viitas eesti filmi seosele reaalse eluga. See oli ainus hetk õhtu jooksul, kus väljuti etteantud eeldusest, et filmitegijad on täiesti kapseldunud, rahvast isoleeritud grupp. Ka Ilvese juhtidee: rahvaküsitlused ütlevad sageli rohkem küsija kohta kui võitja ja rahva kohta, oli täpne ja leidlik.

Juubeliaasta pole veel poole peal. Küllap ootab meid ees veel mitu huvitavat üritust. Nõnda peaksid nõuanded edaspidiseks olema õigeaegsed. Esiteks võiks välja anda veel mitu huvitavat sajandi auhinda. Eelkõige efektseima mootorrattaõnnetuse stseeni eest. Nii pääseksid pildile ka nüüd täiesti varju jäänud šedöövrid „Vallatud kurvid” ja „Noor pensionär”. (Ka Lembit Ulfsak kihutab „Tuulevaikuses” läbi küüniseina täiesti sajandi näitleja vääriliselt.) Küllap saaks ka autoõnnetustest toreda pingerea. Tingimata tuleks välja selgitada efektseim majapõlemise stseen, sest tegijate väitel oli Tallinnfilmis kunagi periood, kui igas filmis pidi maja põlema. Lõbusama kandi pealt võiks järjestada vettekukkumise stseenid, äsja ETVs näidatud „Corrida” kolmikkukkumine oleks üks kindlamaid esikohakandidaate.

Teleülekannet vaadates oli mul kõige rohkem kahju Hanna-Liisa Uusmast, kes pidi Sven Grünbergi „Balli” („Hukkunud alpinisti hotell”) esitades inimkeelsete laulusõnade asemel tegema hääli, nagu oleks ta kuuma kliistrit kurku tõmmanud. See häbiväärne puudujääk tuleb otsekohe likvideerida. Oleme juba 21 aastat iseseisvad ning võime oma filmidele ka omakeelseid laulusõnu teha, kas või tagantjärele. Ise pakuksin „Balli” lihtsa, jõulise ja kordusterikka meloodia vokaaliosa katmiseks vaid kaks fraasi: „Saabus mai. Otsa sai”. Sellest piisab täiesti. Lihtne, kuid sügava sisuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming