Püha Andruse kiusamine

Mart Soidro

„Eesti Vabadussõda kestis 431 päeva. Eestlaste sõjaretk dopinguküttide ja rahvusvahelise suusaliidu vastu aga 724 päeva. Mõlemad sõjad lõppesid välisvaenlase ülekaaluka võitmisega,” tõdes Indrek Treufeldt saates „Kahekõne” (28. III). „Kui kaks aastat tagasi oli Veerpalu lihtsalt võitja, siis nüüd on ta kangelane,” teatas mõni tund hiljem „Kolmeraudses” imagoloog Linnar Priimägi. Vaid huumorimeeleta põmmpea ei adunud kahe mehe väites heatahtlikku irooniavarjundit – mis vaenlane see rahvusvaheline suusaliit meile ikka on? Selle egiidi all korraldatavatel maailmakarika etappidel tahavad ju meie murdmaamehed tulevikuski tulla kolmekümne parema hulka. Ja kangelase tegid Veerpalust ikka sportlikud saavutused, mitte Zeusi (WADA) viha, kui too ta kaheks aastaks Prometheuse kombel kalju külge aheldas. Kindlasti oodanuks selle õigeksmõistva otsuse valguses ka presidendi seisukohavõttu. 25. märtsil ootas ta Twitteris Venemaalt vabandust küüditamise eest ja päev hiljem Facebookis Pärnu märtsiküüditamise aastapäeva korraldajatelt. Kuid 27. märtsil, priiuse põlistamise päeval, Ilves oma telepöördumises FISilt vabandamist ei nõudnudki.

Küll aga kasutasid võimaluse neile omasel moel ära Edgar Savisaar ja Kristiina Ojuland. Pealinna meer õnnitles Veerpalu ja tema mõttekaaslasi ning tuletas meelde, et ta on olümpiasangarile toetust avaldanud juba varem oma blogis. Viidatud kirjatükis, mis pärineb 26. augustist 2011, jagab Savisaar toetust olümpiasangarile sõrmeotsaga, küll aga lõpetab oma sissekande kurjakuulutavalt: „Rahvas tunneb end petetuna. Ma kujutan ette, et Suusaliidu eesotsas olnud Reformierakond kasutab dopingut ka riigijuhtimises. Seetõttu on vältimatu suure osa rahva pettumus pärast Reformierakonna langemist. Parim mida me Eesti heaks praegu teha saame, on Reformierakonna võimult äraviimine. Mida kiiremini see juhtub, seda väiksem saab olema rahva pettumus.”

Kristiina Ojuland rahvast relvile ei kutsu. Küll aga leiab temagi, et seda asja nii jätta ei saa: „Ülekohus ei seisa kotis ning juristina leian, et ülekohus peaks saama väärikalt tasutud.”

Siit jõuamegi kahjutasu nõude juurde. Pärast rahvusvahelisest arbitraažikohtust (CAS) tulnud rõõmusõnumit oli Mati Alaver selles küsimuses hillitsetud. „Pärast kaklust rusikatega ei vehita,” kõlas suusatreeneri lakooniline vastus. Selge see, et kõik pole tõesti mõõdetav rahas. Suusaliidu presidendi Sandor Liive suu läbi siiski teame, et pikaleveninud kohtuprotsess läks maksma ligikaudu 100 000 eurot. „Kusjuures me oleme väga suures osas olümpiasangarit püüdnud aidata nii, et pole selle eest tasu küsinud,” tunnistas „Kahekõnes” Aivar Pilv. Sama väitis ka Andrus Veerpalu kaitsemeeskonda kuulunud sõltumatu teadlaste rühma liige professor Sulev Kõks („Aktuaalne kaamera. Nädal”, 31. III). Selline suuremeelsus on advokaatidest ja teadlastest muidugi liigutav. Arusaamatu vaid, miks meie suusaliit selle tulemusliku töö rahalises mõttes korstnasse kirjutab, leppides kohtukulude katteks makstava 10 000 Šveitsi frangi (8200 euroga). Ajal, mil Kuku raadio „Mehed ei nuta” saatetegijad korjavad juba mitmendat kuud raha meie kahevõistlejate uute hüppesuuskade ostmiseks.

Eriti naeruväärne tundub see summa Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuse valguses: see mõistis märatsemise käigus käeluu murdnud Sergei Petrovile 14 000 eurot valuraha.

Aga ega kõike rahas mõõta saagi. Vähem tähelepanu on pälvinud fakt, et CASi otsuse valguses jäi meie suusasangaril maailmameistritiitel kaitsmata. Nädal enne Oslo maailmameistrivõistluste algust kinnitas füsioterapeut Lauri Rannamaa, et Veerpalu näitas tempotreeningutel parimate aegade taset ja minek polnud kindlasti kehvem kui Libereci MMi eel. Järelikult oli Veerpalul reaalne võimalus võita kolmas maailmameistritiitel, kuna 15. kilomeetri klassikadistantsi esikolmik (Matti Heikkinen, Eldar Rønning ja Martin Johnsrud Sundby) polnud sugugi „mehed teiselt planeedilt”, nagu Lembitu Kuuse tavatseb ühe Norra suusahundi kohta tihti öelda. Samal distantsil saavutas Jaak Mae 14., Algo Kärp 23. ja Karel Tammjärv 26. koha ja me võime vaid ette kujutada, mida saavutanuks nendest võimekam Veerpalu Oslos hea tähtede seisu korral. Arbitraažikohtu otsuse valguses võiks mõningate mööndustega (Veerpalu loobus tippspordist enne B-proovi avamist) koguni väita, et Andrus Veerpalu tabas Heino Lipu saatus, kellel polnud võimalik osaleda 1948. ja 1952. aasta olümpiamängudel.

Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli kuulus nende inimeste hulka, kes aitas rahastada võitlust Rahvusvahelise Suusaliidu võistluskeelu vastu. Pärast Lausanne’ist saabunud rõõmusõnumit jäi Seli üllatavalt ettevaatlikuks: „Kõigepealt arutame aprillis toimuval EOK täitevkomitee istungil CASi otsuse läbi ja seejärel vaatame, kuidas edasi minna. Täna on supp söömiseks veel liiga kuum, ent kui kohus ütleb, et Veerpalu on puhas, tuleb ka tema õigused taastada” (Postimees 27. III). Veelgi üllatavam on see, et Veerpalu õigeksmõistva kohtuotsuse valguses pole sõna võtnud olümpiakomitee asepresident Kristina Šmigun-Vähi. Sarnases situatsioonis olnud kahekordse olümpiavõitja toetusavaldusel olnuks kindlasti suurem kaal kui Eesti Ekspressi teatel, et peaminister sõidab jätkuvalt klassikasuuskadega, millel on Andrus Veerpalu autogramm (28. III).

Aga lõpetagem keerutamine! On kolm asjaolu, mis ei luba sellest CASi kohtuotsusest täit rõõmu tunda.

Esiteks lause, et mitmed faktorid viitavad sellele, et Veerpalu manustas ise kasvuhormooni. Paraku ei tooda kohtuotsuses selle kohta mingit tõendusmaterjali. FISi peasekretär Sarah Lewis võrdles juhtumit taatlemata kiirusemõõdiku näitega: „Veerpalu jäi vahele 180 kilomeetrise tunnikiirusega olukorras, kus piirang oli 120 km/h. Kui aga kontrolliti seadet, siis ilmnes, et vahemikus 118-119 ei pruugi see olla täpne – sellel kiirusel võib see anda valepositiivse tulemuse. Ja sellest tulenevalt – isegi, kui ta sõitis 180 km/h ja seda ei vaidlustata – antakse talle õigus, kuna masin oli vigane” (Delfi, 30. III).

Meenub eelmise aasta lõpus lahvatanud taatlemata kiirusemõõdikute skandaal, mistõttu oleme siiamaani politsei- ja piirivalveameti peadirektorita. Või Edgar Savisaar, kes ületas 6. juunil 2012 Tallinna–Narva maanteel sõidukiirust vähemalt 31 km/h võrra. Kohus tühistas Savisaare trahvi, kuna protokolli koostaja unustas dokumendi allkirjastada. „See on hea näide, et enda eest tasub seista,” ütles linnapea mitte küll enda, vaid Veerpalu kohtuasja kommenteerides.

Teiseks tekitab nõutust suusaliidu endise peasekretäri Jüri Järve telefonisõnum pärast positiivset A-proovi FISi peasekretärile: „Hea Sarah, olen pisut segaduses seoses B-proovi avamisega. Ühes varasemas e-mailis kirjutasite, et B-proovi võimalik avamine ei saa toimuda enne 7. märtsi. Seepärast ei kiirustanud ma tol hetkel ametliku vastuse saatmisega. Tundub, et hetkel on meil kaks võimalust: kui WADA nõustub tegema karjääri lõpetanud sportlaste erandi ja informatsioon ei jõua avalikuks, pole meil B-proovi vaja, kui aga avalikustamine on vältimatu, siis soovime B-proovi avamist.” Sajandi suurima valetaja tiitlile pretendeeriv Järv küll väidab, et tema sõnum on kontekstist välja rebitud ja üleüldse oli selle sissetoomine kohtumenetlusse vastaspoole teadlik taktika vältimaks testi sattumist Eesti teadlaste küüsi (Delfi 31. III). Paraku on Järve usalduskrediit ammendunud ja tema vastulause on siinkohal toodud üksnes korrektsuse huvides.

Ja kolmandaks: nädalapäevad enne Veerpalu õigeksmõistvat kohtuotsust teatas ROK, et hakkab uuesti testima Torino taliolümpiamängude dopinguproove, praeguse metoodika ja tehnika abil. Kindlasti ei huvita testijaid curling’us võiduta jäänud Uus-Meremaa varumehest harjaja või Itaalia hokinaiskonna kolmanda väravavahi proovid. Huvi tuntakse ikka nende vastu, kes medaleid võitsid. Mati Alaveri enesekindlaid esinemisi vaadates ei näe ma muretsemiseks mingit põhjust. Seda enam, et näiteks 2004. aasta Ateena olümpiamängude dopinguproovidele kordustesti puhul jäid vahele üksnes Valgevene, Venemaa ja Ukraina esindajad.

Veerpalu positiivse kohtuotsuse taustal pole meie suusaliit jõudnud seda ROKi otsust veel tervitada. Aga mis siin ikka tervitada. Loodame, et proovid testitakse kiiresti ning Kristjan Port ja Paavo Kivine lõpetavad vastuvoolu ujumise ja Andruse kiusamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming