Pressikonverentsid: meedia häbiplekk, kultuuri naerukoht

Veiko Märka

Seoses e-meedia arenguga saab juba rääkida spetsiaalsest ajakirjandusharust: lollidele mõeldud hullupakendis meediast. Mis ühendab ETV vana-aastaõhtu sketšisaadet „Tujurikkuja”, Toomas Hussari mängufilmi „Seenelkäik” ja Arto Haloneni dokfilmi „Sinivalge vale”? Mis muud kui halastamatult satiiriline suhtumine tänapäeva meedia ühte kõige ebardlikumasse eksisteerimisvormi – pressikonverentsidesse. Viimastest pressile suunatud avalikest esinemistest, millest eriti võimsad mullid üles puhuti, paistavad silma eksjalgrattur Lance Armstrongi ja tulevase ekspaavsti Benedictus XVI omad. Mitte et need tulnuks maha vaikida, aga mõlemast tehti ju uudistesaadete pealugu. Armstrongi „ülestunnistus” on ilma konkreetsete dopinguproovideta täiesti mõttetu. Ta võib väita mida tahes ja homme täiesti vastupidist, ilma et keegi saaks teda süüdistada milleski muus peale ebajärjekindluse. Eesti vaatajale on Armstrongi pihtimus kõigele lisaks odav sisuline plagiaat, sest kõigil on veel meeles täpselt samasugune „enesepuhastamise” odüsseia meedias Silver Meikari esituses. Analoogiline oli ka publiku suhtumine – eetiliselt ümbersündinutele eriti kaasa ei tunta. („Reaktsioonid olid vastakad”, nagu kantseliidis kenasti väljendutakse.) Neeme Raud vahendas New Yorgist ühe arvamuse, mis kõlas umbes nii: Armstrong on oma karjääri jooksul vallutanud palju mägesid, kuid nüüd peab ta kõvasti pingutama, et veel mõne mäe tippu tõusta.

Täpselt sama kehtib ka Meikari kohta.

Pressikad on ajakirjandusele ideaalne võimalus hakata iseennast sabast sööma ja seeläbi veel tüütumaks minna. Nii on Armstrongi tekitatud vahulaine harjal jõutud piiluda juba Lõuna-Aafrika jalutu jooksja Oscar Pistoriuse dopingukappi ning sellestki vägev uudismull puhuda.

Paavstiga seoses on sääsk aga veelgi jõledamaks elevandiks täis puhutud kui USA jalgrattalegendi puhul. Kümnete tuhandete lemmik Raimond Kaugver pani juba 30 aasta eest ühele oma romaanile pealkirjaks „Vana mees tahab koju”. Joseph Ratzinger saab aprillis 86aastaseks. Pole midagi inimlikumat sellest, et ta ükskord ometi segamatult puhata tahab, meedia aga keerutab tolmu mingite pedofiilia-, rahastamis- ja infolekitamisskandaalide ümber. Ning jälle on Eestil välja pakkuda tunduvalt põnevam analoogiline juhtum. Paavsti tagasiastumist ei saa dramaatilisuse poolest kuidagi võrrelda justiitsminister Kristen Michali tagasiastumisega. Kas või juba seetõttu, et viimane oli sel hetkel vaid 37aastane.

Nagu Eestis nii ka laias maailmas sünnivad tõelised uudised elust endast. Ei Uurali meteoriit ega Mali mässulised andnud enne oma vägitegusid mingeid pressikonverentse ja õigesti tegid. Just nemad, mitte steriilsetes ruumides pikkade laudade taga hoolega pähe õpitud fraase kordavad popikoonid on tõelised pressisõbrad.

Kui Mart Juur pani oma raamatule „Lollipop” (1999) motoks: „Loll on info järele püsti hull!”, siis küllap pidas ta silmas täiesti reaalset ja arvukat meediatarbijate kihti. Tänapäeval, seoses e-meedia arenguga, saab juba rääkida spetsiaalsest ajakirjandusharust: lollidele mõeldud hullupakendis meediast. („Marko Reikop tõmbas pähe kilekoti”; „Ženja Fokin: maailmalõpupaanika tatraga on figuurisõbralik!”) Paraku pole pakkumise suurenemine kaasa toonud tarbimise suurenemist. Esiteks seetõttu, et see oli juba 1990. aastail isegi suur. Teiseks voolab riik aktiivses meediatarbimiseas kontingendist pidurdamatult tühjaks. Kolmandaks on ühiskond igasuguste masude, eurotsoonijamade ja muude kriiside tõttu praegu mõtlikum ja süvenenum.

Pressikonverentsid selle haru alla muidugi ei kuulu – need on mõeldud lihtsalt lollidele. Meedia satub Eestis üha sagedamini kultuuri (filmi, teatri) pilkealuseks. „Tujurikkuja” Ita Everi dopingusketš oli ju tegelikult seriaali „Alpimaja” paroodia. Veel sarkastilisemalt on meediat käsitlenud „Kättemaksukontor” (portaali möla24 ajakirjanik Ann Aal). Üsna meediakriitiline on Linnateatri komöödia „Lantimiskunstnikud” oma „Tühivaate” ja Kroonika kaanepiltidega, rääkimata Mihkel Raua „Järgmisest voorust” Von Krahlis. Meedia murdis sisse ka ETV värskeimasse komöödiasarja „Hakkab jälle pihta!”, kus edukas kirjanik (Mihkel Raud) ammutab materjali ajalehetoimetuse skandaalidest 1990. aastate algul.

Pressikonverentsid on pealtnäha mõeldud ajakirjanike jaoks, tegelikult on aga just pädev, teravaid küsimusi esitav ajakirjanik pressika ebamugavaim tegelane, ehkki ohutu. Nii jäävad „Seenelkäigus” riigikogulase Aadu Kägu Peruu-afääri uuriva ajakirjaniku Riho Pukspuu kõik pingutused pressikonverentsil asjatuks. Sama jõhkralt hiilitakse ausatest vastustest kõrvale „Tujurikkujas”. Ja „Sinivalge vale” videolõigud 2001. aasta Lahti murdmaasuusatamise MMi pressikonverentsidelt olid tegeliku olukorraga võrreldes päris süütukesed.

Ajal, kui üha rohkem inimesi rahuldab oma infonälga hoopis teiste vahenditega kui tavameedia pakkuda suudab, on viimase tarbijad märksa tundlikumad, teadlikumad ja kriitilisemad. Eks siit ka kriitiline kultuuriprisma meedia kui sellise, eriti aga pressikonverentside kui eriti mõttetu nähtuse suhtes. Meedia ei saa kuidagi olla midagi muud kui elu ise. Pressikonverentsid püüavad jätta nurjatu illusiooni, et saab küll. Eks sellest ka satiirikute selle žanri „lembus”.

Muidugi saab pressiüritusi korraldada ka huvitavalt ja meeleolukalt, kui veidigi vaeva näha. Hea näide on riigikogu infotundide ülekanded ETVs, kus eriti Jürgen Ligi, Andrus Ansip ja Rein Lang suudavad kadestamisväärse professionaalsusega ühendada informatiivse ja meelelahutusliku funktsiooni.

Uputada televaatajaid välismeedia produtseeritud ekshibitsionismi ja liputamisega, pealegi olukorras, kus meil on endal palju paremaid liputajaid (Silver Meikar!), on XXI sajandil ohtlikult mahajäänud teguviis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming