Nutunaiste TV võimas läbilöök

Veiko Märka

ETVs „Meie inimesed”, esmaspäeval kell 20.35; Kanal 2s „Rääkimata lugu” neljapäeval kell 20.00. Vaesus müüb! Tõsielusaated, mille peategelasteks on haiged, õnnetud ja vähese mõistusega Eesti inimesed, on uus, kuid kiiresti arenev trend meie telemaastikul, mis harmooniliselt ühendab riigi- ja erakanalid. Läbi pisarate reitingutähtede poole! Kes on tänase Eesti telekangelased? Vaimuhaige noor naine, kes elab koos alkohoolikuga ja kellelt on laps ära võetud; pime suhkruhaige mees; väikelinna töötu peaaegu pime pensionieelik; raske vaimu- ja füüsilise puudega lapselast hooldav vanaema. Kõige parem nendes saadetes on see, kui õnnestub peategelane juba esimesel minutil nutma panna. Sel taustal hämmastab TV3, kes magusaima pala lahkelt teistele närida jätab ja oma nutusaate „Sind otsides” sel aastal hoopis kinni külmutas. Saksa surrogaat „Selline on elu” ei ole vääriline asendus. Aga loodan väga, et saade tuleb tagasi – koos selliste ilusate saatesõnadega: „Nagu Krista Lensin ütles, oli täna tegu seni kõige kurvema „Sind otsides” looga”. Kritiseerida neid saateid ei saa, mõistlikum oleks kritiseerida elu ennast – aga mida seegi muudaks. Ka omavahel võrdlemine tundub tarbetu, formaadid on rohkem ühte nägu kui vennad-purjetajad Tõnu ja Toomas Tõniste. Tõsi, „Rääkimata loo” kingitused saate lõpus tunduvad mõnikord ebasobivad. Kujutan liigagi hästi ette, mida üks narkar uue pesumasinaga peale hakkab. Aga see on pisiasi.

Fraasid nagu: „Ta ei ole kunagi tundnud emalikku armastust”, „Need valikud, mida Reili on elus teinud, on saanud talle saatuslikuks”, „Isa oli täielikult alkohoolik”, „Haiglas võeti mul laps käest ära”, „Pidin selle maja ära andma” liidavad rahvast rohkem kui presidendi üleskutsed mõelda välja sada põhjust, miks on Eestis hea elada.

Kui neid saateid pidevalt jälgida, mõjub mõnevõrra monotoonselt helitaustaks kõlav minoorne klaverimäng. Ka diktoriteksti pateetilisus „Rääkimata loos” (ka „Sind otsides”) ületab mõnikord selle sisukuse („Iga valik siin elus juhatab kusagile edasi”).

Nii „Meie inimesed” kui „Rääkimata lugu” panevad vaataja mõtlema sotsiaalsete nähtuste üle uutest aspektidest. Näiteks religiooni tagurlikkuse suhtes mul varem kahtlusi ei olnud. Aga kui raske puudega laps kinnitab: „Jumal mulle hea. Ta hoiab ja kaitseb mind”, siis on selge, et kirik ja vaimupuudega inimesed sobivad tõesti kokku nagu sukk ja saabas. Üks „Meie inimeste” peategelane, Kiviõlis elav täiesti umbkeelne venelanna, kes isegi eestlasest tööbüroo ametnikuga suhtles vene keeles, soovis täiesti tõemeeli Eestis tööd leida. Situatsioon, mis igas muus riigis annaks ainet vaid absurdikomöödia jaoks, sobib meil pisarakiskuja produtseerimiseks.

Kui telekanalid ühel meelel inimeste häda ja muret näitavad, peab sel olema tõsine põhjus. Küllap on keskmine televaataja muutumas ikka raugalikumaks, haigemaks ja vaesemaks. Eks ikka sellepärast, et noorem, haritum ja lustihimulisem rahvas jätab Eesti pinna ning siirdub välismaale. Teiseks kolib meelelahutus üha rohkem internetti, härdus aga mitte.

E-meedial on aga üks väga nõrk koht: tal pole midagi vastu panna televisiooni peatrumbile: masside üheaegsele mõjutamisele ehk sotsiaalsele aktiveerimisele. Netis nikerdab igaüks peamiselt oma nurgakeses, mingeid üle-eestiliseks kõneaineks saavaid tõmbenumbreid pakutakse äärmiselt harva.

Üheaegselt rahvast naerma panna üritab TV vaid ühel päeval aastas – 31. detsembril. Ilmselt tunnetatakse oma ande piiratust sel alal. Nutta võib aga iga nädal ja lõppu pole karta, sest õnnetutest inimestest on Eestis sama vähe puudust kui marutõbistest netikommentaatoritest.

Meelelahutuse sattumine eetrisse on aga juba nii erakordne sündmus, et selle ümber pläkutamine ületab talutavuse piiri. Nii juhtus „Tujurikkuja” Hiid-Haloneni ja -Ansipi sketšiga. Teadagi saab iga nali üha uuesti ja uuesti ümberseletamisega olematuks. Nii läks ka Haloneniga. Mitte ükski kommentaator ei suutnud sketšile lisada mitte midagi vaimukat ega isegi olulist.

Ehtsa Eesti elu näitamise taustal teles on täiesti õudne lugeda (ja vaadata) presidendi kõnesid. Päris kindlasti elab Ilves oma väljamõeldud Eestis, millel pole tegelike probleemidega mingit pistmist. Kutsuda üles Eesti talente siia tagasi tulema, mõtlema välja sada põhjust, miks siin on hea elada … See on põhimõtteliselt sama kui kutsuda elavat inimest, kes on surnu pähe maha maetud, aga kellel õnnestus siiski hauast pääseda, tõemeeli tagasi kirstu ronima. Ilvese jutud riigis, kust ei lahku mitte ainult teadlased ja muusikud, vaid ka ehitajad ja bussijuhid, mõjuvad sama anakronistlikult nagu Lenini kuju Narva muuseumi õuenurgas. Tundub, et president ei jaga üldse, et Eesti on muutumas põhiliselt sotsiaalabist elavate inimeste riigiks. Teleprodutsentide pead see-eest jagavad nagu koorelahutajad. Siinkohal olgu rõhutatud, et suurimast sotsiaalabi saavast grupist jõudsalt asotsialiseeruvas Eestis ehk vanaduspensionäridest „Meie inimesed” ja „Rääkimata lugu” suurt ei räägi, nii et see nišš on veel pooltühi.

Mõlema saate juhid on naised, enamik tegelasi samuti. Viimase „Rääkimata loo” (26. I) tegelasteks olid aga kaks venda-toksikomaani, kellest üks kaifi all puu otsa ronis, alla kukkus ja nüüd ratastoolis liigub. Saade üllatas mõnesuguse helguse ja vaimukusega. Kui tõesti Ilvese üleskutset järgida, siis sellest leidsin isegi kolm põhjust, miks on Eestis hea elada: 1) kummiliim ja nitrolahusti on odavad ja kättesaadavad, 2) nende kvaliteet on nii hea, et võimaldab kaks nädalat järjest „multifilme” vaadata ja seega Eestis elamisest tõesti siirast rõõmu tunda, 3) kui sa laksu all olles tunned, et ufod tahavad sind ära viia, leidub ikka mõni sõber, kelle jalast kinni haarata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming