Nii vähe meediat?

Peeter Olesk

  Ühel lõunasel tunnil astus meie korterisse vana noor tudeng. Ennemalt oli tavaline, et ülikooli astuti kohe pärast keskkooli lõpetamist. Praegu see enam nii ei ole, ülikooli võidakse minna ka siis, kui keskharidus hakkab juba ununema. Tänavuse suve hakul lõpetas Tartus tudeng, kes oleks võinud lõpetada juba poolteist aastakümmet tagasi. Pere-elu tuli peale, aga nüüd oli tal kraadi vaja, sest muidu ei liigu ta töökohal edasi. Justnimelt kraadi, mitte teaduslikku tööd – ja mulle meenus professor Villem Alttoa (1898 – 1975) õpetus ilma väliskirjanduseta: ülikoolis on kõigest kaks tsehhi, teaduse tsehh ja diplomitsehh.

See vana noor tudeng tahtis teada, kas meil on Langebrauni portselani. Kuna me mõlemad seda värsket üliõpilast tunneme, laskis Sirje Olesk ta meie söögituppa, mida nimetame seinavärvi järgi omletitoaks. Meil ei ole portselani ega Langebrauni, sest me ei kogu kumbagi ja mulle on alati meeldinud rohkem klaas ja keraamika. Milleks talle seda Langebrauni vaja on? Tema kirjutab – esimese semestri tudeng! – uurimust Langebrauni portselani kohta.

Ma ei tunne selle teema juhendajat, kuid jäin mõttesse. Internetist leiab vähemalt kümmekond lehekülge, kus kirjeldatud nii Nikolai Langebrauni portselanitööstuse toodangut kui ka allikaid tema elu ja töö kohta. Eraldi on meie portselani dekoreerimisest kirjutanud Eesti ajaloomuuseumi omaaegne teadur Ulve Rapp. Kes neid allikaid ei tunne, mismoodi saaks ta olla korraliku uurimuse autor?!

Nikolai Langebraun, kes korraldas 1928. aastast portselanile maalimist, alustas oma ettevõttega Tallinnas Ahju tänaval. Eestlane tunneb seda tänavat panoraamkino Kosmos järgi, mille taha see tänav välja jõuab. Säilinud on sellest tänavast vaid väike jupp algust, kõik muu pommitati Teises maailmasõjas sodiks.

Nõnda siis ei olnud minu esimene mõte sugugi rõõmus, ent sellele tuli uus juurde. Sadakond meetrit meie Tähtvere kodust lõunasse elab vanaproua, kes oli Ahju tänaval Langebrauni naaber. Maja, kus tema oma nooruses elas, sai pihta ja pärast sõda kolis ta Tartusse. Tema ja ta abikaasa kodus ei ole mingit Langebrauni, sest kõik hävis mõlemil. Kuidas see kõik aga umbes kolmveerand sajandit tagasi välja nägi, on tal meeles.

Siit küsimus: kas ma oleksin pidanud selle täiesti väljaõpetamata tudengi saatma tema juurde? Mida ta oleks osanud küsida Eesti ajast pärit proualt, kellel on oma mured ja kes sellistele küsimustele vastamiseks tahab olla ette valmistatud ning peab küsitlejat kõigepealt usaldama?

Ma ei saatnud talle toda tudengit kraesse, aga probleem jäi vaevama. Kust alates me tõmbame lollusele kriipsu peale? Ja mitte üheks korraks, vaid võimalikult igaveseks. Ja seda ka siis, kui see pole mitte sinu lollus, vaid võõra oma.

Mis puutub siia nüüd meedia? On ainult kaks eduraportit, mida ma võtan tõsiselt, nii-öelda uskumisega. Üks on see, kui artikkel või uurimus on toimetamise käigus läinud paremaks. Teine on ravikaart patsiendi kohta, kust meditsiiniõe märkmete järgi ilmneb, et kriitilise olukorra asemele hakkab sugenema normaalne. Mõlemad märgivad edu. Muud eduraportid on poliitiline mäng. Keegi ei hakka koostama eduraportit selle kohta, mis on mäda Taani riigis ja kuidas vana hea Inglismaa on parem, sest esimesena ei juhtinud asjade halvale seisule Taani väinades tähelepanu mitte taanlane ise, vaid hoopiski Shakespeare.

Ei ole mulle kätte puutunud ega silma ette jäänud aga ainsatki normaalse inimese keeles, see tähendab tavaliste sõnade ja õige süntaksiga käsitlust selle kohta, kus, millistes käänupunktides me oleme oma kõrghariduskorraldusega läinud kui mitte viltu, siis libedale. Ometi peaks olema ju selge, et vanemat inimest peab õpetama teisiti kui noort. Noort inimest kasvatatakse, kuid vana inimest pole mõtet kasvatada, kui ta on noorena korraliku kasvatuse juba saanud. Õpetamist vajab aga vanagi inimene. Nagu näiteks siis, kui linnaliinibusside sõiduplaan on muutunud. Või kui kaupmees on hinda tõstnud.

Ütleksin, et reportaažlikkus on kasvanud või ka laienenud, analüütilisus või uurimuslikkus langenud. Esimest nimetatakse kappamiseks, teist kannatlikuks tööks. Ratsanikule on kappamine arusaadav, lehmapidaja ei kappa oma Kirjakute jt seljas.

Iseseisvus ei ole mõeldud kappamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming