Netiõhu puhastumine algab

Kaarel Tarand

Nädal tagasi langetas riigikohus tähtsa näidisotsuse. Tõsi, kaalukat pretsedenti arvestades võinuks olla kohtuvaidluse pooled esinduslikumad: Vjatšeslav Leedo pole Eesti eraettevõtluse käilakuju ega Delfi vaba ajakirjanduse lipulaev. Riigikohus otsustas jätta jõusse ringkonnakohtu varasema otsuse, seda sisulises osas muutes ja täiendades, ning rahuldamata kostja (Delfi) kassatsioonikaebuse. Otsuse sisu leidis ajakirjanduses üsna tagasihoidlikku kajastamist ja selgitamist. Ja et oleks ühtki organisatsioonilist järeldust tehtud, sellest pole veel märkugi. 

Teatavasti kaebas Leedo Delfi peale au ja inimväärikuse alandamise pärast anonüümsete kommentaaride abil. Et tegu oli au ja inimväärikuse alandamisega, leidis kõrgeimas kohtuastmes kinnitust. Vaidluse olulisem osa aga puudutas vastutuse küsimust. Kel huvi ja jaksu lugeda, leiab riigikohtu otsuse tervikteksti riigikohtu kodulehelt (www.riigikohus.ee). Kuni selle otsuseni kaitsesid kommentaare avaldavad portaalid end väitega, et kommentaarid pole ajakirjanduslik sisu, mistõttu portaalipidaja, veebikeskkonna pakkuja seal avaldatu eest vastutust ei kanna. Delfi (aga ka Postimehe,  Eesti Päevalehe jt) vastutus piirduvat kohustusega anda hoiatus, mis avaneb kommentaariaknas – et sisu ei pruugi kattuda toimetuse vaadetega. Eesti Päevalehe võrguväljaande kommentaariruumis kinnitatakse, et leht ei vastuta kommentaaride sisu eest. Postimees aga ei hoiata üldse, kommentaariakna sabast leiab nupukese „kommenteerimise tingimustega”, mis kujutavad endast Eesti Ajalehtede Liidu nn hea tava lepet, mis veeretab kogu vastutuse kommentaaride autoritele.

Riigikohtu lahend aga ütleb selgelt: vastutust kannab nii  laimujutu kirjutaja/avaldaja kui ka portaal, mis selle levitamist takistusteta võimaldab. Kui toimetus ei ilmuta selgelt õigusvastase sisuga kommentaaride kustutamisel omapoolset initsiatiivi, on tegu õigusvastase tegevusetusega. Postimehe juhtkiri ses küsimuses („Kommentaatori vastutus”, 11. VI) püüab luua muljet, nagu portaalipidaja juba teekski nimetatud hea tava leppe järgi kõik endast oleneva ning vastavalt riigikohtu lahendile peavad ennast parandama ikka needsamad anonüümsed kommentaatorid. Soovimatus tunnistada oma tegevusest (kommentaariruumi  avamine) ja tegevusetusest (kommentaaride toimetamata jätmine) johtuvat võimalikku kahju süütute kodanike heale nimele, aule, väärikusele ja mainele ei aita meid edasi.

Kommentaariruumi kaitseks toovad nende pidajad tavaliselt, et tegu on sõna- ja arvamusvabadusega, lugejate õigusega osaleda, uue kvaliteediga demokraatia arengus, mida ei saa tagasi pöörata. Tsitaat Postimehe juhtkirjast: „Inimesed on sellise võimalusega juba harjunud, nii et selle võtmine oleks nagu katse džinni pudelisse tagasi toppida – piirideta internetis võimatu”. (Sama hästi võinuks 10–15 aastat tagasi öelda, et kuna inimesed on juba harjunud avalikus ruumis igal pool suitsetama, siis ei ole võimalik kohvikutes, töökohtadel jm suitsetamist keelustada.)

Mõelgem hetkeks, mis siis ikkagi juhtuks, kui ajalehtede uudiseid ja muid tekste enam kommenteerida ei saaks? Mitte midagi peale selle, et nii mõnigi oma tööaja ja tööandja usalduse kuritarvitaja tegevuse efektiivsus töökohal tõuseks (ma eeldan, et kõik nn püsikommentaatorid ei ole töötud või pensionärid). Internet on kahtlemata piirideta ja mis tahes konstruktiivse ja seadusliku huviga inimene leiab  oma mõttekaaslased eri- või huvialafoorumist vaevata üles. Kus sisu ja huvi, seal ka ei sõimelda ega rünnata vestluskaaslaste inimväärikust või au. Isegi kui seda saab anonüümselt teha.

Kas võiks toimetusel ilma kommentaarideta jääda saamata oluline osa tagasisidest? Vaevalt sedagi. Et kommentaariks satub mõni väärt vihje, on võimalus üks miljoni vastu. Ja see ei jää toimetajal ju saamata, tema postiaadress võtab infot sama hästi sisse kui kommentaariruum. Näide: Eesti Päevaleht avaldas kolmapäeva hommikul mu artikli, millele oli kella üheteistkümneks lisatud juba üle  saja kommentaari. Neist neli oli kustutatud kui „hea tava reeglitele mittevastavad” (kaude võis mõista, et kommentaatorid olid üksteist solvama hakanud). Ülejäänutest haakus artikli teemaga parimalgi juhul napp kümnendik, muu sisuks püsikommentaatorite ilmselt juba aastaid iga artikli all käiv vaidlus selle üle, kes on õigem eestlane, kes reetur, kes parteiline käpiknukk; samuti leiab sealt autorit kui mitte kohtukõlbulikult laimava, siis vähemasti põhjendusteta halvustava ja olematutes vandenõulistes tegudes-kavatsustes süüdistava „panuse” demokraatia arengusse.

Selle kamba  tegevuse tõttu kaob viisakamatel inimestel vähimgi võimalus ja himu artikli teema üle mõtteid vahetada. Ja portaalipidaja saab kahju, mitte kasu. Kas ehk võib kannatada saada palju räägitud ärimudel, klikivabrik? Majanduse jahtumine on juba kaasa toonud korrektiivid reklaamiandja käitumisse, languse ajal jäävad ellu ikka need, kes ka turundamisel targad, mitte ei kuluta raha lollide klikkide püüdmisele. Kui palju ma ka ei mõtleks kommentaaridest saadavale ettevõtja või lugeja kasule, ei suuda ma välja mõelda, mis see on ja kust tekib. Küll näen  ma, kuidas võimalus toimetamata ja kontrollimata informatsiooni levitada ähmastab selgete sõnumite sisu, tekitab müra, kõigutab kokkuvõttes usku faktidesse üldse.

Postimehe juhtkirjas esitatud väitele on niisiis lihtne vastus: seda džinni on pudelisse tagasi toppida väga lihtne. Ajalehti, mille võrguversiooni kommentaariruum tuleks kinni panna, on ju kümmekond, vajalikku otsust langetama pädevaid omanikke veelgi vähem. Mis kunst seda siis teha oleks? Kui keegi soovib uudisele lisaväärtust luua, võib lisada viitasid vastava teema foorumitele, millega huviline  saab soovi korral liituda. Kui džinn pudelisse toppimata jätta, peab kommentaariruumi pidaja olema valmis kandma suuri kohtukulusid iga natukese aja tagant, kui jälle kedagi kommentaatorite autu rünnak tabab. Või siis kulutama kommentaaride toimetamisele hulga raha ja tööjõudu, mille puhul pole aga lisanduvat tuluvoogu esialgu kuskilt näha. Riigikohtu otsuses nimelt on kirjas: „Kolleegiumi arvates on põhiõigust mis tahes moel kitsendava (piirava) abinõu rakendamine käsitatav selle põhiõiguse kasutamisse sekkumisena. Internetiportaali  pidaja sekkumine kommentaari postitaja sõnavabadusse on aga õigustatud portaalipidajast ettevõtja põhiseadusest (PS § 17) ja seadusest (VÕS § 1046) tuleneva kolmandate isikute au ja hea nime austamise ja neile kahju tekitamisest hoidumise (VÕS § 1045 lg 1 p 4) kohustusega”.

Kohtuotsuse täitmiseks on kaks teed: kulukas toimetatud kommentaarikeskkonna pidamine või kommentaarikeskkonna kaotamine puhtama mõttevahetuse ja sõnavabaduse arengu nimel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming