Neljakesi präänikute maalt

Veiko Märka

Imeline Ajalugu, Imeline Teadus, National Geographic ja Intelligent Life Eesti ajakirjandusturul. Eesti kaupluste ja kioskite ajakirjariiulid on viimase kahe aasta jooksul saanud tõhusat ja kogukat lisa nelja väliskapitalile kuuluva eestikeelse ajakirja näol. Need on Bonnieri grupile kuuluvad Imeline Teadus (IT) ja Imeline Ajalugu (IA ), briti Economisti kvartaliväljaande Intelligent Life (IL) Eesti versioon ning ameeriklaste National Geographic (NG). Hinnaltki on nad lähedased (4–4.90 eurot). Intuitiivselt ütleksin, et kõige vajalikum neist oli meie ajakirjandusturul Imeline Ajalugu. Populaarne ajalooajakiri puudus meil, ajaloosse nii suure huvi ja respektiga suhtuval rahval, sootuks. Vähesed, ehkki haaravad lood Horisondis (viimane Indrek Rohtmetsalt euroopa piisoni kui liigi päästmisest) ja Eesti Ekspressis Pekka Erelti sulest ei suutnud tühikut täita. Nii võib uskuda märget 2012. aasta IA 10. numbri kaanel: „Ostetuim kuukiri Eestis esimesel poolaastal”. Rahva huvi näitab seegi, et nii IT kui IA numbrid ei jää inernetioksjonitel (osta.ee) tavaliselt alghinnale (10 senti) pidama või hoopis pakkumiseta nagu uuemad ajakirjad tavaliselt. Lähemal süvenemisel jäävad Bonnieri kaksikud siiski mõnevõrra kergemeelseteks. Liiga kirjuks ja lapsikuks aetud pildikujundus jätab mulje, et nii IT kui IA on mõeldud eelkõige koolinoorsoole (Vercingetorixi portree meenutab väga Vahitorni illustratsioone), kuigi kirjas seda kusagil pole. Ka IA sisu tekitab paiguti kahtlusi, et mõtleva inimese jaoks on latt liiga madalale asetatud: Marilyn Monroe tapeti sellepärast, et ta teadis ufost; Castro oleks suutnud Kennedy elu päästa ... Üldse on veider, et end ajalooajakirjana esitlev väljaanne paneb ühe numbri kaanepoisiks Adolf Hitleri, teise kaanetüdrukuks aga Marilyn Monroe. Liiga erinev mõõtkava. Hakata vahtu üles kloppima selle pealt, et inimene, kes oli teinud juba neli enesetapukatset, ei teinudki viiendat, vaid hoopis mõrvati (sealjuures ilma vähimagi mõistliku motiivita), on kollase ajakirjanduse tase.

Kui IT ja IA pakuvad ka kodumaist materjali, ehkki selle osakaal on tähtsusetu, siis NG eestikeelne versioon on puhas tõlkematerjal. Ajakirja soliidsus, usaldusväärsus ja pildikvaliteet on ammuilma üldtuntud kogu maailmas. NG formaat on teistega võrreldes käepärasem, reklaami leidub vähe ja see vähenegi on maitsekalt ajakirja üldisesse kujundusse sulatatud.

Eestikeelse NG ainsaks formaalseks puuduseks on see, et ajakiri oli geograafia- ja loodushuvilise eestlase tähelepanuobjektiks ka ingliskeelsena. Seda enam, et juttu on selles märksa vähem kui pilte, mistõttu sisu oli hõlpsasti haaratav. Ja võib-olla võlgnes NG osa oma heast nimest siinmail ka teadmisele, et ajakirja tegemises on aastakümneid aktiivselt osalenud Eesti päritolu Priit Vesilind.

Sisult kõige ebaühtlasem, aga seetõttu ka kõige huvitavam on siiski Intelligent Life, kust leiab teistest palju rohkem kodumaist materjali. Tõsi, ajakirja sisukorda kuulub ka idiootlik kolmainsus toit-vein-autod, mille kohta kõige seni eestikeelsetes väljaannetes loetu põhjal võib kindlalt väita, et nendest asjadest pole absoluutselt võimalik midagi intelligentset kirjutada.

Aga on ka mõtlemapanevaid materjale. Viimases numbris leidub pikem lugu „Heas ja halvas” IL Briti väljaande peatoimetajalt Tim de Lisle’ilt, kes portreteerib ajalehte Guardian ning selle peatoimetajat Alan Rusbridgerit. Artiklis analüüsitakse ja sünteesitakse teravmeelselt traditsioonilist paberajakirjandust ning e-meediat, sealhulgas suhtlusmeeediat. Sirbi lugejale igati sobivalt tuuakse üks võrdlus ka kultuurivallast. Oletame, et esietenduse ajal istub saalis 900 inimest, nende seas üks mõjuka ajalehe (näiteks Sirbi) teatrikriitik, kes kirjutab lavastuse kohta arvustuse. Arvustus on väga pädev, hüpoteetilisel 10 palli skaalal 9 palli. Samal ajal istub nende 900 seas veel 30 inimest, kes on samuti mõnevõrra asjatundjad (6 palli) ja kajastavad tükki oma blogides või muul viisil elektrooniliselt. Kui ajaleht nende arvamust ignoreerib („Olgu, ehitame meie teatrikriitikule müüri ümber”), ongi tema hinnang väärt 9 palli. Kui arvestab („Ok, võtame teised ka pardale”), siis 9 + 6 ehk 15 palli. (Õnnetu e-meedia jääb muidugi igavesti oma 6 palli otsa tilpnema.) Vaat siis, millise kasutamata ressursi otsas meie ajakirjandus istub!

Sisulistest erinevustest hoolimata võib kõiki nelja nimetada kvaliteetajakirjadeks ja selle kriteeriumi abil eristada näiteks juba kaheksa aasta eest eestikeelse versiooni käivitanud Cosmopolitanist. Toon selguse mõttes kogu esimese eestikeelse Cosmo (november 2004) esikaane teksti: „Oled sa valmis? Otsetee orgasmini. Cosmo seksigiid viib su kohale / Juhi mängu. Üllata end – ütle EI ! / Angelina Jolie. Absoluutselt avameelne / Seljata kiuslik kolleeg. (Tigedikud, vaadake ette!) / Hoia teda peos: 25 kavalat võtet / Ühe naise lugu. Mu mees muutus saatanaks / Riskid, millest günekoloog võiks sulle rääkida … / Värskenda välimust. Raba uue mantliga! Jalad sihvakaks saabastega. Ilunipid ka padjanäole”.

Kogu see jutt võiks samas kohas ilmuda ka täna, kaheksa aastat hiljem, ja ükski lugeja ei paneks midagi tähele. Siin käsitletud kvarteti puhul oleks see mõeldamatu.

Importmeedia neliku invasiooni puhul pole alust vähimakski põhimõtteliseks kriitikaks. Ajal, kui meie endi kirjastajate fantaasia küündib üksnes naisteajakirjade laviini suurendamiseni, tuleb selle kingituse üle ainult rõõmu tunda. Tundub, et tegemist on isegi pisut teenimatult sülle sadanud rikkusega. Räägitakse ju pidevalt Eesti rahvaarvu vähenemisest, andekate inimeste äravoolust, eesti keele positsioonide nõrgenemisest. Järsku aga leidub nii Skandinaavias, Inglismaal kui lombi taga selle keele väärtustajaid ja, mis peaasi, sellesse investeerijaid.

Ehk kasvab just nende väljaannete najal üles uus, niivõrd intelligentne eestlaste põlvkond, kes suudab isegi oma kodumaal äraelamisvõimalusi leida ja rahvast taastoota?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming