Millest kõneleb Noam Chomsky?

Tiit Hennoste

Propaganda on demokraatiale sama mis nui diktatuurile.  

 

Noam Chomsky, “Meedia ja võim”. Tõlkinud Pearu Helenurm. Konn, 2006, 96 lk.

 

On ausalt öeldes kummaline, et pisike raamat “Meedia ja võim” paistab olevat esimene Chomsky ideoloogiateemaline töö eesti keeles (nt soome keeles on ilmunud vähemalt 8 raamatut). Ja tutvustusi ei tule ka meelde rohkem kui Postimehes parempoolse poliitiku ja kirjandusuurija Mihhail Lotmani kirjutis, mille lahmiv tigedus tekitas natuke enam kui häbi. Chomsky suurim panus maailma kultuuri on kindlasti lingvistiline pööre, generatiivgrammatika. See on nii suur, et üldiselt jagatakse XX sajandi lingvistika perioodideks enne ja pärast Saussure’i ning enne ja pärast Chomskyt. Kuigi praegu ei tegele enam klassikalise generativistikaga ei lingvistid laiemalt ega ka Chomsky ise. Sellega paralleelselt on Chomsky 1960. aastatest peale esinenud poliitilise seisukohavõtjana, pidades kõnesid, kirjutades artikleid ja raamatuid.  Just nende kaudu tuntakse teda väljaspool lingvistikat. Jättes ka igasuguste maailma-parimate-edetabelite koostamise probleemid kõrvale, võime öelda, tegemist on kindlasti maailma ühe mõjukaima intellektuaaliga.

 

Anarhismitraditsioonist võrsunud

 

Kõigepealt, ideoloogiliselt on Chomsky sidunud ennast anarhismitraditsiooniga, täpsemalt Bakuniniga ja anarhosündikalismiga. Kuid temale omaselt ei ole ta soovinud ennast samastada puhtalt ühegi voolu või sildiga, ta on soovinud lasta oma artiklitel ja raamatutel ise enda eest kõnelda. Anarhismi ja sellega seotud ühiskonnakorraldust kui ideaali tuleb aga teda lugedes alati meeles pidada. Chomsky on rõhutatult Ameerika-keskne kriitik. Tema keskseks teemaks on USA valitsuse poliitika terav kriitika. Kõigis oma kirjutustes jõuab ta ka sellega tegelda. Tema teine oluline idee on terav sõjavastasus, juba Vietnami sõjast alates. Ja kolmandaks, ta võitleb pidevalt korporatiivse riigikapitalismi ja totalitaarse kontrolli vastu, millena ta nimetab USA ja nõukogude sotsialismi majanduspraktikat. Sealjuures on Chomsky väga terav kriitik. See aga on toonud kaasa omakorda tema vaadete terava kriitika, teda süüdistatakse nagu sellisel juhul ikka valetamises, vassimises, primitiivses mõtlemises, naiivsuses jne jne.

Vähem läbi kirjutatud osa tema ideoloogilises tegevuses on meediakriitika. Selle teoreetiliselt keskne töö on koos omaaegse Pennsylvania ülikooli meediaanalüütiku ja majandusteadlase Edward S. Hermaniga  kirjutatud “Manufacturing Consent: The Political Economy of the Mass Media” (1988). Chomsky ja Hermani loodud uudismeedia propagandamudel on oma põhiloomuselt üsna lihtne. Selle aluseks on väide, et uudiste kalded tulenevad viiest filtrist, millest läbi peavad liikuma kõik uudised.

Esimene filter on omanikud. Peavoolumeedia omanikud on hiigelkorporatsioonid, kellel on huvisid ka muudes majandusvaldkondades või poliitikas, mida nad soovivad ka meedia kaudu läbi viia. Aga needsamad omanikud soovivad ka meedia kaudu teenida maksimaalset kasumit. Teine filter on rahastamine. Selle aluseks on väide, et meedia saab suurema osa oma sissetulekust reklaamist, mitte lugejatelt. Sellega paneb reklaami taga olev ärimaailm ajakirjanduse publitseerima uudiseid, mis peegeldavad selle maailma väärtusi ja soove. Kolmas filter tuleb sellest, et meedia vajab pidevalt infot, et oma rolli täita, uudiseid edastada. Selle tõttu on see seotud tugevalt riiklike institutsioonide ja ärimaailmaga, kes on meedia olulisimad allikad, ilma kelleta meedia uudiseid toota ei saa. Ja nii tuleb reporteritel liigagi tihti piirduda ebakriitilise vaateviisiga, mille aluseks on korporatsioonide vaateviiside ja väärtuste omandamine. Neljas filter on kriitika, ehk suunatud katsed diskrediteerida organisatsioone või isikuid, kes ei nõustu võimu jaoks oluliste eeldustega. Näiteks helistamised Valgest Majast lehe toimetajale, vajalike dokumentide pakkumine ajakirjanikele jne. Viimane filter on anti-ideoloogia. Selle all peavad nad silmas ideoloogiaid, mis arvestavad inimeste hirmuga ja ehitavad oma sõnumid võimalikule ähvardusele, vaenule jms. Esmalt oli neil selles mudelis antikommunism kui USA meedia oluline komponent. Pärast N Liidu kokkuvarisemist laiendasid nad kriteeriumi. Igatahes kasutatakse seda hooba selleks, et kriitilisi hääli vaikima sundida ühise ohu tagasitõrjumise nimel.

 

Chomsky meediamudel

 

Mudel põhineb USA ajakirjanduse analüüsil, kuid on autorite arvates kasutatav ka mujal. Ei ole raske näha, et see mudel sisaldab osa pidevalt ja suures osas meediamudelites kasutatud filtreid. Selliste filtrite kaudu proovib Chomsky näidata, et meedia kujutab endast avalikku ja detsentraliseeritud, kuid võimsat propagandasüsteemi, mis tegutseb eliidi huvides. Vastased on kulutanud palju energiat eeskätt selle peale, et ümber lükata autorite toodud empiirilisi näiteid ja selles osalt ka õnnestunud. Teiselt poolt aga kritiseerinud seda, et see mudel on ühesuunaline. Selles mudelis on lugejad passiivne ajudeta mass, keda saab vabalt manipuleerida ja kes ei suuda näha propagandast läbi. Kuidas see ikkagi võimalik on? Natuke vastab sellele “Meedia ja võim”.

Kõigepealt, see on pisike raamat, mahult keskmise ajakirjaartikli suurune, mis ilmus esmatrükis 1991. aastal. 2002 on tema sappa lisatud kõne “Ajakirjanik Marsilt”, mis on olemas ka eestikeelses väljaandes. Raamat ei ole mingi teaduslik uurimus, vaid eeskätt pamflett. Ja pealkirjale vaatamata pole jutuks mitte meedia ajakirjanduse mõttes, vaid propaganda. Chomsky põhiidee on lihtne: USAs valitseb eliididemokraatia. Selle mudeli aluseks on tema järgi Walter Lippmanni teooria, mis jagab inimesed kaheks: koolitatud eliit ja hämmeldunud loomakari. Vaid eliit mõistab, mida ühiskond vajab, tavainimene ei ole lihtsalt võimeline aru saama ühiskonna laiematest vajadustest. Ja seetõttu eliit juhib ja otsustab, massi rolliks on pealtvaatamine ja vahetevahel uute juhtide valimine. Loomakari on metsik ja teda tuleb pidevalt taltsutada. Seda tehakse ühiskondliku heakskiidu kujundamise abil. Meedia, kultuur ja kool peavad pakkuma otsustajatele enam-vähem vastuvõetava pildi tegelikkusest ja sisendama massile hetkel vajalikke väärtushinnanguid.

Sellise riikliku propaganda töökindluseks on Chomsky järgi olulised kaks asja. Selleks, et suunata üldsuse mõttelaadi, tuleb suunata eeskätt intellektuaalide mõttelaadi. Nende ülesandeks jääb siis propagandavalede levitamine, et rahvas pöördesse ajada. Ja teiseks, ei tohi lubada kõrvalekaldumisi propagandajoonest. Vastuküsimuseks sobib lihtne: kas ikka intellektuaalid töötavad valitseva klassi huvides? Me oleme nagu harjunud kuulma vastupidist. Loomulikult ei suuda ega taha kõik seda teha. Aga neil pole siis ka endal asja eliidi hulka. Sinna pääsevad ainult need, kes on näidanud üles piisavalt hästi treenitud südametunnistust.

Aga mida teha vastuhakkajate, dissidentide jms. Ja mida teha selleks, et see arutu loomakari ei hakkaks arvama, et tema peab juhtima riiki? Nüüd jõuame asja tuumani. Nimelt ei ole vastutöötamine Chomsky järgi probleem senikaua, kui teisitimõtlejad mõtlevad üksinda ja eraldatult. Põhimõtteliselt tähtis on mitte lubada arutul massil end organiseerida. Sest siis ei lepi see enam pealtvaataja rolliga. Chomsky näitab, kuidas USAs tekkis see probleem omal ajal ametiühingute loomisega. See oht tuli neutraliseerida. Ja seda tehti USAs kiiresti ja efektiivselt. Selle keskseks võtteks oli näidata, et ametiühingud on riigivastased, kes tegutsevad meie kõigi ühishuvide vastu. Selleks ühishuviks sobib suvaline loosung, mis on piisavalt tühi, kõiki ühendav ja samas selline, mille vastu minemine mõjub negatiivsena: Ameerika väärtused, harmoonia, meie sõdurite toetamine. Või kas või viimaste Valgevene presidendivalimiste “Hääletasin Valgevene (ehk siis Lukašenka) poolt”.

Sama oluline on panna kogu massimeedia tööle selle heaks, et inimese keskseks tegevuseks oleks meelelahutus teleka ees, lõdvestus, asjade ostmine jms. Ühesõnaga, elu väljalülitatud ajudega. Isegi kui keegi mõtleb teleka ees sellest, et ärimehed polegi ehk… jne, siis talle peab jääma arusaam, et need on ainult tema kui hälviku mõtted, mida on parem enda teada hoida.

Sellele lisandub kolm asja. Oluline on muidugi ajalugu. Nagu ütleb Chomsky: ajaloo võltsimine on hädavajalik. Ametliku ajaloo kirjutamise aluseks on alati lihtne tees: kõik, mida teeme meie, on üllas ja õige. Ja alati on oluline leida vaenlane, kelle vastu võidelda. Vaenlane ühendab. See on tuttav ka eesti poliitikutele ja PRi üks algtõdesid. Sellele lisandub selektiivsus. See on asi, mida meil tuntakse topeltstandardite nime all. See on üks Chomsky kriitika põhisuundi, millele on tervenisti pühendatud loo lõppu lisatud kõne “Ajakirjanik Marsilt”. Lihtsalt öeldes: samad teod on terrorism siis, kui neid teevad meie vastased ja demokraatia kaitsmine vms, kui neid teeme meie. Ja teine oluline asi: kirjutatakse vaid sellest terrorismist, nendest inimõiguste rikkumistest, mis on vajalikud riikliku propaganda seisukohalt. Muudest lihtsalt vaikib üleriigiliselt oluline meedia, või kirjutatakse sellest kusagil 33. lehekülje allotsas.

Selline pamfletlik mudel tekitab mitmeid küsimusi. Kas USAs on asjad tõesti nii hullud? Kardan, et on. Oleme näinud selle ühiskonna liikmete üsna armetut lohisemist propagandamasina sabas viimaste aastate jooksul rohkem kui küll (Iraagi sõda jms). Võime küsida, kuidas see on võimalik? Üks võimalik vastus ongi Chomsky seletusmudel. Kas siis teisitimõtlemist USAs ei olegi? Loomulikult on. See on püsinud kogu aeg elus ja Chomsky arvates 1970. aastatest isegi laienenud: feministid, rohelised jne. See ei ole aga muutnud tema arvates põhiasjade olemust.

 

Kas tuleb tuttav ette?

 

Kuidas on asjad Euroopas? Chomsky Euroopast üldjuhul ei kirjuta, kuid mainimisi näeb ta seal palju paremat olukorda, just tänu sellele, et mass on organiseerunum. On ametiühingud, ajakirjandus on palju vabam jne. Ja samas teame hästi, kuidas seesama mudel on töötanud nt Nõukogude Eestis, kus dissidentidest loodi kuvand kui üksikutest lollakatest, kes ei tea, mida nad tahavad. Ja kus perestroika antud rahva vaba iseorganiseerimise võimalus hävitas kogu riigi.

Chomsky ei käsitle selles raamatus küsimust, miks intellektuaalid eliiditeenimise teele lähevad (peale selle, et nad pääsevad nii ise eliidi hulka). Ega sellele ju ilusat vastust ka pole. Kuid samas näitab ka Euroopa XX sajandi ajalugu, et seda saavutada pole mitte raske. Masin töötas ülihästi N Liidus (Chomsky jaoks on N Liit ja USA sama tüüpi nähtused). Ja samamoodi, kuigi veidi halvemini töötas masin Pätsu Eestis, kus võim ei suutnud tagada ühte: kõrvalekallete keelamist. Ehk on mõjunud kaasa just see, et intellektuaalid on tihti parema meelega kuningad ja aristokraadid (või kuningate sõbrad) kui demokraadid. Lõppeks, intellektuaalide seas on arusaam, et rahvas on loll, laialt levinud igal ajastul. Valgustusest peale.

Ja kõige tähtsam: kas tuleb tuttav ette? Mulle tuli. Kuidas töötavad Eesti massimeedias needsamad filtrid? Veebruaris 2005 kaklesid Eesti meediakontsernide juhid lehtedes selle üle, kes ja kas on seotud parteidega. Soovitan lugeda Postimehe kontserni juhi Mart Kadastiku suurepärast artiklit “Nähtamatud rindejooned” 19. veebruari Postimehes. Seal on juttu nimelt meedia, majanduse ja poliitika seostest. Ma usun, et Eesti meediamaailma mõjukaim mees teab, mida räägib. Reklaami ja uudiste suhete probleem on tuntud igale eesti ajakirjanikule. Olgu siis sel viisil, et lugu jääb kirjutamata, kuna asjast teada saanud suurfirma ähvardab reklaamilepingu katkestada. Või reklaamiosakonna ja toimetuse pideva vaidlusena, kusjuures reklaamiosakondades on aastaid oldud veendunud selles, et nemad peavad lehte ülal ja autorid peavad kirjutama nii, et see sobiks reklaamiga.

 

Me kõik oleme müügiks

 

Muide, eriti on mulle meeldinud Chomsky seisukoht, et tegelikult ei müü lehed reklaamivatele firmadele mitte reklaamipinda ega lugejakontakte, vaid nimelt lugejaid ja vaatajaid, meid kõiki. Anti-ideoloogia on Eesti riigis tuntud ehk pareminigi kui USAs. Venehirmu söövitatakse võimsa järjekindlusega, kuigi muidu on Eesti riiklik propagandamasin armetul tasemel.

Chomsky ei kõnele veel ühest asjast. Nimelt sellest, kuidas radikaalsed ideed, mis võiksid ehk raputada ühiskonda (nagu omaaegne KesKus), juhitakse osavalt ja kiiresti peavoolumeedia meelelahutusse. Selles propagandas on eesti eliit olnud vägagi osav.

Kui aga läheme ühiskonna kaheksjagamise juurde, siis peaks kõigile meelde tulema kahe Eesti hüüdlause, mis levis nagu kulutuli. Kas need kaks Eestit pole mitte samad eliit ja armetu loomakari? Ja tasub jälgida, millise viha ja hooga on lugematud poliitikud ja ka intellektuaalid tegelnud selle pildi ümberlükkamisega, hägustamisega (on kümme Eestit jms) – ainult et mitte ei tuleks massi ette tõde, et neile pole jäetud suuremat midagi.

Ma tunnistan, et mõte massi organiseerimisvõimaluse kesksest rollist oli minu jaoks selle teksti kõige suurem äratundmishetk. Ma olin miskipärast samade asjade üle juba mitu kuud mõtisklenud.

Ma arvan, et iga eesti kapitalist teab, et nende kaunid päevad lõpevad siis, kui ärkavad Eesti ametiühingud. Kui rahvas hakkab nende kaudu nõudma midagi, mida praegu isandad saavad ise anda, ja näidata seda antud killukest kui enda suuremeelsuse, headuse, sügava ühiskonnale mõtlemise eetilist tulemust. Ma ei ole küll siiani aru saanud, kas Eesti kapitalist on seda sügavamat masinavärki mõistnud või on teda juhtinud lihtsalt nimetu hirm ja viha, aga see on ka ükskõik. Igatahes on ta valinud kas või intuitiivselt väga õige tee.

Minu arvates on kokkuvõte karm, aga koledavõitu. Eesti pisike ühiskond on just samasugune korporatiivne totalitaarne demokraatia nagu USAs, kuigi oma nüanssidega. Ma ei ole kindel, et siinsed juhid on suured kommunikatsiooniteoreetikud. Vastupidi, nende käitumine juhtudel, kui midagi rebeneb, kokku kukub, skandaali põhjustab, on näidanud, et tegu on armetute amatööridega. Sest just need hetked näitavad professionaalsust. Aga mingi seitsmenda meelega, mingi intuitsiooniga on nad suutnud valida “õige” kursi ja seda hoida.

Jääb üle veel küsida ühte: kas ei hävita Internet kogu seda suletud maailma? Chomsky ei kõnele kordagi Internetist. Tõsi, see pamflett on avaldatud aastal 1991, kui internetist veel juttugi polnud. Igatahes, Internet on kindlasti juba mõjutanud seda, et miski ei püsi enam suletuna. Nii et, meil on lootust…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming