Meedia: Raadio juubel ja teisi jutte

Ilmar Raag

Rääkiv plekk-kruus ja teisi raadiojutte. Koostanud Kerttu Soans, kirjastanud AS Maaleht, 2006.  

Õigupoolest on ju ülesanne raske. Eesti ringhäälingu sünd on oma tulevase mõju mõttes võrreldav Õpetatud Eesti Seltsi või eesti teatri sünniga. Ometi tabab igaüht, kes seda tähtsust juubeli puhul väljendada püüab, seesama häda, mida tunneb siiras armastaja oma tunnet deklareerides. Kord juba sõnaks ja pildiks vormistatud mõte jääb piinavalt puudulikuks selle kõrval, mida me tunneme.

Eesti Raadio, kus kõige otsesemalt kantakse ringhäälingu 80. sünnipäeva õigusjärglust, tegi juubeli puhul telesaate ja andis välja ka raamatu. See viimane on veidi ebastandardselt piklik (ehk siis kunstipärane), aga igal juhul kõvade kaantega ja soliidselt kujundatud. Raamatut lahti lüües avastab lugeja, et erinevate teemade ja lugude rohkusest hoolimata ei ole seal sisukorda. Ma tahaksin arvata, et tegemist on väga kontseptuaalse ärajätmisega. Raamatu koostaja Kerttu Soans kirjutab eessõnas, et lugejat ootab: “/…/ nende kaante vahel sik-sakiline raadiojutt, justkui katse katkematust raadiofenomenist endast.”

Jutud ja pildid on järjestatud viisil, mis ei lase päris täpselt struktuuriloogikast aru saada, aga küllap kuulub seegi “sik-sakilisuse” juurde. Nii algab raamat igati loogilise teatega: “11. mail 1924 tehti Haapsalus proovisaade, /…/aga Eesti Raadio sünnipäevaks peetakse siiski 18. detsembrit 1926 – sellest päevast sai kuulama hakata regulaarset saatekava Tallinnast.” Edasi tulevad mõned leheküljed pilte, siis luuletus ja karikatuurid ennesõjajärgsest ajast, mille järel tehakse ajas hüpe ja lugejale pakutakse intervjuu “Ööülikooli” samba Jaan Tootseniga. Jaan räägib muidugi peamiselt elust ja ööülikoolist. Sinna otsa saab lugeda Kaja Kärneri vastuseid raadioteemalistele küsimustele. Ja nii see raamat jätkub. Kõikjalt paistab välja kirjutajate aukartus selle fenomeni ees, mille heaks nad töötavad – see on ju rohkem kui raadio.

Ühtäkki tabas mind kiusatus teha sellele raamatule normatiivset kriitikat, mis heidaks autoritele ette seda, mida nad pole tahtnudki öelda. Tean, et see on vale. Kuidas üldse on võimalik kirjutada raadiost. Pealiskaudse mõtlemise järel jagaksin võimalikud tekstid kolmeks. Esiteks arvamuslood, mis on kas rohkem poeetilised ja vähem argumenteeritud või siis vastupidi. Teiseks nn pärimuse korjamise traditsioon, kus inimesed pajatavad oma kogemustest, mis on teatud massi korral ilmselt üks autentsemaid ajalooesitluse vormidest. Seni on raadiost raamatukaante vahele jõudnud peamiselt just nende kirjutamistraditsioonide jätkud. Ka Kerttu Soans toob oma raamatu lõpus ära nimekirja väljaannetest, mis teda on inspireerinud. See nimekiri tõestab, et Eesti Raadiost ei ole väga palju kirjutatud. Nimekirjast näeme, et Vello Läänele on raadio olnud lõputu pehme ajaloo ja memuaristika valdkond ja Ivar Trikkel on avaldanud mõtisklusi ringhäälinguaja teemadel. Mida seal nimekirjas ei olnud, on akadeemiline käsitlus. See pani mind veidi mõtlema. Televisioonil on vedanud, et on olemas selline mees nagu Hagi Shein, kes avaldas hiljutise televisiooni tähtpäeva puhul oma teadustöö “Suure teleraamatu” nime all. Akadeemiline käsitlus ei ole kindlasti ainuvõimalik viis oma armastusest rääkida, aga selletaolise kirjutise tulemuseks on see, et vähemalt üks põlvkond üliõpilasi hakkab televisiooni ajalugu Eestis esitama struktureeritud raammõistete vahendusel. Nii kinnistatakse sotsiaal- ja humanitaarteadustes vaimseid monumente. Nagu öeldud, pole käesoleva raadioraamatu eesmärgiks olnud akadeemilise raamistiku loomine, ent mõeldes Eesti Raadio tähenduse peale eesti kultuuris, sooviksin siiski, et ka raadio leiaks veel enne 100. sünnipäeva oma akadeemiku.

Kerttu Soansi koostatud raamatu põhiväärtus on tänase päeva fikseerimine ajaloo tarbeks. Seejuures pean ma eelkõige silmas tulevasi mentaliteediajaloo uurijaid. Teiseks peaks selline raamat siiski tekitama kübekenegi aukartust kõigis, kes täna raadios töötavad, et nad lati alt läbi ei kipuks jooksma. Kas või juba seepärast, et Eesti Raadio peaks olema viimane normatiivse eesti keele ja sisulise kvaliteetmeedia kants maailmas, aga kui kuulata näiteks hommikuprogramme, saame aru, kui kõva rünnak käib sellele kindlusele.

“Rääkiv plekk-kruus ja teisi raadiojutte” on nagu perekonna fotoalbum, mille võib lahti lüüa suvalisest kohast ja ikka meenub midagi, ilma et peaksid olema tuttav eelnenuga. See on mõnus. Tohutut populaarsust ma sellele raamatule ka ei ennustaks, sest selleks on seal liiga palju esoteerilisi siseringisõnu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming