MEEDIA: Kultuur ja õlu

Henry Schmidt

  Trükimeedia suve juhatas sisse periood, mille Urmas Kaju on ristinud pronkskurgihooajaks. Juuni alguses tundus eestikeelseid lehti lugedes, et vaenlane nr 1 ohustab vabariiki Tõnismäelt ning jätkab seda tegevust tänu reeturite sepitsustele (reeturi, s.o teema suhtes leige või sellesse negatiivselt suhtuva inimese palk on surm) igavesti. Kuu aega hiljem kerkis Eestimaa kohale aga ootamatult uus julgeolekurisk, mis kandis Õllesummeri nime.

Kõige innukamalt asus õllepidu arvamusveergudel ründama tabloid SL Õhtuleht, mis pühendas antud teemale tervelt kolm juhtkirja. Üks neist (5. V) sõnastas probleemi olemuse: kõik ühiskonnakihid tegelevad suviti muretu lõõgastumisega. Kuidas neid takistada? Järgmises õllekateemalises juhtkirjas (8. VII) nendib tundmatu toimetaja, et võimud on summeri vastu jõuetud ja “silmakirjalikkust on Eestis joomise ja Õllesummeri ümber palju.” Tõsi ta on, asjaolu, et ühele üritusele arvamusküljel nii jõulist vastuseisu üles näitav väljaanne seda teistel lehekülgedel reklaamib – olgu, tutvustab esinejaid, aga eks seegi ole juba piisav rikutuse märk – saab lugeda vaid variserlikkuseks.

Õli valas tulle ürituse meediajuhi Raimond Kaljulaiu väide, et Õllesummerit võiks nimetada Eesti analoogiks populaarsele Taani rockfestivalile Roskildes. Korraldajad on õllepeo kultuurifaktorile osutanud ka varem, ent esinejate loetelu pikkuse ja sisu põhjal otsustades oli selleks käesoleval aastal enim põhjust. Kedagi ei üllata, et kõige raevukama vastulausega (SL Õhtuleht 6. VII) esines kirjanik ja võitlev karsklane Olev Remsu, kelle kinnitusel on “humalaloputusvesi”, mida jõmmkärakad “palavusest hoolimata” kannude viisi kaanivad, esimeseks sammuks alkoholismi põrguteel.

Remsu arvates ajas noori mehi nädal tagasi lauluväljakule kartus selle ees, et neiud neid muidu äpudeks peavad. Siiski ei näe jutukogu “Eesti Švejk” autor peamist süüd naissoo kahjulikus mõjus, vaid anonüümsetes korrumpeerunud riigijuhtides (välja arvatud Keskerakond), kes Õllesummeril ringi tuiavad, toop käes ja alkoholioligarhidelt altkäemaksuna saadud jakobsonid püksivärvli vahel. “Leidub koguni Õllesummeri taevanikiitjaid, sealsest kultuurist vaimustujaid,” kirjutab Remsu kibedusega. “Nõukogude ajal silitasid nad komsomoli pead, nüüd laulavad halleluujat õllele ning seesugune ongi türannia ja demokraatia vahe, ega muud erinevust naljalt leiagi.”

Juhul, kui eelnenud tsitaat oli mõeldud kivina ajakirjanduse kapsaaeda, siis võib neokomsomoli vaimseks liidriks pidada Postimehe ajakirjanikku Hindrek Riikoja, kes julges oma arvamusloos tunnistada, et tahaks ikkagi korra elus Vanilla Ninja ära näha. Üldse nappis konservatiivsuse lipukandjast Postimehe Õllesummeri-kajastuses oodatud teravust. Ilmselt oli raevukate juhtkirjade puudumises oma osa ebaõnnestunud ajakirjanduslikus eksperimendis, mille tulemusena nii katseisikust laps kui teda alkoholi ostma õhutanud ajakirjanikud politseile üle anti. Nagu Riikoja osutab, on festivali verbaalne ründamine igale korralikule inimesele niikuinii auasjaks.

Liberaalsed väljaanded Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht Õllesummeriga seotud kaebekooriga tänavu ei ühinenud. Esimene käsitles puhtärilisi küsimusi, teine keskendus muusikale ja andis lisaks lugejale asjatundjatelt pärinevat nõu, kuidas festivalil oma tervist säästa, kuna “alkoholi tarbides liigub aeg füüsikaseadusi eirates” (5. VII). Moraalilõtvust “püretatud orgia” suhtes näitas Päevalehe veergudel üles ka humorist Andrus Kivirähk (8. VII), aga ka see ei peaks kedagi üllatama.

Kas Õllesummerit tohib siis kultuuriürituseks nimetada? Mina riskin taevaste sfääride vihaga ja leian, et kuni me muusikat kultuuriks nimetame, tuleb kultuuri mõistet korraldajast sõltumatult laiendada kõigile kontsertidele. Ehkki see võib šokeerida Sirbi kõrge vaimsusega lugejaid, peetakse džässi üldiselt muusikaks, muusikat teeb ka Harkovi bänd 5’nizza ning isegi Meie Meest pole siiani veel meelemürkide hulka liigitatud. Roskilde-võrdlus on muidugi ülepakutud, ent Hindrek Riikoja lause “Teist üritust, kust käiksid läbi kõik meie muusika tipud ning neid saaks kaeda sajakroonise piletiga, ei ole,” tabab märki.

Õllekraanidel ja lihalettidel on oluline koht nii laulupeol kui muudel Eestis toimuvatel vabaõhuüritustel. See fakt näitab talupoegadest põlvnevate eestlaste kehalähedast kultuuri. Mõnele inimesele õlu lihtsalt maitseb ning ka seadusega, mis kohustaks avalikkuses kasutama humalavirde asemel sõna “mürk”, oleks seda asjaolu võimatu väärata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming