MEEDIA: Kuhu jääb minu meedia?

Peeter Olesk

  Varsti kümmekond aastat tagasi pöördus minu poole ühe välisriigi suursaadik palvega, et hakkaksin mediaatoriks. Sõites mööda Narva maanteed kesklinna poolt Piritale ei kõnelnud me temaga Maneeži ja Pronksi tänava vahel kummagi emakeeles. Siiski ei pidanud saadik seda sõna ka tõlkima. Muidugi ei mõelnud ta füsioloogiale ega pidanud mediaatori all silmas “muhvi” (eriti selles sõna rõvedas tähenduses!). Ta mõtles tasakaalustajale, mille rollist ma keeldusin, sest see oleks eeldanud kokkumängu mulle võõrastega.

Äsja kirjeldatud mediaatori jaoks on meedia seega tegevusruum koos mõjuga, niisugune kaugelt või lähedalt jälgitav vaateplats, mis teeb oma töö ära vastaspoole sisemuses. Kas Eesti Vabariigi president peaks olema mediaator? Meedia ta olla ei saa, meedia on tehnoloogiline protsess koos varustusega. Mediaator on ta juba põhiseaduslikus tähenduses, võimude lahususe tasakaalustajana.

Kuidas see tegelikkuses välja näeb, kogesin Lennart Mere juures. Konflikt oli tekkinud peaminister Mart Laari ja tema valitsuse teede- ja sideministri Andi Meistri vahel. Milles just, ei tahtnud rääkida kumbki, kuid ministri soov oli, et selle tüli lahendaks vabariigi president. Ta palus, et pöörduksin Lennart Mere poole teede- ja sideministri nimel. Mind kutsuti Kadriorgu valitsuse kabinetiistungilt, mille aeg pidi olema presidendile teada. Järelikult pidas ta – ja see polnud ainus kord – oma aega täitevvõimu tööajast tähtsamaks.

Kui Lennart Meri minuga Kadriorus hüvasti jättis, ütles ta lühidalt, et ärgu Andi muretsegu. Jõudnud kabinetiistungile tagasi, andsin ma peaministrile oma käigust aru pikemalt kui Mart Laar oma kärsituses ootas, kuni mulle endale jõudis koju, et asi aetakse joonde telefoniõigusega. Nagu aetigi.

Riigipea argipäev on selliseid episoode täis. Selleks volitatud inimestel on presidendi askeldused kõik kirjas. Mida seal pole, on näiteks tema unenäod ja – kui ta on ebausklik – hommikuti nende seletamine. Just presidendi argipäevast niisuguse nurga alt on praegu, mil kaalud tuleb taas saada tasa, olnud aga kõige vähem juttu. Kui siiralt kohtuvad teineteisega Eesti Vabariigi president ja valitsuse peaminister? Üks on hetkel kolmest võrdväärsest osalisest koosneva valitsuskoalitsiooni kahe omavahelise koostööleppe garant, teine esindab sama koalitsiooni kolmandat osalist, mis pooldab uut presidenti praeguse vastu. Keda või mida Eesti Vabariigi president võimude seesuguse lahususe korral tasakaalustab? Ta ei teegi seda. Kuid kas nii väga tahetaksegi, et ta seda teeks?

Aktiivne president on üsna tülikas, sest nagu ütles Lennart Meri, ta läheb protokollist üle. Arnold Rüütel pole samamoodi öelnud, kuid on sedamoodi käitunud. Demokraatia halvem külg seisneb selles, et ta just nendes olukordades eelistab tasalülitamist, seda, et kari on parem kui indiviid. Kuidas saab Eesti Vabariigi president aga kõrvale jäädes vaadata “lihtsalt” pealt seda, kuidas Narva püstitatakse ausammas (mõelgem iseäranis selle sõna algupoolele!) teise riigi isevalitsejale, kellele meiesugused polnud mitte aknaks, vaid jalamatiks?

Meil on ju Kadriorg, aupark või -ansambel Peeter Suure abikaasa auks. Eesti Vabariigi president ja tema abilised töötavad just seal. Kas me oleme Peeter Suurele sedavõrd võlgu, et Kadriorust jääb väheseks? On sootumaks väär taandada niisugused vastuolud seaduste ja määruste kooskõlastamatusele, mida president tõepoolest üksi ja ainuisikuliselt ei reguleeri. Tegemist on nimelt v õ i m u d e tasakaalustamatusega, mida mis tahes ümarlauad paika nihutada ei saa, kuna nad võrdsustavad pooli ja mitte osakaalude efektiivsust. On, nagu oleks presidendi võimu ehk õigusliku pädevuse ulatus jäänud jälle kord selgeks rääkimata.

Miks? Võim võib panna kõhklema. Lennart Meri kõhkles presidendi valimiste otsesuse suhtes kuni viimse hetkeni. See tema kõhklemine on kandunud edasi ka meie parlamenti. Analoogilisel kombel on kõhelnud ka Arnold Rüütel, vaikides rohkem kui oodatud. Kes tahab sellelt aluselt panna meie demokraatiale diagnoosi, peab siiski arvestama, et diagnoos ei saa olla agnoos.

Miks kõhkleb neis asjus minu meedia, mis ei julge tunnistada, et lõpparvete õigsuse mõõduks on tasakaal ja mitte oma eeliste ärakasutamine igaveseks?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht