Meedia: Kollektiivne mitteteadvus ja poliitiline korrektsus

Erkki Luuk

Tuleb teha selgelt vahet kaotajate ja võitjate ringkäenduse vahel: esimene on ühiskonda konsolideeriv, teine lõhestav ja hierarhiseeriv.  

Asi, millest seni poliitilise korrektsusega seoses piisavalt pole räägitud, on selle funktsioon tänapäeva ühiskonnas. Lihtsameelsed arvavad, et polkorrektsus on võrdsuse teenistuses. Teoreetiliselt see nõnda ka on, kuid praktiliselt mitte.

Esmalt võiksime mõelda, millisel juhul ta oleks võrdsuse teenistuses. Õigupoolest on selleks vaja vaid üht: mittediskrimineerivat poliitilist korrektsust. Paraku on see vaid unistus. Tegelikkuses on poliitiline korrektsus alati kellegi suhtes diskrimineeriv. Seetõttu pole tegelikult mingit vahet, kas juurutada poliitilist korrektsust või ebakorrektsust, ebaõiglased on mõlemad.

Üks näide. Kui Priit Pullerits räägib Postimehes poliitilise korrektsuse tapmise vajadusest, on kogu tema jutu ja sellega kaasnevate näidete moraal selles, kui halb on kohelda alamklassi poliitiliselt korrektselt (nt kõneleb ta sellest, kui halb on nimetada aknapesijat polkorrektse eufemismiga). Mitte poole sõnagagi sellest, et sama võiks kehtida ka ülemklassi suhtes. Selgemini võib sedasama näha riiklikult indutseeritud polkorrektsuse kampaania juures, mille maskotiks on Delfi eelnõu. Pole raske taibata, et netikommentaatorite ohjeldamise idee on nõuda alamklassidelt poliitilist korrektsust ülemklassi suhtes. Netikommentaator kuulub nimelt reeglina alamklassi ja kommenteeritav ülemklassi. Ükski reegel, seaduseelnõust kõnelemata, ei nõua meil ju seda, et sibi või aknapesijat peab nimetama polkorrektse eufemismiga. Ometi on just see pseudoprobleem näide, mille Pullerits poliitilist korrektsust tapma kutsudes toob.

Huvitav ongi see, et need kaks võitlust, s. o võitlus poliitilise korrektsuse eest (mida esindab Delfi eelnõu) ja vastu (Pullerits), on võitlus ühise vaenlasega, milleks on alamklasside sümboolne võrdsus ülemklassiga. Keegi ei räägi ju midagi reaalsest võrdsusest (mis on utoopia), vähe sellest – isegi seda sümboolse võrdsuse ideed ühelt poolt naeruvääristatakse ja teisalt tahetakse seadusega keelata. Häda ongi selles, et nõudes justkui pealtnäha võrdsust, on tegelikult plaanis ebavõrdsuse seadustamine.

Kurioosne on juba seegi, et poliitilist korrektsust kutsub tapma vanemtoimetaja väljaandes, mis on oma netikommides kehtestanud pealekaebamissüsteemi. Kui see pole silmakirjalikkus, siis mis see on?

Samas ei näe ma Postimehe tegevuses midagi taunitavat. Igal parteil peab olema oma häälekandja, nii et miks ei võiks Reformierakonnal olla selleks Postimees. Paljukiidetud Põhjamaades on enesestmõistetav, et kommunistidel on oma ja kapitalistidel oma üleriigiline päevaleht. Keegi ei kergita selle peale kulmugi. Ses mõttes oli teiste erakondade kaebus Postimehe Norra omanikule eriti arusaamatu.

Mis puutub poliitilisse korrektsusse, siis on järeldus ühemõtteline ja lihtne: see on ainult relv valitseva klassi käes. Ääri-veeri on sellele võimalusele vihjanud ka Märt Väljataga hiljutises Sirbis.

Võiksime seda mõtet edasi arendada. Tavaliselt eeldatakse automaatselt, et igasugune ringkäendus on halb. Arvan, et see pole nii. Tuleb teha selgelt vahet kaotajate ja võitjate ringkäenduse vahel. Esimene on ühiskonda konsolideeriv, teine lõhestav ja hierarhiseeriv. Seega tuleks kaotajate omavahelist ringkäendust igati soosida ning võitjate oma avalikult hukka mõista. Isegi paljud kultuuriinimesed, rääkimata kõigist teistest, pole sellest lihtsast tõest veel aru saanud, arvates, et kultuuripoliitiliste kaotajate omavaheline ringkäendus on taunitav. See pole nii. Kaotajate ringkäendus, ükskõik millises sfääris see siis esineb, on kõige õigem asi!

Veel üks märkus, mis puudutab netikommentaare. See pole ei kollektiivne aju ega peldikusein, vaid kollektiivne mitteteadvus. Kasutan seda sõna siin adekvaatsemas tähenduses kui Freud: mitteteadvusse ei kuulu mitte ainult väljatõrjutud tungid ja nende kompensatsioon, vaid potentsiaalselt üldse kõik, mis on kogetud või kujutletud ja unustatud. Kui pidada kollektiivseks teadvuseks seda, mis läbib avalikustamise kadalipu, st meediasisu, siis on netikommentaaride segapuder eelkirjeldatud tähenduses kollektiivne mitteteadvus. Kuivõrd teadvuse sisu seisukohalt sisaldub mitteteadvuses “kõik”, millest selle sisu moodustuda saab, on mitteteadvus tervikuna kollektiivsest teadvusest palju sügavam. Kuivõrd see “kõik” on korrastamata, on mitteteadvuse sisu teadvuse omast palju mõttetum. Seega on mitteteadvus teadvusest nii sügavam kui ka mõttetum, samas kindlasti mitte midagi sellist, mida saaks ära keelata. Analoogiat täpsustades pole netikommid küll mitte mitteteadvus ise, vaid teadvuse äärealadele jõudnud osa sellest. See, et teadvus (meedia, isegi riik tervikuna) seda nüüd tõrjuda püüab, on enesestmõistetav. Samas tuleb mõista, et reguleerida saab ainult kollektiivse mitteteadvuse avaldumise formaati, mitte nähtust ennast. Tõrjutud või unustatud sisu jääb alati meiega, avaldudes kusagil mujal.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming