Meduus Riia rannas

Portaali Meduza looja ja peadirektor Galina Timtšenko: „Lugejad tahavad jääda mugavustsooni, nad ei soovi kulutada oma vaimujõudu sellele, mis tuju rikub.“

MIHHAIL TRUNIN

Meduza looja Galina Timtšenko inimõiguste aastakonverentsil Tallinnas 2014.

Meduza looja Galina Timtšenko inimõiguste aastakonverentsil Tallinnas 2014.

Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Veebiväljaannet Lenta.ru tunnevad hästi vene lugejad üle kogu maailma. 2013. aasta suvel sai see külastatavuselt suurimaks Vene interneti uudisleheks, kuuludes Euroopa kõige loetavamate veebilehtede esiviisikusse. Ent 2014. aasta märtsis, Lenta arengu haripunktis ja nn Vene kevade algul vallandati ootamatult omanikfirma Afiša-Rambler-SUP otsusega peatoimetaja Galina Timtšenko, kes oli väljaannet juhtinud 2004. aastast. Pärast Timtšenko vallandamist lahkus omal soovil peaaegu kogu toimetus. See on Venemaa nüüdisajaloos üks ilmekamaid näiteid selle kohta, kuidas riik survestab sõltumatuid massiteabevahendeid.

Lenta toimetusest lahkuvad töötajad kirjutasid pöördumises lugejate poole: „Viimase paari aastaga on vaba ajakirjanduse ruum Venemaal dramaatiliselt ahenenud. Ühtesid väljaandeid juhitakse otse Kremlist, teisi kuraatorite vahendusel, kolmandate eesotsas aga on toimetajad, kes kardavad kaotada oma töö. Mõned massiteabevahendid on kinni pandud, mõned suletakse lähimatel kuudel. Kahtlemata olime eeldanud, et ükskord tullakse meile järele …“1 2014. aasta sügisel startis projekt Meduza (Meduus), millele oli koos mõne endise Lenta töötajaga aluse pannud Galina Timtšenko. See on Lätis registreeritud uus venekeelne veebiväljaanne. Poolteise tööaasta jooksul on Meduza muutnud kontseptsiooni, veebilehe disaini ja vahetanud välja peatoimetaja, kuid on sealjuures suutnud võita lugejate tähelepanu. Kõigest sellest, samuti ajaloost, ajakirjanduse arengusuunast ning Baltimaades tegutsevate venekeelsete massiteabevahendite iseärasustest räägib Galina Timtšenko, kes külastas Tallinna, et osaleda konverentsil „TEDxLasnamäe“.2

Kuidas võtaksite lühidalt kokku oma esinemise TEDxil?3

Galina Timtšenko: Võin võtta küll, kuid saage aru, et see ettekanne allub innustava kõne seadustele. On niisugune žanr. Ausalt öeldes see žanr mulle väga lähedane ei ole, kuid ma püüdsin rääkida sellest, mis on mulle tõesti tähtis. Nimelt sellest, et kuidas meid ka ei nimetataks – vana meedia või uus meedia –, käivad kõik üht ja sedasama teed – oma lugejaid mitte armastades, mitte austades, neid isegi põlates. Ma püüdsin öelda, et on võimalik olla edukas väljaanne, kasutamata räpaseid ja odavaid võtteid. Need on sellised silmanähtavad asjad, kuid mida kauem ma elan, seda rohkem näib mulle, et isegi niisugustest silmanähtavatest asjadest tasub sagedamini kuuldavalt rääkida.

Arusaadav, aga kuidas te omaenda auditooriumi ette kujutate?

Mul ei ole vaja ette kujutada, ma tunnen teda hästi. Ainus, mille pealt me isegi rasketel aegadel kokku ei hoia, on analüüs, sest internet võimaldab teada saada oma auditooriumi kohta kõike, mida soovitakse. Ma võin suure rõõmuga öelda, et kaks kolmandikku Meduza lugejaskonnast on alla 35aastased. Üldiselt tean, kus nad elavad, tean, mis linnades portaali loetakse. Kuid mulle näib, et nn lugeja portree on tarbetu. Vaja pole portreed, vaid tunda ühiskonnakihti, kes väljaannet loeb, ja kujutada ette, kas see noor mees või naine sõidab auto või jalgrattaga, ei ole niivõrd oluline. Tähtis on mõista, kust nad saavad informatsiooni, millised teemad neid huvitavad ja millised mitte. Väga tähtis on jälgida tendentse. Oleme viimasel ajal koos kolleegidega hoolega ja tõsiselt arutlenud selle üle, et kahjuks väheneb viimasel ajal huvi tõeliselt tõsiste ja ühiskondlikult tähtsate teemade vastu. Nagu meile näib, tahavad inimesed – peamiselt on need lugejad Venemaal – jääda mugavustsooni ning ei soovi kulutada oma vaimujõudu ega erilist tähelepanu sellele, mis tuju rikub.

Kas lugejad tahavad rubriiki „Šapito“?4

Võib ka nii öelda. Õigemini, nad tahavad midagi huvitavat. Näiteks oli väga populaarne uudis selle kohta, kuidas üks mees sellise visadusega, mis nähtavasti oleks väärinud paremat kasutamist, aga võib-olla ka mitte, parandas kaheksa aastat järjest Wikipedias üht ja sedasama artiklit. Kõige populaarsem mäng oli meil „Ennusta Brodski järgi“.5 Mind teeb see mõnevõrra murelikuks. Kui näiteks suurepärane reportaaž vähihaigete valu vaigistamise probleemist6 kogub sama palju vaatamisi kui mäng, teeb see mulle muret.

Aga kerigem nüüd aega kaks aastat tagasi. Mäletan hästi, milline oli Lenta 2013. aasta lõpul ja 2014. aasta algul. Mul kui lugejal – olenemata sellest, et Lentas töötasid mulle inimlikult lähedased inimesed – oli täiesti võimatu end sellest lahti kiskuda. Uudiseid võis lugeda tunni, vahel isegi kaks. Aga kui raske oli teil töötada ja kuidas te isiklikult ja kogu toimetus tunnetasite toimuvaid muutusi?

Minu jaoks on Lenta ajalugu jaotunud kahte ossa: üks neist on täielikult nagu lapsepõlvemälestus, täidetud sajaprotsendiliselt rõõmuga. See oli siis 2012. aasta lõpul, 2013. aasta algul, kui me oma veebilehe uuesti käiku lasime. Kuigi, kui järele mõelda, siis oli skandaale ja kulutatud närve sama palju, kuid mällu on see jäänud kui loominguline akt, ja see oli tore. Aga pärast seda, kui Vladimir Putin teatas, et ta asub uuesti ametisse, võtsid mõned võtmetähtsusega ametikohad (presidendi administratsioonis – M. T.) enda kätte inimesed, kellel ei ole mingit ettekujutust sellest, mis on meedia ja kuidas sellega töötada. Minu kogu skeptilise suhtumise juures eelmisse administratsiooni võin öelda, et seal siiski saadi aru, et kõik ei ole täielikult nende võimuses.

Kas see tähendab, et Surkov oli parem kui Volodin?7

Täpselt nii. Surkov järgis mängureegleid, ta tõi esile lihtsa mõtte, et jumalale meeldib mitmekesisus ja teatud tingimustes võivad koos olla peaaegu et igasugused massiteabevahendid. Veel üks lugu on seotud sellega, et Surkov püüdis meie mänguväljal konkureerida. Ta asutas omaenda meediaväljaandeid. Volodini tulekuga aga võeti kätte pesapallikurikas ja hakati lihtsalt ümberringi kõike lõhkuma: kui me ei suuda konkureerida, siis hävitame. See periood oli Lentale raske, sest ühelt poolt muutus meil omanik,8 kes mitte kuidagi ei avaldanud oma kavatsusi Lenta suhtes ega vastanud ühelegi küsimusele. Näiteks, miks on ühel valdusühingul kaks ühiskondlik-poliitilist lehte – gazeta.ru ja lenta.ru –, mille lugejaskond suuresti kattub? Ta ei rääkinud midagi oma plaanidest meediaäri arendamisel, püüdis kõigi vahenditega tungida toimetusse – oma konsultantide kaudu, inimeste kaudu, kelle ta seadis valdusfirma etteotsa, ja ka isiklikult, küsides minult otse, kas mul ei ole midagi selle vastu, kui ta hakkab helistama minu toimetajatele ja neile ülesandeid andma …

Kas ta tegi seda?

Muidugi mitte! Ma ütlesin, et vallandan sekundi pealt inimese, kes temalt ülesande vastu võtab. Sellest nähtavasti saigi meie konflikt alguse. See lõppeski nii, nagu juhtus 2014. aasta märtsis. Mulle üldsegi ei meeldi raamat „Kallis toimetus“ („Дорогая редакция“),9 kuid see oli vajalik. See, mida kirjutab seal Ivan Kolpakov, Meduza praegune peatoimetaja,10 on kõik õige: kui ta Lentasse tuli, oli see suunatud tulevikku, kuid viimase poole aasta jooksul oli Lenta otsekui ümberpiiratud kindlus – peame vastu veel tunni, veel minuti, veel sekundi, kuid me jõuame avaldada … Me töötasime nagu hullumeelsed, just nagu vedurikütjad, sest mõistsime, et iga päev võib olla viimane. Lõpuks nii see juhtuski. Enne minu formaalset vallandamist saime sellest kõik suurepäraselt aru. Enne seda juhtus naljakas lugu: 11. märtsil 2014. aastal kutsusin kokku toimetuse kolleegiumi koosoleku ja ütlesin: „Poisid, mul on täpselt niisugune tunne, et kui mitte täna, siis homme võetakse mind kohalt maha. Töötame õige välja plaani B: mida me siis teeme, kui nii juhtub?“ Nad vastasid mulle: „Kas tead, meil on niisugune hulk tekste, et me saame nendega ühele poole keskööl. Arutame seda homme pärast lõunat.“ Järgmisel päeval pärast lõunat mind vallandati.

Aga pärast seda tegutses Lenta ju inertsist veel mitu kuud.

Jah, inerts on seniajani alles, näen seda statistikast. Viimastel andmetel on Lenta langenud tagasi kaheksa miljoni kasutajani kuus. Seda on sama palju kui enne uuesti käikulaskmist ehk 2012. aasta lõpus. Aga sel kuul, kui lahkusin, ületasime suurelt 20 miljoni piiri. Ent need ei ole päris ausad numbrid ja seepärast ei meeldi mulle neid esile tuua. Seepärast, et siis algasid juba Krimmi sündmused ja lugejate tähelepanu oli väga suur. Nii et viimane kuu ei lähe arvesse, kuigi oli rekordiline.

2014. aasta suvel, kui ilmus Meduza, ma Lentat enam ei avanud. Kas tõesti on seal nüüd kõik päris halvasti?

Tõepoolest, paraku nii see on. Seda näitas lugu Panama dokumentidega. Materjal avaldati pühapäeva, 3. aprilli õhtul, aga esmaspäeval, 4. aprillil kell 11 ei olnud Lentas Panama dokumentide kohta ühtki uudist. Esimene sõnum ilmus alles lõunaks – Dmitri Peskovi11 reageering ja rohkem mitte sõnagi, mis tegelikult juhtus. Vanadest töötajatest on sinna jäänud kaks inimest: endine sporditoimetaja ja majandustoimetaja.

2014. aasta sügisel algas teil täiesti uus ajastu. Kui raske oli Riiga kolida?

Ümberkolimine oli minu isiklik lugu. Ma kolisin mitmes etapis ning hetkel, kui ma aru sain, et viin oma Moskva-korterist välja juba viimaseid asju, oli tõepoolest raske. Mulle tegi väga nalja stseen Valgevene-Läti piiril – sõitsin autoga Valgevene kaudu, sest seal on paremad teed. Läti naispiirivalvur ütles mulle: „Asju on teil ikkagi kaasas paljuvõitu.“ Mina vastasin: „Teate, kogu elu tuleb ühes vedada.“ Tema nähtavasti rääkis sellest tolliametnikule, sest too, võttes mind kontrollpunktis vastu, küsis: „Kas te tõepoolest sõidate Moskvast Riiga elama?“ Mina vastasin jaatavalt. Tema mulle: „Sellesse kolkasse!“

Kui Meduza alustas, oli teie kontseptsiooniks „inimliku näoga uudiste­agregaator“: teil ei olnud omaloodud sisu, kuid uudiseid edastas kutseline toimetaja. Kas see on poolteise aasta jooksul muutunud?

Jah, põhjalikult. Teate, milles oli asi: ma olin end kindlustanud. Teadsin, kus võin kukkuda ja seepärast panin padja alla. Me oleme alati öelnud, et Meduza on väga paindlik struktuur. Mida rohkem on suletud teemasid, piiranguid ja keeldusid avaldamiseks muudes väljaannetes, seda vähem oleme meie agregaator ja toodame rohkem omaenda sisu. Nii ongi läinud ja seepärast me töötame üha rohkem ise.

Mulle kui lugejale paistab silma Meduza liikumine pikemate tekstide poole: päeva jooksul ei ilmu teil uudiseid oluliselt rohkem kui pikki kirjutisi.

Siin on tegemist tunnetuse ja kaine arvestuse kombinatsiooniga. Kaine arvestus ütleb meile, et kuna meid peetakse välismaa väljaandeks ja oleme ära lõigatud tegelikest uudisetootjatest – sellistest nagu news.yandex.ru ja mõistagi news.rambler.ru –, ei saa me lugejaskonda, kes tuleks sealt otse meile viitamise kaudu. Aga just sellest Venemaa võrguväljaanded peamiselt elavadki. Mis mõtet on trammile järele joosta, kui see sõidab nagunii kiiremini? Muidugi me püüame toota uudiseid ja teha seda õigel ajal. Oleme mõnevõrra formaati muutnud ja see oli selline omamoodi vaikne revolutsioon, mida keegi vaevalt tähele pani. Mulle näib, et praegu muutub uudise struktuuris – kõik aga teavad, et see koosneb uudisväärtuslikust faktist, üksikasjadest ja taustast – kõige tähtsamaks kontekst ehk see, miks on toimuv sündmus tähtis. Ent me mõistame, et sellel lahinguväljal me ei võida, kuna meediaturgu valitsevad oma seadused.

Teiseks aga – nüüd lööks Meduza uus peatoimetaja mind maha, sest ta vihkab väljendit „selgitav ajakirjandus“ –, nagu mulle tundub, on viimase poolteise aasta jooksul tekkinud meediaväljal selline kogus valget müra, et lugeja ei orienteeru enam üldse, mis on tähtis ja mis mitte, mis toimub tegelikult, mis mitte, mida tähendavad hirmsad sõnad, mida keegi ütleb föderaalses meediakanalis. Kas peab tõesti hakkama kartma või on see mõeldud ainult laste hirmutamiseks … Ainult uudiseid lugedes ei ole ühelgi terve mõistuse ja korras mäluga lihtsal inimesel peaaegu ühtki võimalust mõista, mis tegelikult toimub. Hiljem saime aru, et meil tasubki tegelda nn uute formaatidega.

Pealegi on veel üks sisemine põhjus, miks oleme kaldunud pikkade tekstide poole. Seepärast, et peaaegu kõigis väljaannetes, kus olen töötanud, on olemas, kuidas me ka ei püüaks, ikkagi mingi nähtamatu jaotus „puhasteks“ ja „räpasteks“, nendeks, kes töötavad kütjana ehk teevad uudiseid, ja nendeks, kes istuvad, valge särk seljas ja lips ees, ning kirjutavad suuri tekste. Igal juhul näeb see niimoodi välja, kuigi tegelikult kirjutatakse pikki tekste tavaliselt põlve otsas ja poris kusagil Tambovi oblastis. Lühikeste, kuid siiski mitte uudisformaatide olemasolu ühtlustab väga hästi toimetusesisest ebatervet konkurentsi.

Aga millised formaadid on peale pikkade tekstide veel tähtsad? Kas mängud?

Jah, mängud on väga tähtsad, sest esiteks teeme kõik mängud tegelike uudiste põhjal. Minu lemmiknäide: pärast seda, kui Aaron Sorkin kirjutas filmi „The West Wing“ stsenaariumi, tuli üpris suur hulk noori inimesi poliitikasse, mõistes, et see on huvitav. Näinud huvi pidevat vähenemist ühiskondlik-poliitiliste teemade vastu, oleme püüdnud kaasata inimesi mängude abil ja selgitada, et ka tähtis võib olla huvitav.

On veel üks avalik saladus: me tahame kaasata lugejat võimalikult rohkem interaktiivsele koostööle meie veebilehega. Tobeda tarbimise näiteks on televisioon, targa tarbimise näiteks interaktiivne koostöö portaaliga. Kui lugeja teeb meie veebilehel midagi ise, hakkab ta seda salamisi usaldama.

Te asute välismaal paljuski teist mitteolenevalt ja nähtavasti olete orienteeritud Venemaa temaatikale ja vene lugejale. Ent kas te pöörate tähelepanu ka Läti venelastele? Kas teil töötab mõni riialane?

Ei tööta ega ole kunagi töötanud. Ausalt öeldes olen pidanud küll mõningaid vestlusi, kuid saanud aru, et kahjuks ei saa ma kedagi tööle võtta. Mõni kirjutab hästi ja vene keeles, aga ei ole Venemaa temaatikaga tuttav, teine tunneb Venemaad hästi, aga ei oska end kirjas väljendada.

Tulen tagasi oma põhiküsimuse juurde: milline mulje on teile jäänud Balti venelastest?

Nad on väga polariseerunud. Tundub, et solvumine ei ole üle läinud, sest iga Venemaa-meelsete vaadetega Balti venelane on väga solvunud oma riigi peale. Vahel õigustatult, vahel võib-olla ka mitte. Mispärast on see solvumine sihitud riigile, kus nad elavad, aga mitte sellele, kes nad maha jättis, ma ei tea. Aga võib-olla ei pea nad end mahajäetuks, kuna Läti televisioon kannab üle Vene kanaleid.

Just seepärast, et nii on lihtsam! Muidu tuleb keelt õppida ja arvatakse, et see ei ole lihtne. Ma ei tea, kuidas on läti keelega, kuid eesti keele kohta öeldakse, et see on keeruline.

Mina läti keelt ei oska, õigemini, ei oska rääkida, sest selleks on vaja praktikat, mida Riias ei olegi nii lihtne leida. Suudan siiski lugeda, kuid muidugi mitte ilukirjandust. Niisugusel tasemel on võimalik keel ära õppida igas vanuses, kui selleks soovi on.

Kas tunnete end kohaliku venekeelse meedia hulka kuuluvana? Mõtlen mitte neid, kes edastavad infot Moskvast, vaid kohalikke kanaleid, kes loovad omaenda venekeelset sisu.

Üldsegi mitte. Meie seisame eraldi ja see oli samuti minu kaine arvestus. Seepärast, et Läti meediaturg on väga väike ning rebida selles pirukast tükk endale ja saada kõigi Läti massiteabevahendite konkurendiks, isegi vaenlaseks, ma üldsegi ei tahaks. Püüan niisugustest asjadest mitte rääkida – see on kutse-eetika vastane –, kuid kui oleksin sündinud ja kasvanud Riias, siis mind nähtavasti häiriks, et kohalikud uudised vahelduvad lugudega Venemaa kuulsustest, ja ainult. Mulle tundub väga kummaline see, et mõningatest asjadest saan teada mujalt, mitte kohalikust meediast. Näiteks kui Venemaal puhkes suur skandaal seoses salastatud sõjaliste kaartidega, selgus, et otse meie naabertänavas on suurepärane pood, kus kindralstaabi kaarte müüakse lihtsalt niisama.

Jah, mäletan, et selle kohta oli Meduzas kirjutis.12

Oli küll, kuid Läti meedia sellest ei kirjutanud. Siin on samuti halle tsoone, kuhu venekeelsed meediakanalid ei sisene.

Jah, Eestis on sama olukord. Kui ma siia kolisin, hakkas sõber lugema Eesti venekeelseid veebilehti. Ta oli nii üllatunud, et mõtles ise mõne pealkirja välja, näiteks „Ämblik hammustas Tartu tüdrukut silma ja ta jäi pimedaks“, „Läänemeres vägistas delfiin eesti naise ja see sünnitas konservipurgi“… See on muidugi nali, kuid siin on uudistel tõepoolest pealkirjad nagu „Meest löödi rusikaga näkku“ või „Taaraautomaat tüssas naist 50 eurosendiga“. Mul raske aru saada, kas see on teadlik mõnitamine või vähene professionaalsus.

Üks minu lemmikuid on „Saladuslik roosa plekk kanalisatsiooniluugil“. Minu mäletamist mööda mõtlesid toimetajad ise selle loo välja. Ainult et minu meelest ei ole see sugugi hea. See on samuti üks asenduse või lugeja petmise liike: teeme õige igast uudisest anekdoodi! Naerda on vaja ja palju – oleks vaid mille üle –, kuid uudiste sisu asendamine millegi muuga on hoopis teine asi. Ma ei arva, et Eestis ja Lätis piirdub kogu uudiste sisu ainult roosa plekiga kanalisatsiooniluugil.

Lõpetuseks rääkige palun Meduza perspektiividest.

Meie lipukiri, kuni see toimib, on nõrga­mõistuslik vaprus. Ma kardan väga emotsionaalset läbipõlemist, sest meid on ikkagi vähe ja igaüks töötab enda ja „selle teise“, isegi veel kolmanda eest.

Teie toimetuses on ju entusiastid.

On muidugi, aga palja entusiasmiga kaugele ei jõua. Kardan veel ka seda, et ma ei mõista enam, mille arvel me kasvame ja oma lugejaskonda suurendame.13 Kas me oleme juba omandanud teatud kaalu ja nüüd toimub kasv inertsi varal? Ma jälgin kogu aeg, kust tulevad uued külastajad. Seni ma ei ole aru saanud ega julge seda meie teeneks pidada. Tõsi on aga see, et me kasvame aktiivselt ja see isegi hirmutab veidi. Meduza peatoimetaja praegune asetäitja Saša Polivanov on öelnud: „Püüame töötada nii, et lugejad meid väga armastaksid ja et me väga ärritaksime oma kolleege.“ Mulle näib, et see teine tuleb meil väga hästi välja. Lugeja armastuses ei ole ma kindel, igal juhul tähelepanu meile pööratakse.

Tõlkinud Mait Eelrand

1 https://lenta.ru/info/posts/statement/

2 http://www.tedxlasnamae.org/speakers.html

3 Galina Timtšenko esinemise teksti saab lugeda venekeelses Delfis http://rus.delfi.ee/daily/tedxlasnamae/galina-timchenko-delfi-chitatel-dolzhen-byt-mediagramotnym?id=74193041

4 https://meduza.io/shapito

5 https://meduza.io/feature/2015/05/24/pogaday-na-brodskom

6 https://meduza.io/feature/2016/02/12/farmageddon

7 Peetakse silma Venemaa Föderatsiooni presidendi administratsiooni juhi sisepoliitilisi küsimusi kureeriva esimese asetäitja ametikohta. Dmitri Medvedevi presidendiks oleku ajal oli sel ametikohal Vladislav Surkov. Kui 2011. aasta lõpul teatati, et Venemaa järgmiseks presidendiks saab uuesti Vladimir Putin, asendati Surkov Vjatšeslav Volodiniga.

8 2012. aasta lõpus sai Vene ärimees Aleksandr Mamut firma SUP Media ainuomanikuks. SUP Media ühendati 2013. a kevadel firmaga Rambler-Afiša, mille peamiseks meediaväljaandeks oli lenta.ru. Uue firma Rambler-Afiša-SUP juhatuse etteotsa astus Mamut.

9 Silmas peetakse raamatut „Дорогая редакция. Подлинная история „Ленты.ру“, рассказанная ее создателями“. Москва: АСТ, 2014.

10 2016. aasta jaanuaris jättis Timtšenko Meduza peatoimetaja koha, jäädes projekti loojaks ja peadirektoriks.

11 Venemaa presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov ütles, et Panama dokumentides ei ole midagi uut Vladimir Putini kohta, lisades, et Kremli administratsioon ei hakka kommenteerima dokumente, mis nende arvates on spekulatiivsed.

12 https://meduza.io/feature/2015/08/04/kartochnyy-domik

13 2016. a märtsis ulatus Meduza auditoorium nelja miljoni kasutajani kuus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar