Mannide dünastia teleekraanil

Heli Mägar

Kolmeosaline telefilm ?Mannide perekond? (?Die Manns ? ein Jahrhundertroman?), Saksamaa, 2001. Re?issöör Heinrich Breloer, stsenarist Heinrich Breloer ja Horst Königstein. Thomas Manni osas Armin Mueller-Stahl. Jaanuaris näitas Eesti Televisioon kordusena kolmeosalist saksa telefilmi ?Mannide perekond?. Filmi originaalpealkirjas, ?Mannid ? sajandi romaan?, kajastub autorite taotlus heita sakslaste kuulsaima kirjanikeperekonna kaudu tagasipilk tervele möödunud sajandile. Filmi tegevustik algab 1923. aastal Münchenis, kui Thomas Mann on 47aastane, ning lõpeb 1955. aastal 80aastase kirjaniku aukodanikuks nimetamisega tema sünnilinnas Lübeckis. Sama aasta augustis Thomas Mann suri. Elav side XXI sajandiga on filmis tema noorim tütar Elisabeth Mann-Borgese, kes räägib kaamera ees avalikkusele oma perekonnast ja isast esmakordselt.

 

Thomase kirjutavad võrsed

 

Mannide dünastia alustalad on XX sajandi saksa kirjanduse suurkujud vennad Thomas ja Heirich Mann. Ikka noorema venna nimi eespool, kuigi vanem vend Heinrich alustas varem ning näis esialgu edukama ja produktiivsemana, tuli tal lõpuks siiski nooremale vennale alla vanduda. Thomas Manni kuus last on kõik raamatuid avaldanud, olnud üht- või teistpidi seotud kirjasõna ja kirjandusega.

Klaus Mann (1906 ? 1949) määratles end kirjanikuna juba väga varakult, 19aastaselt  ilmus tema esimene romaan ?Vaga tants?. Erika Mann (1905 ? 1969) kirjutas ise tekste oma poliitilisele kabareele Pipraveski, venna Klausiga kahasse publitsistlikke raamatuid ja reisikirju, oli 1947. aastast oma isa kaastööline ja abiline. Golo (Gottfried Angelo) Mann (1909 ? 1994), õppinud ajalugu, sotsioloogiat ja filosoofiat, avaldas ajalooalaseid uurimusi, ülevaateid ja biograafiaid. Monika Mann (1910 ? 1992) on kirjutanud oma mälestusteraamatu ja ka ilukirjanduslikke tekste. Elisabeth Mann-Borgese (1918 ? 2002), kellest pärast kirjandusteadlasest abikaasa surma sai politoloogia professor ja mereõiguse ekspert, on kirjutanud raamatuid mereõigusest ja ookeanide kaitsest. Michael Mann (1919 ? 1977) jättis sinnapaika professionaalse muusiku karjääri. Pärast isa surma sai temast germanistika professor, ta toimetas ka 1975. aastal avaldamiseks vabaks antud Thomas Manni päevikud. Kirjaniku abikaasa Katia Mann (1883 ? 1980), kes kaitses end väitega, et ?las olla selles perekonnas vähemalt üks inimene, kes ei kirjuta?, andis 90aastaselt järele pojale Michaelile, kelle väljaandmisel jõudis trükki intervjuude põhjal koostatud Katia Manni mälestusteraamat ?Minu kirjutamata memuaarid?. See raamat on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas 2003. aastal ning lisaks Katia Manni öeldule on kommentaarides täiendavaid andmeid kogu Mannide värvika suguvõsa kohta.

Filmi tegelasteks on kõik eespool nimetatud, lisaks nende abikaasad, armukesed, sõbrad, tuttavad. Filmi autorite Heinrich Breloeri ja Horst  Königsteini kokkupuude Mannide perekonnaga sai alguse juba hulga varem, 1983. aastal tegid nad dokumentaalfilmi Klaus Mannist ?Kohtumispunkt lõpmatuses. Klaus Manni elureis?. Selle filmi tarvis intervjueerisid nad teiste seas ka Golo Manni ?veitsis Kilchbergi majas, kus Thomas Mann oli elanud viimased aastad, ning Monika Manni Capril. Lõike nendest intervjuudest näeme ka Mannide filmis, kasutatud on ka varasemaid inter­vjuusid Erika ning Katia Manniga.

 

Mängufilmiga pikitud

perekonnakroonika

 

Esmakordselt kasutas tandem Breloer-Königstein dokumentaalkaadrite ühendamist mängufilmistseenidega filmis ?Surmamäng? (?Todesspiel?, 1997), mille teemaks on Rote Armee Fraktion?i terrori mõju Saksa ühiskonnale 1977. aasta sügisel. Sama võtet kasutati nüüd Mannide telefilmi puhul, mängufilmistseenide vahele on paigutatud dokumentaalkaadreid ja intervjuusid. Breloer on teinud ligi kuuskümmend intervjuud, lindistanud üle 120 tunni materjali eesmärgiga lasta filmi dialoogidel ja stseenidel võrsuda tegelikkusest. Võttepaikadeks olid Lübeck, München, Zürich, Lõuna-Prantsusmaa; Kaliforniat asendas Hispaania. Mannide uhke villa Münchenis Poschingerstrassel sai sõja ajal pommirünnakus kannatada, filmi tarvis ehitati Müncheni Bavaria filmistuudio territooriumile selle maja koopia.

Telefilmis segunevad autentsed pildid meenutuste ja lavastatud eluga ? filmitegijate tunnustus Thomas Manni loomemeetodile, mis elukogemuse kunstiks luulendas.

Vältimaks sattumist libedale teele, on filmi autorid valinud kindla positsiooni: nad piirduvad perekonnakrooniku rolliga. Elulugu ei segata loominguga ega mängita üht teise vastu välja. See ei välista allusioone, kui vaataja Thomas Manni loomingut tunneb. Me näeme Thomas Manni töötuba ja kuulsat kirjutuslauda, kuid loomingu imet ennast ei näe, ei saagi näha, see ei kuulu televisiooni profaansesse valdkonda.

Filmi autorid on hoolega uurinud Thomas Manni päevikuid, kus tuleb eriti selgelt esile kirjaniku kiivalt ja suure enesevalitsusega varjatud homoseksuaalsus. Kahtlemata on seda oluline teada seoses nobelisti loominguga, kuid filmis tullakse homoerootiliste kalduvuste juurde ikka ja uuesti tagasi, jättes tähelepanuta sellised suured mõjutajad nagu Wagner, Schopenhauer, Nietzsche, Goethe. Thomas Mannile oli romaan ideede esitluse ja nende kokkupõrke koht. Kuid nii nagu on filmist välja jäänud looming (kirjaniku ettelugemisi pereringis ilmestatakse katkendiga ?Võlumäest?, lisaks veel mõned üksikud viited), nii pole kajastatud ka muud vaimset tausta. Ka ei ilmuta filmi Thomas Mann end sugugi peene irooniameistrina, kellena tunneb teda lugeja. Kuid siingi tasub lisada, et kirjaniku päevikutes ei ole seda eneseirooniaga segatud irooniat, mis on nii iseloomulik tema loomingule, ja just päevikutele on filmi autorid Thomas Manni kuju loomisel toetunud kõige enam. Kiita tuleb siiski näitlejat Armin Mueller-Stahli, kes mitte niivõrd teksti, kuivõrd silmade, ?estide ja välise hoiakuga muudab usutavaks oma nobelistist kangelase. Teda vaadates usud, et tegemist on ?Võlumäe? autoriga.

 

Omasooiharus,

narkootikumid, alkoholism,

enesetapud?

 

Filmis rõhutatakse kahe kirjanikust venna erinevust: Thomas on alati korrektne, vaoshoitud, kõnekad on näitleja kokkusurutud huuled, mis näitavad tugevat enesekontrolli; seevastu Heinrich annab vaba voli oma mõnevõrra pikantsele erootilisusele, brasiilia verd emalt päritud kirglikkusele. See erinevus jääb filmi vaadates silma ja meelde kui maailmavaatelised ja poliitilised lahknevused Esimese maailmasõja eel ja ajal, mis omakorda toitusid varjatult kahe venna rivaalitsemisest kirjandusilmas. Pagulusaastatel Ameerikas, kui Heinrich on igas mõttes audis, tõsises eraelulises ja loomingulises kriisis, on vana vaen lõplikult maha maetud ning Thomas näitab üles oma patroneerivat vennaarmu.  

Film toob kapist välja kõik luukered, neist Mannide perekonnas puudust ei ole: omasooiharus, narkootikumid, alkoholism, hulgaliselt enesetappe. Näib, et kõik selles materiaalselt kindlustatud ja kuulsusega pärjatud perekonnas olid omamoodi õnnetud. Lapsed otsisid armastust ja tunnustust, mida oma maailma sulgunud isa ei suutnud neile piisavalt anda. Kahjuks tegi Thomas Mann oma lastel vahet: kõige rohkem hoidis ta Erikat ja Elisabethi, Klausist kui kirjanikust oodanuks ta ilmselt enamat, Golo ja Monika jäid suurema tähelepanuta, Michaeli suhtes oli ta kohati lausa tõrjuv. Filmi esimese osa jõuluõhtul, kui Bibi (Michael) lõhub kogemata ära ühe ingli, ütleb isa: ?Mida see poiss siit üldse otsib?? Erika ja Klausi pöörane noorus näitab ilmekalt, et korraliku kodanliku kasvatuse saanud vanemad andsid oma lastele täieliku vabaduse, mis osutus Klausi natuurile hukutavaks. Ka andekas ja särav Erika oli oma viiekümnendaks eluaastaks kibestunud, tablette neelav, närviline üksik naisterahvas. Siiski jäävad üldkokkuvõttes tänu Elisabeth Mann-Borgesele kõlama positiivsed noodid, mis olnut lepitavad ja tasandavad ning varjud tagaplaanile suruvad. Medi (Elisabethi hüüdnimi pereringis) oli oma isa ?armas lapsuke?, teda armastati tingimusteta ja küllap seepärast on tema mälestused helged ja õnnelikud. Elisabeth on jäädvustatud ka oma isa loomingus: ?Laulus lapsukesest? (?Gesang vom Kindchen?) püüdis Thomas Mann väljendada oma õrnu isalikke tundeid heksameetrites ? kirjanduslikult mitte just kõige säravamaid pärleid tema loomingus ?, novellis ?Segadus ja varajane valu? (?Unordnug und frühes Leid?) on tegelaseks viieaastane Looreke, kes pärast tantsimist nägusa noormehega protesteerib magamamineku vastu ning nutab südantlõhestavalt oma voodikeses. Sama novelli lavastusega algabki telefilm, tõlgenduse tõlgendamisega: novell, milles Thomas Mann lähtus oma pereelust, on nüüd ekraniseeritud uuesti tegelikkuse pähe, kusjuures filmivariant mütologiseerib seda veelgi enam, vanemate laste korraldatud kodusest peost on saanud kostüümipidu, kus pereisa esineb Võlurina.

 

Mitte natsid, vaid nartsissistid

 

Filmi tekst on tihe ja kiirete üleminekutega, lihtsam on neil, kel taustateadmisi. Esimese osa eestikeelne tõlge oli katastroofiliselt kehv. Heakene küll, kui Katia vanematekodus käibel olnud Thomas Manni nöökav hüüdnimi Maksahaige Rittmeister on tõlgitud ?kannatavaks rüütliks?, ent hulluks läheb asi siis, kui Klaus Mann väidetakse oma isalt pärinud olevat ?teatud natsismi? (!) nartsismi asemel, kusjuures mõte läheb ju selgitavalt edasi, et jutt käib armumisest iseendasse. Täielikke möödapanekuid, mõtte pea peale pööramisi oli kahjuks teisigi. Eestikeelsetes subtiitrites ütleb Heinrich oma vennale Thomasele: ?Truu alama tüüp pole end täielikult õigustanud, kaugeltki mitte.? Õige oleks: Truu alama tüüp pole end ammendanud, pole veel kaugeltki maha kantud. Või kui Elisabethilt küsitakse, mida tõi tema Brasiilias sündinud vanaema, Thomas Manni ema sellesse peresse, annab tõlge teada: ?Ta poleks ilma kunstiandeta siia üldse tulnudki.? Kõlab üksjagu absurdselt! Tegelik vastus oli: temata poleks kogu see kunstiline anne end ilmutanudki, just temalt pärisid lapsed oma kunstiande. Näiteid oleks rohkesti veel teisigi, õnneks olid teised osad teise tõlkijaga juba paremad.  

Film näitab meile värvikaid, andekaid, vastuolulisi isiksusi, keda ühendas avatud ning haritud maailmakodaniku positsioon, vaba vaim, mis ei lasknud end allutada natslikule ajupesule. Nad jäid saksa kultuuri kandjaks ka neil rasketel aegadel, kui kodumaa neile selja pööras. Sellise rõhuasetusega tahabki film püstitada väärika monumendi Mannide perekonnale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming