Maniakk Putin ja ajudeta venelased

Veiko Märka

Eesti meedia ja valitsuse eesmärgid seoses Ukrainas toimuvaga on ühised.

Eesti meedias kehtivad Venemaa ja venelaste suhtes topeltstandardid. Mis on lubatud kõigile teistele riikidele ja rahvastele, pole lubatud neile. Kui USA ründab Iraaki müütiliste massihävitusrelvade tõttu, mida sealt leitakse hiljem null tükki, on see tubli ja positiivne tegu. Kui Venemaa üritab kaitsta oma täiesti reaalseid kaasmaalasi Krimmis, keda on umbes poolteist miljonit, on see kuulmatu sigadus ja katse valla päästa kolmas maailmasõda. Veel enam: Eesti valitsus pidas vajalikuks saata oma väekontingendi Iraaki, USA-le appi. Ettepaneku saata meie väed appi Krimmi venelasi kaitsma võiks teha aga ainult hull. Ehkki tundetu relvakobaka ja elava inimese vahel peaks põhimõtteliselt olema kvalitatiivne erinevus. Kui Venemaa ründab Ukrainat, ründab ta sisuliselt kogu maailma. Kui USA ründab Iraaki, Afganistani või Süüriat, ei ründa ta sisuliselt kedagi.
Kui Liibanonis võeti pantvangi seitse eesti jalgratturit, peeti täiesti loomulikuks, et Eesti valitsus teeb kõik võimaliku nende abistamiseks. Ometi polnud tegu Liibanoni valitsuse ametliku aktiga, vaid väikese eraisikute grupi initsiatiiviga. Vangistamise eel ei korraldatud mingit referendumit. Pealegi olid eestlased Liibanonis viibinud vaevalt mõne tunni, venelased seevastu on Krimmis elanud aastasadu.
„Põllumajandusega on nüüd kõik, alustame turismiga.” Kui seda ütleks keegi Eestis, suhtuks meedia sellesse lugupidavalt: ettevõtlikud ja tublid inimesed! Aga kuna nii ütles hoopis Diana Gubareva (sündinud Orav) Punaselt Lagedalt ETV intervjuus, siis on selle taustaks hala ja oigamine lagunema hakkavate olümpiarajatiste, hävitatud looduse ja muu kohutava pärast. Olev Remsu („Vabariigi kodanikud” 11. II): „See Abhaasia, Dagestan, terrorismiobjektid ümberringi. [- – -] Seal minnakse looduse kallale, seal pööratakse jõgesid tagurpidi.” Üldse teab meie meedia palju paremini, mida venelased kusagil tegema peavad, kui nad ise. Nii on korduvalt hoiatatud, et kui Krimm Venemaaga liitub, jääb see piirkond ilma turistidest. Aga kui Venemaa turistid suudavad aastavahetuse paiku üle ujutada kitsa ja külma Tallinna, miks ei peaks nad suutma üle ujutada tunduvalt mõnusama kliima ja looduslähedasema miljööga Krimmi?
11. III oli ETV eetris „Vabariigi kodanike” saade, kus nenditi, et kohalike venelaste lõimimine Eesti ühiskonda ei ole olnud kuigivõrd edukas. Vaid viis päeva hiljem kandis sama kanal üle Tallinna kesksel väljakul toimunud „Toetuskontserdi Ukrainale”, mille eelreklaamiks oli Mall Hellami ultimaatum: „Kõik, kes armastavad vabadust, ei tohi Ukrainas toimuvat vaikides pealt vaadata.” Kohalikule vene kogukonnale anti otsene signaal: te olete värdjad, kui oma kaasmaalasi toetate. Nii tehti Aarne Rannamäe ja tema meeskonna heatahtlik integratsioonižest kohe pihuks ja põrmuks. Ja siis veel hädaldatakse: venelased ei vaata meie kanaleid. Miks nad nii läbinähtavat silmakirjalikkust vaatama peaksid?
Eesti meedia on üksmeelel, et Vladimir Putin on egomaniakk ja hirmuvalitseja. Krister Paris (VK 11. III): „Vene rahvast on kahju, et kõik pööratakse tagasi. Laps teab, et saab peksa, eile, homme, aga täna ei saa.” (olümpiamängude tõttu). Miks eeldatakse seni päevagi Putinit kannatama pidanud Krimmi elanikelt, et nad tahavad egomaniaki hirmuvalitsuse all elada? Miks eeldatakse seda koguni Ida-Virumaa venelastelt? Eks ikka seetõttu, et neil pole mõistust peas.
Aarne Rannamäe ütles viimaste suhtumise kohta Vene telekanalitesse (VK 11. III): „Kui midagi helesinisel ekraanil näidatakse, siis seda võetakse täiesti üheselt vastu.” Eestlastelt ei eelda keegi, et kui näiteks Taavi Rõivas lubab kaamera ees, et temast saab väga hea peaminister, siis „seda võetakse täiesti üheselt vastu”.
Venelast ei peeta isegi alaminimeseks, vaid loomaks, kes on näiteks koerast tunduvalt madalama staatusega. Kanal 2 „Sõber koer” 16. III iseloomustas lõunavene lambakoera: „nad on iseseisvad tegutsejad”, „neil on hea ja pikk mälu”, „õrnahingeline, hellitusi noriv, tahavad pai saada”, „intelligentsed valvajad” ja teatud tingimustel koguni „ideaalsed kaaslased kogu eluks”. Kes julgeks avalikult midagi nii positiivset väita lõunavenelase kohta?
Eeltoodust hoolimata pole põhjust süüdistada meie ajakirjandust (ka konkreetselt eeltoodud isikuid) russofoobias. Viimane on töövahend, mitte eesmärk. Eesti meedia tähtsaim eesmärk on külvata lugejate ja vaatajate seas paanikat. Kui Riias varises kokku Maxima kaubahall, saime peaaegu igal õhtul uudiseid hoonetest Eestis, mis samuti võivad kokku variseda (esimene oli Võru Maxima). Kui Soomes toimub koolitulistamine, võime kohe lugeda, et ka Eesti koolides pole distsipliiniga kaugeltki kõik korras. Soome ja Läti on aga väikesed riigid, seal ei juhtu kunagi nii palju, kui Venemaal. Häda korral kõlbavad paanikaseemneks ka kaugemad piirkonnad (Fukushima tuumajaam), kuid elu on näidanud, et lähedus on parema tulemuse saavutamiseks väga oluline faktor (nt Paide püromaanid).
Eesti meedia ja valitsuse eesmärgid seoses Ukrainas toimuvaga on ühised: saada võimalikult palju positiivseid kommentaare ja klikke. Esimesel lugejailt, teisel strateegilistelt liitlastelt, eeskätt USA-lt. Kange venelaste sõimamine on selleks parim valik. Ei ühte ega teist huvita absoluutselt Ukraina tulevik. Möödunud 20 aastat on tõestanud, et selles riigis ei suuda ukraina rahvuslased ega ka nende vastased iial stabiilset võimu kehtestada. Varem või hiljem puhkeb uus rahutuste laine ja võimu ülevõtmine Kiievis. Krimmi tagasiandmine muudaks Ukraina oluliselt stabiilsemaks ja patriootide seisundi riigis tugevamaks. Meedia seda muidugi ei soovi, hoopis parem oleks näidata uusi mässe ja verevalamisi.
Miks seda ei soovi aga valitsus, seda ma ei tea. Näiteks USA poliitika Ukraina suhtes on tark, ettenägelik ja tulemuspõhine. Pole kahtlust, et Ukraina riigi ja rahva edasine julgeolek on võimalik ainult NATO koosseisus ja kaitse all. Niisiis on USA huvitatud, et see Ukraina oleks võimalikult suur. Ja Krimm kui strateegiliselt tähtis piirkond on ameeriklastele, kellel on traditsiooniliselt tugev merevägi, ülimalt oluline. Aga Eesti huvid? Ilmselt ei anna meie poliitikud endale aru, et Eesti merevägi on praegu veel liiga nõrk, et Mustal merel suuri lahinguoperatsioone korraldada.
„Me ei peaks Venemaa peale haukuma, nagu kutsikas elevandi peale,” kirjutas ettevõtja Aleksandr Brokk (PM 7. III).
Suurim häda on selles, et säärane haukumine võib ju olla ka lõbus ja huvitav. Näiteks Priit Kuuse sissejuhatus AK spordiuudistele 19. II: „Ja nüüd kuuleme, kuidas Soome Venemaa olümpia ära rikkus.” Tavaliselt kuuleb eesti meedias aga vaid raevust segase kutsika kiljumist – tüütut ja häirivat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht