Läti Sofi ja Henrik Oksanen

Veiko Märka

Sofi Oksanen Eesti meedias. Sofi Oksaneni ümber valitseb Eesti pressis üldine nõutus. „Kas ja kui palju Sofi Oksaneni interpretatsioonid vastavad tegelikkusele?” küsiti 16. IX „Aktuaalse kaamera” „Nädalas”. Väga vähe vastavad. Ilmselgelt on tegu persooniga, kes ei mahu mingisuguste üldiste mallide alla. Asi on läinud juba nii hulluks, et viimases „Pehmete ja karvaste” osas ei teadnud isegi Siga, kas ta peaks Evelinile kirjutama Oksaneni kohta positiivse või negatiivse kommentaari. Ja kuna tavalisele lugejale või vaatajale suunatud kultuuriteemade kajastamine ajakirjanduses on tänapäeva Eestis masendavalt pealiskaudne, stampides kinni ja ideelage, siis ei maksa oodata ka asjade paranemist. Ometi leiame ajaloost vähemalt ühe persooni, kes kõikide oluliste parameetrite järgi sarnaneb Oksaneniga, võimaldab teha laiemaid üldistusi ning muuta Sofi kuvandi sisukamaks. See on Läti Henrik. Temagi kirjutas eestlastest raamatu, mis sai kuulsaks ja hinnatuks kogu Euroopas, meis endis aga tekitab kahtlusi, kas autor on kujutanud Eesti elu ikka õigesti. Või, mis veel olulisem – õiglaselt. Mõlemad kujutavad oma teostes eesti rahva kannatusi (rohkem kui ühe aasta vältel) ja nalja ei saa nendes peaaegu üldse (Henrikul mõned kohad siiski on, näiteks liisuheitmine selle üle, kas ohverdada munk või orikas, liivlaste ja eestlaste omavaheline ärplemine esimeste linnuse piiramisel ja muidugi „laula, laula, pappi!”). Peamiselt keskenduvad mõlemad oma ajastu ideaalide ja maitse diktaadi sunnil räige vägivalla kujutamisele – milles eestlased on paraku selgelt kannatav pool.

Oksaneni „Stalini lehmade” tõlkija Tauno Vahter on öelnud: „Ta kirjutab piisavalt õigetel teemadel õiges vormis, et ta teoseid saab lugeda kui juturaamatut ja samas saab sellest elamuse inimene, kes otsib valupunkti või mõtteainet.” Iga sõna kehtib ka „Henriku Liivimaa kroonika” kohta.

„Inimene põgeneb nii kaua kui jõuab. Ja kui enam ei jõua, läheb ta peitu,” öeldakse filmis „Puhastus”. Asendage sõna „inimene” sõnaga „eestlane”. (Eestlaste üldise mentaliteedi kohaselt on nemad nagunii ainsad õiged inimesed maailmas kas või kuuevarbaliste lätlaste ja joomahullude soomlastega võrreldes.) Ja te näete, et „Puhastuse” ja kroonika süžee, meeleolu ja üldine sõnum on ekvivalentsed. „Puhastus” oleks sobinud ka Henriku teose pealkirjaks, sest autori vaatepunktist kujutab teos ju eestlaste hingelist puhastamist väärusust ja -kommetest.

Eestis on Sofi Oksanen kirjanik eelkõige nende inimeste silmis, keda kirjandus kui kultuuriharu ei huvita. Siit ka „Puhastuse” hindamine eelkõige „ajaloolise tõe”, mitte kunstiliste kriteeriumide seisukohalt. Mujal maailmas on see küsimus täiesti ebaoluline, seal võetakse romaani vahetult ja loomulikult, teadmisega, et kunstitõde ja elutõde ei peagi omavahel kattuma ega isegi sarnanema. „Vaevalt hakkab prantslane või juut või mehhiklane Sofi raamatuid lugedes eestlasi kaabakateks pidama. Lugeja vaatab ikka, kuidas lugu jookseb ja et elamuse saaks,” kirjutab igati veenvalt Madis Jürgen („Sofi, naerata ometi!”, EE 30. VIII).

Sama kehtib üldjoontes ka Henriku kroonika kohta. Seevastu Andrus Kivirähka ei süüdista keegi, et tema „Ivan Orava mälestustes” Eesti ajalugu räigelt moonutatakse, kuigi see on selgemast selgem ja märksa silmatorkavam kui kahe esimese loomingus. Sest tema on „oma mees” ja kirjanik just kirjandushuviliste ringkonna silmis.

Kultuuris ja Elus (2011, nr 1) võtab Oksaneni meediakuvandi tõsiselt ja kriitiliselt käsile Memento Tallinna ühenduse liige Peep Varju. Ta kirjutab: „Üllatab seegi, et otsekohe on liitunud kriitiliste ning negatiivsete hinnangutega mitmed kirjandust hästi tundvad inimesed nagu Rein Veidemann, Rein Raud, Jaan Kaplinski jt. Millegipärast olid nad seni vait, jälgides Sofi Oksaneni paari viimase aasta triumfi! Nimetatakse faktivigu, mittevastavust mingisugusele ajaloolisele tõele, sarnasust Hans Leberechti omaaegse stalinistliku loominguga ja teatud klišeedest kinnipidamist …”

See on hea näide tõestamaks, et kirjanduslik eruditsioon ei maksa „Puhastuse” tõlgendamise paradigmas midagi. Peaasi on olla „õige eestlane” (s.t masohhist), kes ei kasuta „mingisugust” ajaloolist tõde, vaid kelle käsutuses on see ainus ja ehtne.

„Puhastuse” filmi linalejõudmisele oli pühendatud ETV saade „Vabariigi kodanikud” (11. IX). Maimu Berg väitis seal, et režissöör Antti Jokinen tegi seda, mida tema tahtis, nii mõneski kohas selle mõttega, et see on filmile kasulik, ja ignoreeris seda, mida ajaloolane talle ütles. Küllap oleks ka Henriku kroonika pädeva ajaloolase valvsa kontrolli all mõneti teistsugune saanud.

Postimees (31. VIII) annab teada, et „Puhastuse” maailma esilinastust ja Oksaneni uue romaani „Kui tuvid kadusid” esitlust tuli Tallinnasse vaatama tuhatkond soomlast. Ka Henrikul oli samas suurusjärgus saatjaskond ristirüütlite ja neid teenindava personali näol.

Kui juuksekarva lõhki ajada, leiab kahe autori vahel ka erinevusi, kuid need on tingitud ajaloolisest paratamatusest. 800 aastat on inimesele ikkagi abstraktselt pikk ajavahemik. Henrik oli mees, Oksanen on naine. Aga korraliku kirjaoskusega naist oli XIII sajandi Lääne-Euroopas peaaegu võimatu leida. Loomulikult oleks kroonika kirjutajale mõni mehisem töö, kas või rüütlite varustuse tassimine, leitud, kui seda ülesannet mõne vaga kirjaneitsi õlgadele panna saanuks. Et Oksanen on produtseerinud ilukirjandust, Läti Henrik aga tarbetekste, kuulub samuti ajaloolise paratamatuse alla.

Oksaneni ja Henriku vahel leidub ka täiesti ootamatuid paralleele. Sofi Oksanen tunneb huvi gooti subkultuuri vastu, kirjutavad Wikipedia ja EE (Imbi Paju „Rahvuslasest gootitar”, 18. XII 2008). Otse loomulikult pidi selle austaja olema ka Läti Henrik, sest tema eluajal algaski gooti kunsti õitseng.

Henriku kroonikast omal ajal filmi ei vändatud, teatrilavale pole seda samuti toodud ja tänaseks on mõlemaks õige aeg möödas. Aga „Puhastusest” on olemas ka ooperivariant, mis jõudis kevadel Soome rahvusooperi lavale (helilooja Jüri Reinvere). Ja ooperiks sobib „Henriku Liivimaa kroonika” ka praegu ülihästi, eriti arvestades keskaja muusika viljelemise auväärset traditsiooni ja taset Eestis. Muusikaline keel on ajas vastupidavam ning universaalsem kui sõnakunst või visuaalsed vahendid.

Madis Jürgeni juba viidatud loos räägitakse Sofi Oksaneni eestlasest ema ja soomlasest isa tutvumisest ning võetakse see kokku: „Kui poleks ehitatud Viru hotelli, polekski Sofit”. Läti Henrik omakorda võlgneb tänu oma olemasolu eest Mõõgavendade ordule, kes siinmail samuti oma missiooni täitis.

Ometi leidub meil ikka veel kõlupäid, kes on Euroopaga integreerumise vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming