Lõputa meediakunst Berliinis

Piibe Piirma

 

Kergeks pettumuseks kujunesid seekordse “Transmediale” võidutööd:

Tim Shore’i “Cabinet”/“Kabinet” ja Herman Asselberghsi “Proof of Life”/“Elu tõestus”.

Pressifoto

 

“Transmediale” peab jätkama, sest on suutnud hoiduda kommertslikest projektidest, meediakunstimaigulistest äriideedest ja tehnoloogilistesse saavutustesse takerdunud teostest.

 

 

Festival “Transmediale” Berliini kunsti­akadeemias ja mitmel pool  linnaruumis

31. I – 4. II.

 

Iga-aastane meediakunstifestival “Trans­mediale” tõstatas palju küsimusi, aga andis vähe otseseid vastuseid. Ilmselt ei peagi tänapäeval haritud kunstipublikule valmis ideekäike ette näitama. Sellisena läksid rohkearvulise külastajaskonnaga mitmekesistel üritustel toimunud kaasaegse uue meedia kunsti arutelud täie ette.

Berliin on vaieldamatult võimaluste risttee. “Transmediale” on suurepärane meediakunstihuviliste ja professionaalide kohtumispaik. Järjekorranumbrilt juba kahekümnes festival pakkus eelmiste aastatega võrreldes senisest ohtramalt tagasivaadet olnule: videokunsti retrospektiivid andsid põhjaliku ülevaate meediakunsti paremikust, seda küll paraku tugeva rõhuasetusega Saksa kunstnike töödel. Ometi tundsin head meelt, et tuntud eakaid kunstnikke ja ammuseid kogemusi väärtustati võrdselt uute tegijate loominguga. “Video on elektromagnetiline eluruum, mitte pelgalt vahend,” tsiteeris üks videoskriiningute programmijuhtidest Egon Bunne (Saksamaa), kuid paraku esitas seejärel tubli hulga 1980ndate saksa performance’i-kunsti dokumentatsioone. Järelikult tuli tema väidet mõista kui performance’i ellujäämisvõimalust videodokumentatsiooni kaudu.

 

 

Tagasivaatamise aeg

 

Alapealkirja “Unfinished”/“Lõpetamata” all sai publik arutleda pea kõige üle, ometi olid mitmed teemad ja projektid juba kusagil varem kõlanud (taktikalise meedia aktsioonid, identiteet virtuaalruumis, sotsiaalse alatooniga meediakunstiprojektid, häkkerlus jpm) ja uusi mõtlemissuundi kriitilisele külastajale suurt ei pakutud. Raske uskuda, et kaasaegse meediakunstniku vahend on pelgalt videokaamera (siiski mõned neti-, linnaruumi ja mobiiltelefoniprojektid välja arvata) ja arvutiprogrammeerimine. Valikust, mida jälgida jõudsin, jäi taas kõlama pigem tagasivaatamise kui tulevikuvisioonidega tegelemise idee. 

Väga oluline osa oli valdavalt täissaalidega konverentsidel. Alapealkirjade “Unfinishing Creation”/“Lõppematu looming”, “Media Landscape in Iraq”/“Meediamaastik Iraagis”, “Unfinished Cities”/“Pooleliolevad linnad”, “Media Art Undone”/“Tegemata meediakunst”, “Born Again Ideology”/“Taassündinud ideoloogia” all arutleti nädala jooksul kunsti ja kultuuri seisukohalt tähtsate küsimuste ja kogemuste üle.  Videokunsti pärandi säilitamisel on  juba ammu aktuaalne arhiveerimise küsimus: kas koguda kõike ja riskida olukorraga, et informatsiooni saab ühel hetkel liiga palju. Tõdeti ka, et arhiveerija meelevaldne valik on vaataja suhtes ebaõiglane, seda enam, kui andmebaasid ja Interneti-avarused sisaldavad endas senini veel piiramatuna tunduvaid ressursse.

Ajaloolise pärandi teadvustamise kõrval räägiti konverentsidel siiski ka kaasajast ja  tulevikust. Tehnoloogia ja kultuuri suhe on olnud lähedane juba ammustest aegadest. Kui aga sel konverentsil ettekandeid kuulasin, tundus, et pealkirja “Unfinished” all võiks mõista hoopis teadlaste/filosoofide/teoreetikute ja praktikute koostöö lõpetamata projekti. Arutelud olid kas liiga praktilised ja ülevaatlikud või liiga teoreetilised ja raskesti mõistetavad. Ja otseste seoste loomine kultuuri ja teaduse vahel oli puhuti ikka ähmasevõitu.

Omapärase vaatenurga esitas Warren Neidich (USA/Saksamaa) konverentsil “Individual Screens” /“Isikupärased ekraanid”. Ta selgitas kuulajaile üsna elavalt, mida kujutavad endast terminid  “neurodarvinism” ja “neurokonstruktivism”. Inimaju on tema sõnutsi dünaamiline globaalne võrgustik ja kunsti ülesanne on aju ümberharjutamine. Friedrich Kittler (Saksamaa), meediateoreetik ja matemaatik, tõi oma loengus “Finiteness of Algorithms”/“Algoritmide piiratus” üsna mitmeid huvitavaid algoritmide ja kultuuri sisulisi võrdlusi, samas võis tema matemaatilised arvutused laiendada kogu kaasaegsele kultuurile, otseselt meediakunsti probleemistikuni tema huvitav arutluskäik paraku ei jõudnud. Muu hulgas esitati talle küsimus, kas arvuti ja algoritmide ajastul üldse kunstnikke enam vaja on, millele matemaatikul otsest vastust polnud.

Jälgimisühiskonda ja XXI sajandi teaduse ja religiooni kosmoloogilist kompromissi analüüsis  Arthur Kroker (USA). “Ameerika impeeriumi” retoorikat kasutades maalis ta kuulajate ette pildi tänapäevasest kultuurist ja ühiskonnast, mis eksisteerib sellisena tänu globaalsetele tehnoloogilistele muutustele. 

Ehkki teadlased otseseid käitumisjuhiseid kunstnikele ei pakkunud, ei maksa tulevikus selliseid arutelusid peljata ja asjaolu, et mõnestki ideest saadakse aru ja haaratakse kinni hiljem, tekitas minus siiski soovi ka edaspidi “Transmediale” konverentse külastada.

 

 

Superstaari vajalikkus

 

“Transmediale’lt” ei puudunud ka tõeline show. Selleks, et üritus end laiemale publikule tõestaks, on vaja superstaari. Seekordse “Transmediale” tõmbenumber oli meediakunsti suur tegija Stelarc, kes esitas täissaali ees suurepärase etenduse “Fractal Flesh”/“Fraktaalne ihu”. Ehk teisisõnu, kunstnik andis haarava ülevaate peaaegu kogu oma senisest tegevusest. Sealjuures võin tõdeda, et mind hetkeks haaranud skeptitsism kadus, nähes, et Stelarc oma tegevuses sugugi väsimuse märke ei ilmuta. Karismaatiline suurmees esitles oma uusimat tööd, kolmandat kõrva, mis on alles tööfaasis. Sellest hoolimata suutis ta taas oma absurdse ideega publikut võluda: käe sisse opereeritud kõrvalest küll veel kunstnikule häält ei edastanud, kuid Stelarci optimistlike lubaduste kohaselt teeb uus ihuliige seda peatselt.  

Kergeks pettumuseks kujunesid seekordse “Transmediale” võidutööd (Herman Asselberghsi “Proof of Life”/“Elu tõestus”, Antoine Schmitti “Still Living”/“Ikka veel elus”, Tim Shore’i “Cabinet”/“Kabinet”). Kolm eripalgelist teost (heliinstallatsioon, meditatiivne animatsioon graafilise disaini valdkonnast ja videonarratiiv) esitasid kulunud mõtteid kaasajale iseloomulikest kriisisituatsioonidest ja absurdist. Pean tõdema, et mul oli õnn festivali teiste tööde seas tunduvalt sisukamaid ideid näha. Aga kõik on subjektiivne. Samuti oli “Transmediale” raames Berliini kunstiakadeemias avatud näitus kahvatum kui varem. Kõrvuti olid esitletud low tech (saksa kunstniku Aram Bartholli “Random Screen”/“Juhuslik ekraan”) ja high tech (austria kunstniku Herwig Weiseri “Death before Disco”/“Surm enne diskot”) projektid, mis põgusal vaatlusel ei üllatanud ei vormi ega sisuga.

Kanada kunstniku David Rokeby “Taken”/“Võetud” oli taas üks vaatajaosalusele orienteeritud mäng galeriis: jälgimiskaameraga salvestati kõik ruumi sisenevad näitusekülastajad ja saadud videopilti manipuleeriti seejärel arvutiprogrammi abil. Kahjuks pean tunnistama, et kuigi paljudele valmistab galeriis suurelt ekraanilt iseenda nägemine tänini suurt rõõmu, ei olnud tegemist sugugi mitte interaktiivse kunsti parima näitega.

Ja nagu ikka, näidati ka meditatiivset videot. Tehniliselt peaaegu veatult viimistletud minimalistlik teos (austria kunstnike Herwig Turki ja Günter Stögeri “setting 04_2006”/“tegevuspaik 04_2006”) kompis tehnoloogia ja kunsti piire. Näitus oli suurepärane tõestus digitaalse kunsti lõpetamatuse kohta: tundus, et palju on veel ees ja tegemata. Siinkohal on küüniline targutada teemadel, mis kõik tegemata on. Sest Eesti kunstnike töid “Transmediale’l” pole kohanud. Ja raske uskuda, et see on paljalt korraldajate süü.

Kogu festivali üheks paremaks tendentsiks võib aga julgelt pidada ürituse korraldajate otsustusvõimet tõrjuda kommertslikke projekte, meediakunstimaigulisi äriideid ja tehnoloogilistesse saavutustesse takerdunud taieseid. See vist ongi põhjus, miks “Transmediale” peaks jätkama oma ennastsalgavat ettevõtmist meediakunsti kui kindla kunstivormi kultuurilise autonoomsuse propageerimisel. Ja kuuldavasti uue kunstilise juhi Stephen Kovatsi tugeva käe all. Siinkohal aplaus senisele juhile Andreas Bröckmanile, kes pidulikult publiku ees lavalaudadelt maha astus!

Vaata lisaks http://www.transmediale.de/site/festival-2007.html.